Energiline inuliin lubab tervemat elu

Mis on inuliin? See süsi­vesik ja vesilahustuv kiud­aine kuulub fruktaanide klassi ja on lähedalt seotud frukto-oligosahhariididega (FOS). Erinevalt vees mittelahustuvatest kiud­ainetest, nagu näiteks tselluloos, ei imendu inuliin mao-sooletraktist, vaid jõuab läbi ülemise seedetrakti puutumata jämesoolde, kus bakterid selle lagundavad.

Inuliini lagunemisel moodustub fruktoos – kõige magusam looduslik suhkur. Seetõttu kutsutakse inuliini ka neosuhkruks. Inuliini nimetatakse ka Atlanta tärkliseks – struktuurilt ja maitse­omadustelt on ta tärklisega sarnane. Et inuliin tärklist siiski ei sisalda, sobib see suurepäraselt ka diabeetikutele.

Kust saame? Looduslikult leidub inuliini enim siguris ja maapirnis. Eriti seostatakse seda maapirniga, mis on meie mandril küllaltki uus kultuur – maapirn jõudis Euroopasse 17. sajandil Põhja-Ameerikast. Väiksemal määral leidub inuliini ka küüslaugus ja sibulas.

Milleks vaja? Katsed on näidanud, et inuliin on ennekõike seedekulglas leiduvate kasulike bakterite toiduallikaks ja soodustab nii nende kasvu. Eriti on tähele­panu pühendatud bifido­bakteritele, mis aitavad toota äädikhapet ja propioon­hapet, mida kasutatakse maksas energia tootmiseks. Lisaks aitavad bifidobakterid toota võihapet, mida seostatakse seedekulglavähi ärahoidmisega.

Uuringud on näidanud, et lakto­batsillid, bifido- ja muud head bakterid loovad keskkonna, milles patogeensete ehk haiguslike bakterite levik on piiratud.

Samuti on uuringutes ilmnenud, et inuliin soodustab mitmete mineraal­ainete, näiteks kaltsiumi ja magneesiumi, ning mikroelementide, näiteks vase, raua ja tsingi imendumist.

Kuna inuliin on ühtlasi kiudaine, siis takistab see ka glükoosi imendumist peensooles ja langetab kolesteroolitaset. Kiudaine läbib seedekulgla seedumata, seob selle käigus vett ja jääkaineid ning aitab neid organismist väljutada. Inuliin aitab vere glükoosisisaldust kontrolli all hoida – tänu sellele saab organism uut energiat ühtlasemalt ning näljatunne ei teki nii kiiresti.

Need omadused on tõesti kui ime­rohul, ent inuliini juures on ka omad agad.

Ohud. Nagu paljude muude tervist toetavate ainete puhul, on rusikareegliks see, et aine ei kujuta endast ohtu, kuni seda tarbitakse naturaalsel kujul. Seedetrakt on inimese suurim organ ja selle sisekeskkond ning seal leiduvate bakterite kooslus ja nende seosed ootavad suures osas teadlaste avastamist. Mida teatakse kindlalt, on see, et inuliin pole paraku toiduks mitte ainult headele bakteritele, nagu seda paljud tootjad on afišeerinud.

Näiteks võib tuua Klebsiella bakteri, mille kasvu inuliin toetab. Klebsiella võib põhjustada liigesejäikuslikku lülipõletikku ja lekkiva soole sündroomi ning inuliin mängib siin soodustavat rolli. Samuti suudavad paljud pärmseene liigid kasutada inuliini energia saamiseks.

Ka on oluline silmas pidada, et eri regioonides ja riikides on toitumis­harjumused olnud traditsiooniliselt erinevad ning seeläbi on erinev ka seedetrakti bakterite kooslus. Seega võib inuliin teatud inimestele osutuda tõesti imerohuks, aga paljudel juhtudel põhjustada ka kergemaid seedehäireid või viia hoopis tõsiste terviseprobleemideni.

Kuna inuliin ei ole veel väga laialt kasutusel, siis dokumenteeritud juhtumeid on vähe, aga aina enam ja enam avaldatakse teateid inuliiniallergia või -talumatuse kohta. Viimase sümptomiteks võivad olla kõhuvalu, puhitused, gaasid, kõhulahtisus ja -kinnisus.

Kuna meie seedeelundkonna mikro­floora on erinev, võiks inuliini tarbimisel lähtuda just oma organismi eripäradest. Rafineeritud inuliini manustamist tasub vältida.