Kes võtaks minu valu?

Valu on organismi kaitsereaktsioon ja tagab meie ellujäämise – kui valu poleks, ei taipaks me ju kätt põletavalt pliidilt ära tõmmata või kõnniksime kõigest hoolimata murtud jalaluuga edasi. Valu taluvus on inimestel väga erinev ja valu tugevust saab hinnata ainult subjektiivselt, s.t inimene ise. Teatud hetkest muutub valu kurnavaks ja organismi laastavaks. Sellist valu tuleks valuvaigistitega kindlasti leevendada. Valu saab vaigistada mitmel moel – alates külma- ja kuumakottidest, lõpetades tugevate, narkootiliste valuvaigistitega.

1. Ohutuim on valu vaigistamine temperatuuri abil – eelistada tuleks alati külma. Seejuures tuleb kindlasti meeles pidada, et ei külma ega kuuma asetata vahetult nahale – sedasi võid nahka kahjustada ja pead hiljem hoopis külmumist või põletust ravima hakkama. Valu vaigistamiseks on ka mitmeid muid looduslikke meetodeid.

2. Valuvaigistid jagatakse laias laastus kaheks: narkootilised ja mitte-narkootilised valuvaigistid. Narkootilise valuvaigisti määrab alati arst ja õpetab seda ka kasutama – enamasti on annus väga individuaalne. Kui arst soovitab sulle narkootilist valuvaigistit, ei tasu seda karta – sõltuvust tekitav toime õige kasutamise korral ei avaldu.

3. Mittenarkootilised valu- vaigistid jagatakse samuti kaheks – mittesteroidsed põletikuvastased valuvaigistid (näiteks ibuprofeen) ja n-ö lihtsad valuvaigistid (näiteks paratsetamool). Lisaks on veel mitmesuguseid valuvaigisteid – steroidid, kroonilise valu jaoks sobivad ravimid jne. Neidki kirjutab välja arst.

4. Ravimvormid on valuvaigistitel väga erinevad – on vees lahustuvaid vorme, lastele mõeldud siirupeid või magusaid närimistablette, plaastreid jm. Põhimõtteliselt peaks iga inimene leidma endale sobiva ravimvormi.

5. Tutvu hoolikalt pakendi
infolehega enne ükskõik millise ravimi kasutamist – seal on kirjas see, kuidas ravimit võtta, ravimi võtmisega kaasnevad riskid (näiteks ibuprofeen võib ärritada magu), võimalikud kõrvaltoimed jms.

6. Kõrvaltoimete juures tasub tähele panna ka esinemissagedust – sageli hirmutab kõrvaltoimete nimekiri inimese ära ja ta ei võtagi ravimit. Meedikutel on üks vahva ütlemine: sagedamini esinevaid haigusi esineb sagedamini. See kehtib ka kõrvaltoimete kohta ja tähendab seda, et kui ravimi kõrvaltoime esinemissageduseks on märgitud ühel inimesel kümnest, on üsna tõenäoline, et sul see kõrvaltoime tekib. Kui aga ühel inimesel sajast tuhandest, on kõrvaltoime avaldumine üsna ebatõenäoline.

7. Ravimit võttes tasub alati hinnata, kas ravimist saadav kasu kaalub üles sellega kaasnevad riskid. Käsimüügiravimitel esineb ohtlikke kõrvaltoimeid enamasti väga harva ja kui sind näiteks väga sageli esinev kõrvaltoime oluliselt ei häiri või häirib vähem kui valu, mille vastu sa ravimit võtad, siis tasub ravimit kindlasti võtta. Sarnaselt hindavad ravimite kasu ja kahju suhet alati ka arstid.

8. Enne arsti poole pöördumist püüa end ikka ka ise aidata: võta valuvaigistit. See, kas ja kuidas valu-vaigisti aitas, annab arstile suure osa diagnoosist. Sageli tuuakse ravimi mittevõtmisel vabanduseks, et enne ravimist tuleks ikka haiguse põhjus teada saada.

Samas – kui haigus või sümptom allub lihtsale ravimile, siis on tavaliselt tegu ka lihtsa ja ohutu seisundiga, mille täpseks diagnostikaks pole mõtet ei patsiendi ega arsti ressursse raisata. Kui on vaja uurida sümptomaatikat ilma valuvaigistita, siis saab ju alati valuvaigisti võtmata jätta.

Kõige parem haigus on ikka see, mis ilma ravimita üle läheb – meie organism on väga nutikalt kokku pandud, ta suudab hakkama saada väga keeruliste haigustekitajatega. Me lihtsalt tunneme end mõne päeva ebamugavalt, seejärel on jälle kõik korras, nagu poleks midagi olnudki.

