Foto: PantherMedia / Scanpix
Hea nõu
3. november 2015, 17:10

Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta augustikuu Tervis Plussis.

Une leidmise lugu - kus ta end peitis?

Internetist võib leida rohkelt nõuandeid, kuidas paremini uinuda, aga kui probleem on tõsine, jääb soovitustest enne voodisseminekut jalutamas käia ja sooja vanni võtta väheseks. Kersten Lehismets kirjutab, kuidas tema unetusest jagu sai.

Ärkveloleku põhjuseid võib olla mitu. Minul olid need pidevad mõtted, mis peas pidurdamatult oma rada keerutasid. Näiteks muretsesin kirjatüki pärast, mille tähtajani oli veel teab kui palju aega ning millega olin tegelikult järje peal. Mõtlesin, mis trenni homme minna, kellega on vaja kokku saada... Lõputu mõtetetulva esilekutsumiseks ei teinud ma teadlikult midagi. Peas aga kummitas: laske minust ometi lahti, laske mul magada!

Mõistagi andis magamatus tunda ka päeval. Peavalud olid tavaline nähtus. Kirjutan uurimistööd, milleks vajalike tekstide läbilugemine ja uute kirjutamine oli sageli raske. Kõik võttis kohutavalt palju aega.

Kuna ma ei suutnud olla efektiivne, tuli teha pikemaid töötunde. Inimestele jäi mulje, et töötan kogu aeg – olin esimene, kes tööl arvuti käima klõpsas, ning viimane, kes selle sulges. Nii püsisin oma kohustustega vähemalt järje peal ning ühelegi tähtajale kunagi pikendust ei palunud.

Mul oli alati võimalik töötada kodus ja teha päevauinak, kuid ma ei jäänud magama ka siis. Takistasid ärevus ja kohusetunne: teised teevad tööd, et palka saada, ja mina põõnan siin stipendiumi toel! Otsisin lahendust, kuid valest kohast – mitte enda seest, vaid väljastpoolt. Kulutasin kenakese summa abivahenditele, mis oleksid pidanud mu kaotatud une tagasi tooma. Proovisin naturaalseid teesid, melatoniinitablette, nõelmatti ja lõpuks retseptiravimeid. Tõepoolest, kõigist neist oli mõneks ajaks abi. Kuid ükski pill ega ürt ei suutnud muuta vale toiduvalikut ega ravida depressiooni, mille all tegelikult kannatasin.

Võtsin ühendust psühholoogiga. Juba esimesel kohtumisel arstikabinetis südant puistates ja hoolsalt salvrätte kulutades hakkas mu maailmapildis midagi selginema. Kuuldes diagnoosi – kliiniline depressioon –, mõistsin, et teadsin seda niigi.

Olulisim tegija minu tervenemise teel jõudis minuni aga mu suure kire, jooksmise kaudu. Ühel hommikusörgil mainisin oma jooksusõbrale Jonile nii muuseas, et magasin täna öösel jälle vaid kolm tundi. Selgus, et võitlus unetusega polnud võõras tallegi, veel kaks aastat tagasi kannatas ta tõsiste unehäirete all. Mida ta siis tegi? Olin valmis proovima ükskõik mida.

Programm “Clean”

Jon rääkis mulle toitumisteadlase Alejandro Jungeri raamatust “Clean”. Raamat toob lugejani kolmenädalase programmi, mille eesmärk on puhastada organism toksilistest ainetest ja õppida oma keha kuulama. Kas oled jälginud, kuidas keha reageerib taldrikutäie pasta või portsu jäätise söömisele? Kas tunned uimasust või vastupidi, üliaktiivset olekut, millele järgneb äkiline roidumus?

Puhastuse jooksul tuleb vältida toidu-aineid, mis tekitavad sageli allergilisi reaktsioone. Pärast seda võid neid hakata ükshaaval oma menüüsse taas lisama, samal ajal organismi käitumist jälgides.

Programm lubas, et une kvaliteet paraneb ning ärgates on puhanud ja värske tunne. Lisaks paraneb keskendumisvõime, selginevad mõtted, kasvab energia. Samuti pidid paranema naha ja juuste tervis ning kaduma mõned kilod.

