HIV-ennetuse sügiskool

Kui mu tulevane abikaasa seitse aastat tagasi enne minuga suhtesse astumist HIV-testi tegi, olin ühtaegu nii hämmingus kui ka meelitatud. Aga ise sama test teha? Günekoloog, kelle juurde naistenõuandlas esimene vaba aeg oli, ei suutnud kohe kuidagi mõista, miks. Korralikud eluviisid, ei süsti, pole prostituut – no mida siin testida? Mis sest, et ma ei suutnud meenutada, millal mul viimast korda – kui üldse – oli HIV-test tehtud.

Lääne-Euroopas üsna tavaline HIV-testi tegemine enne uude intiimsuhtesse astumist on Eestis veel vähe levinud. Samas pole kuigi popp ka kondoomi kasutada. 2011. aasta uuringus selgus, et juhupartneriga kasutas kondoomi vaid 52% meestest ja üksnes 39% naistest.

Eestis on eri allikate andmeil hinnanguliselt 11 000 – 12 000 HIV-positiivset inimest, kellest ligi 30% pole oma nakatumisest teadlikud ning on seetõttu potentsiaalsed viiruse levitajad. Eesti on Euroopa Liidus jätkuvalt esikohal uute HIV-juhtude poolest. Ida-­Euroopas, kuhu kuulub ka Eesti, oli 2011. aastal HIViga nakatumine kõige tavalisem hetero­seksuaalse kontakti käigus – 56,7 protsendil juhtudest. Ehk viiruse võib saada ka monogaamses suhtes koduperenaine, kelle abikaasal on olnud üks purjuspäi libastumine – juhusuhe, kus pole taibatud kondoomi kasutada.

Haiguse märgid

HIV ei anna nakatumisest kuidagi märku, sageli saab see korralik pereema eluohtlikust viirusest teada alles siis, kui läheb juhukontrolli. “Ma tean inimesi, kes on seitse-kaheksa aastat viirusega elanud, saades viirusest poolkogemata teada hiljem, kas rasedusaegsete uuringutega või avalike testimistega,” ütleb MTÜ Teekond Tallinna haru juht Helina Ivanova.

Kummaline on aga muidu oma tervise suhtes põlgurlikult käituvate inimeste suhtumine HIV-positiivsetesse. Kuigi palju eri programme on meie ühiskonnale aastakümneid õpetanud, kuidas end HIVi eest kaitsta ja mida tähendab HIV-positiivne inimene, kostab ikka hädakarjeid: “Sain just teada, et minu lapse lasteaias võib olla HIV-positiivne laps. Andke nõu, kuidas saaksin sundida lasteaeda seda avalikustama?”

Helina Ivanova ütleb, et väljaspool inim­organismi kergesti häviv HIV ei saaks kohe kuidagi levida laste omavahelise mängukontakti teel, isegi kui nad samal ajal põlved lõhki kukuksid.

Enamik on ikkagi veendunud, et sellised olukorrad on ohtlikud. Ja lisaks arvatakse ka, et “ju nad on ikka ise süüdi”. Tervise Arengu Instituudi uuringu andmetel (2006) poleks 39% Eesti täiskasvanud elanikest nõus töötama ühes kollektiivis HIV-positiivsega.

55% seevastu oleksid sellega nõus.

Helina sõnul on eelarvamused äärmiselt tugevad. Näiteks on raske leida kontoripindu, kus teha HIV-alast selgitustööd.

Hoolides haigest

Helina räägib ühest oma võrgustiku liikmest, HIV-positiivsest mehest. Ta saab oma eluga kenasti hakkama, tal on naine ja väike laps. Viirus tema veres on surutud ravimitega minimaalseks. HIV on tänapäeval võrreldav krooniliste haigustega, nagu näiteks diabeet, mille korral patsient võtab hoolikalt ravimeid ja täidab arstide ettekirjutusi. Tänu antiretroviirusravile (ARV-ravi) on HIViga elavate inimeste oodatav eluiga normaalne ja elukvaliteet hea. Samas lapse tuleviku huvides hoiab see pere madalat profiili, sest elu on neile näidanud, et inimeste esimene reaktsioon on väga tõrjuv.

Helina sõnul vajaksid HIV-positiivsed pigem hoolivat ja kaastundlikumat lähenemist, et nende pered saaksid ühiskonnas iseseisvalt ja edukalt hakkama. “Sa ei või iial teada – äkki sinu laps hakkab kunagi elama HIV-positiivsega,” lausub Helina. Rohkem tolerantsust aitab ka viiruse­kandjatel olla paremad ühiskonnaliikmed ning elada normaalselt pereelu, armastada ja olla armastatud.

Olen küsinud oma tuttavate käest, kes neist laskis teha HIV-testi, enne kui suhtes kaitsevahenditest loobuti. Jaatavalt vastanud võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Argumendid “Aga ta näib ju nii korralik”, “Tal pole ju halbu tuttavaid!”, “Kuidas ma teda siis ei usalda...” paraku HIVi eest ei kaitse.