9. Kui valu on veel nõrk, tuleks siiski juba valuvaigistit võtta. Tugeva valu korral on valu-
vaigistid väiksema efektiga. Loomulikult ei pea iga väikese valu puhul kohe tableti järele haarama. Kui valu aga tugevneb ja tugevneb, siis ei tasu oodata hetke, mil see on väljakannatamatu. Tuleb arvestada, et tavaliselt hakkab valuvaigisti toimima kõige varem pool tundi pärast selle manustamist.

10. Valuvaigisti ei aita üldse, ütlevad inimesed sageli. Kui aga lähemalt uurima hakata, siis selgub, et aitab ikka küll. Tihti loodetakse, et haigus läheb üle kohe pärast ühe tableti võtmist. Paraku on nii mõnegi haiguse puhul vaja ravimit võtta pikemalt. Kui valu ravimi võtmise järel leeveneb, aga päris ära ei kao, ei tasu samuti meelt heita. Oluline on see, et valu oleks talutav.

11. Valuvaigistit tuleb võtta piisavalt suures annuses ja piisavalt sageli. Väga tihti antakse eriti lastele ravimit liiga vähe ja sisuliselt on just selline käitumine organismi mürgitamine – antakse ravimit, mis ei toimi. Samas ei tohi valuvaigisteid ka pihuga süüa – pakendi infolehel on täpselt kirjas, kui palju ja kui sageli valu-
vaigistit võetakse. Neid nõuandeid tuleb kindlasti ka järgida.

12. Millal arsti poole pöörduda? Enamasti on ravimi pakendi infolehel kirjas, mitu päeva võib ravimit ilma arstiga nõu pidamata võtta. Üldreegliks on viis päeva eeldusel, et ei kaasne ohtlikke sümptomeid (südame rütmihäired, hingamishäired, teadvushäired, muud hirmutavad sümptomid). Kõrget palavikku (üle 38 kraadi) võib rahulikult taluda kolm päeva – jällegi eeldusel, et ei kaasne ohtlikke sümptomeid.

13. Milline valuvaigisti valida? Kindlasti on siin heaks nõuandjaks apteeker, kes on ravimite alal üks parimaid spetsialiste. Mina soovitan tavaliselt alustada paratsetamoolist – selle ravimi õigel kasutamisel on väga vähe kõrvaltoimeid ning valu vaigistav toime on sellel üsna hea. Lisaks on paratsetamoolil mitmeid mugavaid ravimvorme.

Õiges annuses on see ohutu nii rasedatele kui ka lastele. Paratsetamooli miinuseks on põletikuvastase toime puudumine – kui valu on tingitud põletikureaktsioonist (näiteks roietevahelise närvi põletik), siis valuvaigistava toimega samal ajal raviefekti ei kaasne.

Põletikuvastase toimega ravimitest on aga üks patsientide lemmikuid ibuprofeen. Kuid see võib ärritada magu (eriti neil, kellel on maoga varem probleeme olnud), lisaks vedeldab see verd, mis teatud juhtudel hästi ei sobi – kui patsient juba võtab mõnda muud verd vedeldavat ravimit või kui tal esineb verejooksu oht. Väga hästi võib mõjuda ka see, kui võtta korraga kahte eri toimeainet – näiteks paratsetamooli ja ibuprofeeni.

Sellisel juhul võib kehtida valem 1 + 1= 3, st kaks toimeainet potentseerivad üksteist – muudavad toime tugevamaks. Omavahel ei tohiks aga kombineerida sarnaste ravimgruppide toimeaineid, näiteks ibuprofeen, ketoprofeen, naprokseen ja diklofenakk. Ravimite kombineerimise kohta tasub alati nõu küsida apteekrilt või arstilt.

14. Ravimipakendile on alati märgitud kaks nimetust – üks on suur ja värviline, see on kaubamärk ehk nimi, mille on ravimile andnud seda tootev firma. Teine on väike, kaldkirjas ja tagasihoidlik, enamasti ladina keeles – see ongi toimeaine ja tegelikult tuleb ravimit võttes lähtuda just sellest.

15. Kuigi valu on juba ürgsetest aegadest inimkonda saatnud, oleme jõudnud punkti, kus valu on võimalik vaigistada lausa niipalju, et me võime inimest opereerida. Valuvaigistid on antibiootikumide ja vaktsiinide kõrval üks suuremaid meditsiini imesid, milleta tänapäeva inimene oma elu eriti ette ei kujuta ja mis on inimeste elukvaliteeti tohutult tõstnud. Õppigem siis seda imet õigesti kasutama!