Laulja Aile Asszonyi leevendab rasketel tööperioodidel pingeid kultuuriga, mis pole muusika. Näiteks käib ta pingeterohketel perioodidel kinos.Foto: Heiko Kruusi
Heli Vaus-Tamm 26. oktoober 2015 16:05
Kuidas kaitsevad end haiguste ja halbade mõtete eest inimesed, kelle elukutse nõuab maksimaalset hingelist avatust ja teeb nad seetõttu üdini haavatavaks? Kuidas taastuda pärast suurt enesest andmist?

Ülipingeline enesest andmine ja tohutu sisemise põlemisega esinemine on Euroopa tuntud ooperimajades leiba teenivatele noortele Eesti lauljatele Lauri Vasarale ja Aile Asszonyile osa igapäevatööst.

“Olen inimesena ja ka lauljana hästi tundlik. Ja see ongi minu ülesanne. Kui lavale lähen, on mul vajadus end põhjani avada. Aga see-eest olen ka palju haavatavam, kui elan niimoodi lahtise hingega,” ütleb Lauri Vasar. “Kuidas ma halbade mõjudega hakkama saan? Mul on üks inimene, kes sel puhul aitab. Ja mul on ka endal paar psühholoogilist nippi, kuidas blokeerida liigset negatiivset energiat.”

Kuidas ennast vaimselt laete?

Lauri Vasar: Neli aastat tagasi oli mul vaimne kriis. Selle põhjustas ületöötamine – töökoormus oli tohutu, liiga palju viibisin eri linnades. Jaks kadus täiesti ära, kerge burn-out sündroom tekkis. Otsisin abi psühholoogilt. Temaga koos arutasime seda olukorda ja leidsime võimalused autosugestiooniks.

On tore, et mul hästi läheb, aga vaimne ja hingeline pinge, mis kaasneb, on nii suur, et sellega ei saa kohati hakkama. Igal õhtul, kui olen laval, pean end uuesti tõestama, ennast õigustama, taset hoidma. Eks ma olengi selle pinge endale ise tekitanud. Ise olen selline maksimalist. Ja siis veel hellakene seesmiselt. Laval tahan igal õhtul endast anda 200%. Mu honorar on viimase viie aasta jooksul kasvanud, aga see hind – seda tuleb ju õigustada. Kokkuvõttes on pinge nii suur, et see põletab sisemiselt.

Aile Asszonyi: Mind laevad elamused. Kui mul on prooviperiood, siis laeb mind see, kui olen oma pesas. Ja kogu kultuur, mis pole muusika. Käin kas või kinos. Rasketel tööperioodidel ma pigem väldin muusikat. Mu hing on siis nii hell. Iial ei tea, kas etteastest tuleb elamus või pigem suremus. Kui teistel lavalolijatel ei ole kõige parem päev, siis on ka minul väga raske.

Kuidas käib pärast etendust rollist väljumine?

Lauri Vasar: Pärast etendust on hea väsimus, sest publikuga tekib energiavahetus ja see on võimas tunne. Väsimust tunnen alles järgmisel päeval. Ja magan kohutavalt halvasti. Etendus lõpeb ju hilja õhtul. Pärast seda on adrenaliinitase nii kõrge… Alkoholi ma ei pruugi, nii et sellega ka end maandada ei saa. Voodis võtan veel terve etenduse läbi – mis halvasti läks, mis hästi. Ei suuda end välja lülitada. Viimasel ajal on ka olnud hingeliselt rasked rollid – tegelaskujud on depressiivsed, hingeliselt puntras. Nii et järgmine päev läheb täielikult taastumiseks. Lihtsalt olen ja ei tee midagi.

On olnud ka selliseid perioode, kui näiteks Hamburgis laulsin Jevgeni Oneginit, järgmisel päeval oli Barcelonas proov ja ülejärgmisel Düsseldorfis etendus. Kõik mahukad peaosad, erinevad. Lühikest aega saab nii. Aga on inimesi, kes lendavadki ühelt etenduselt teisele. Minu jaoks on need imeinimesed. Mina nii ei saa. Ma ei suudaks siis endast maksimaalselt anda, ja minu meelest on see vale.  

Aile Asszonyi: Vaat mina ei saa sellest küsimusest aru. Minul on see probleem rohkem prooviperioodil: öösel ärkad üles, mõtled, et kuidas see nüüd oli, kuidas paremini teha. Kui etendused juba käivad, siis on lihtsam.

Roll lõpeb siis, kui roll lõpeb – minu hääleliigis ehk siis peakangelannade puhul tavaliselt surmaga. Eile just pärast “Boheemi” etendust läksime kolleegidega sööma ja keegi ütles, et küll sa sured tõetruult. Aga kui hirmus see oleks, kui ma ükskord tõeliselt suren, ja kõik vaid aplodeerivad.

Mul oli lapsena selline juhus. Vanemad sõid köögis hommikust. Mina olin nii 10-11aastane. Õudselt paha oli olla. Hakkasin kööki nende juurde minema, aga selline pikk koridor oli minna. Tundsin, et pilt hakkab ära minema. Tuikusin nii ühest seinast teise. Jõudsin laua otsa ja ütlesin hädiselt “…mul on niii paaaha” ja kukkusin sinna laua alla. Kui ärkasin, kuulsin, kuidas vanemad naersid suure häälega – et me laps on nii hea näitleja. Nad ei saanud arugi, et ma päriselt minestasin ära! Nad arvasid, et väga hea kild. Ilmselge, et see pole mul kätte õpitud – see on lihtsalt veres.