Mahedikud ja tühi kõht

Raamatus on valik retsepte, mida tuleb järgida nii täpselt kui võimalik, kasutades vaid mahetooteid. Kaks einet päevas on vedelikud. Kui nälg päris talumatuks muutub, võib lisaks süüa mõne juurvilja või peotäie mandleid. Kofeiin ja alkohol on keelatud, kuid puhast vett tuleb juua nii palju, et tualetti oleks asja vähemalt korra tunnis. Enne uinumist peaks võtma kaks supilusikatäit oliiviõli.

Esimesed päevad olid rasked. Hommikusest ananassi-mangomahedikust jätkus energiat vaid paariks tunniks. Lõunasöögini, milleks oli küpsetatud lõhe brokoli ja kinoaga, oli veel palju aega. Niisiis mööduski hommikupoolik järgmist söögikorda oodates. Lõunal sai küll kõhu pikemaks ajaks täis, kuid juba kella nelja ajal ei suutnud ma mõelda muust kui õhtueinest, milleks oli külm kõrvitsasupp... Suure nälja petmiseks kulistasin hoolega vett. Trennist ei tulnud midagi välja – jõudu polnud.

Kolmandal hommikul ärgates oli kõht väga tühi. Tulekahju kustutamiseks jõin kiirelt pool liitrit vett. Külm avokaado- basiilikusupp pidas kõhu veidi kauem täis. Mõne tunni pärast, kui netikohvikus töö kõrvale taimeteed lürpisin, hakkas mind letilt põrnitsema suur ahvatlev kaerahelbeküpsis. Ooohhh... Murdusin. Aga see jäi ka suurimaks tagasilöögiks.

Esimese nädala viimastel päevadel hakkasin harjuma. Hakkasin mõistma, kui suure hulga liigsega me oma keha koormame. Energiat, mis toidu pidevast töötlemisest üle jääb, võib keha kasutada hoopis muuks!

Umbes teise nädala keskel märkasin, et mul on infot märgatavalt lihtsam vastu võtta kui varem, mõtted olid justkui klaarimad. Meeleolu paranes. Tavaliselt käisin joogas korra nädalas, nüüd tundsin lausa vajadust teha seda vähemalt kolm korda. Proovisin esimest korda meditatsiooni. Tundsin kummalist keha ja vaimu koostööd.

Seni oli üks minu suurimaid probleeme olnud öine ärkamine, mille järel jäin ärkvele vahel tunniks, vahel äratuskella helinani välja. Tegelikult ei vajanud ma äratuskella kunagi, sest olin alati enne helinat üleval. Öised ärkamised ei kadunud siiski kohe, kuid ärkveloleku aeg vähenes ja vähenes, kuni ühel hommikul tõusin uskumatu teadmisega: ma ei ärganud täna öösel kordagi, vaid magasin kella kümnest kaheksani! Kümme tundi!

Muidugi mõjutas selline dieet ka kehakaalu. Kolme nädalaga ilmusid kõhulihased taas nähtavale ning mis veelgi mõnusam – enne pigistanud teksad mahtusid nüüd kenasti jalga. Sain teada toiduained, mille üle mu keha ei rõõmusta. Söönud üle pika aja juustu, sain sellest ebameeldivad seedehäired. Tavalised toiduained, mis inimestele probleeme tekitavad, on munad, tera-viljatooted, šokolaad ja kofeiin.

Praegu ma enam plaanis täpselt näpuga järge ei aja, kuid hea uni on püsinud. Olen loobunud kofeiinist! Menüüs on suurenenud heade rasvade osakaal ja püüan süüa mahetooteid. Eriti oluline on see kala, kana, liha ja õhukese koorega puuviljade puhul. Raamatu autori sõnul võiks 51% toidust olla toores ja töötlemata. Väljas söömised ja pidustused langevad tavaliselt nädalalõppudele ja siis ma endale nii rangeid piiranguid ei sea.

Praegu on raske mõista, kuidas ma sellise energia puudujäägiga pool aastat tagasi üldse hakkama sain. On suure-pärane tunne magada öö läbi ning tunda ärgates energiat.