Missugust seost näete psüühika ja tervise vahel?

Lauri Vasar: Ma arvan, et see on tohutult suur. Eks kõigil inimestel – kui sisemine pinge on jube suur, tulevad mustad mõtted: kui nüüd veel haigeks ei jääks. Aga siis see just tulebki.

Aile Asszonyi: Ilmselgelt see seos on. Olen seda meelt, et võimalikult vähe karta. Aga kui haigus on käes, tuleks kohe tegutseda ja anda endale puhkust. Olen täheldanud, et haigused tulevad pinge langusega. “Manon Lescaut” prooviperiood oli väga pingeline, oli palju probleeme. Ja kui tavaliselt ei saa ma proovide ajal uinudagi, siis sel ajal magasin nagu laps. Ilmselt on asi selles, et tegin tohutult trenni – kolm korda nädalas eratreeneri juures ja igal hommikul jalutuskäigud. Õhtul sain vaevalt voodisse, nii väsinud olin. Kui vaimsele pingele teha vastu midagi füüsiliselt rutiinset, hoiab see vägagi jalad maas.

Kuidas end ravite?

Lauri Vasar: Kui on vaja ruttu terveks saada, võtan antibiootikume. Siis saan põletikust lahti, aga pärast olen mitu nädalat nagu ära mürgitatud. Üksvahe proovisin homöopaatiat. Veidi praegugi – hoian oliiviõli suus, kuristan sellega, et suud puhtana hoida. Oomega-3-rasvhapet soovitas mu treener, see aitab põletikuliste protsesside vastu. Mul on treener, kes minuga koormustrenni teeb ja harjutuste programme välja töötab. Tunni aja jooksul viib ta mind vastupidavuse piirini, koormustreening vaheldub jõutreeninguga.

Aile Asszonyi: Kui on gripipuhangud, pesen käsi ja ei topi neid suhu ega silma. Mingi preparaadi usku ma ei ole, aga vitamiine ikka võtan talvel ühe kuuri. Kui on mõni haigus tabanud, pakun tervisele parimat – puhkust. Ükskõik mis väike asi on, võtan kohe aja maha. Kui anda organismile rahu, aega talle ise ennast taastada, siis ta saab hakkama. Teesid joon. Mesi, küüslauk, sibul, sidrun ja ingver – selline külmetusevastane turgutaja on mul ka. Ja pigem homöopaatia kui tabletiravi. Aga kui on ikka kurk paistes ja ülehomme vaja etendust laulda, siis muidugi ravin antibiootikumidega.

Mis jõudu annab?

Lauri Vasar: Maakodu Eestis. See on uskumatu energiaallikas. Otsustasin mitu aastat tagasi, et pean igal suvel sinna minema 3–5 nädalaks. Sinna, kust kõige rohkem energiat saan. Kui mu “diskett” on täitsa tühi, on see ülimalt tähtis. Isegi kui mõtlen end sinna, annab see jõudu.

Aile Asszonyi: Minule annab jõudu inspiratsioon. Kui mul vaim on virge, siis on jõudu ka. Aga mul on aastas kaks surnud punkti. Üks on pimedaks minemise aeg – novembris. Siis tean, et pean kindlalt midagi ette võtma, et mul talveuni peale ei tuleks. Ja teine hooaja lõpus – tavaliselt pole uusi asju, on rutiini viimane vint enne suvepuhkust. Aga sel aastal on kõik vastupidi – käivad sügislavastuste proovid. Ma olen nagu seitsmendas taevas. Ees ootab ülitihe suvi.

Jõudu annab enda liigutamine. Mulle sobib käimine. Kui sellest õudsest hetkest, et tuleb tossud jalga panna ja õue minna, saab üle, siis on juba kõik hästi.

Jõudu aitab hoida see, kui olla ühe perioodi (näiteks treeningu või proovi) vältel heas toonuses ja mitte lasta end vahepeal lõdvaks. Amsterdamis oli meil hommikul liikumistreening poolteist tundi. Ma oleks andnud ei tea mida, et sinna mitte minna (ma olin siis ka oluliselt kopsakam). Ühel korral treener ütles mulle, et sa toetad iga kord kuskile, kui keegi teine midagi teeb või mina räägin. See väsitab – enda lötsi laskmine ja siis jälle üleslöömine. Pärast, kui on lebotamise aeg – puhka parem siis. Nüüd olen seda järginud ja pean oluliselt kauem vastu.

Kas usute saatusesse või Jumalasse?  

Lauri Vasar: Jaa. Saatus ja Jumal on omavahel seotud. Ja igal õhtul lavale minnes teen oma rituaali läbi.

Aile Asszonyi: Kas nad on erinevad? Mulle meenub selline lugu – helises uksekell ja ukse taga oli Jehoova tunnistaja, kes säravi silmi küsis, kas ma usun Jumalasse. Mu mees ütles: ma siiralt loodan, et Jumal usub minusse. Selle faili avamiseks puudus tol noormehel programm, nii et ta ei osanud kuidagi reageerida. Ma usun küll, et maailm ei ole nii suur, kui me käega katsuda saame, ning on ka muid dimensioone. Aga sarnaselt mu abikaasale ma loodan, et Jumalal on ka minusse usku.