Hea nõuanne? Kallis hing, mine puhka! (3)

Vääramatult lähevad nad hommikul vara tööle, ja muule mõtlemata, väsimust märkamata, lõpetavad õhtul hilja. Kõik, mis nad teevad, on selle heaks, et järgmisel päeval saaks jälle endast maksimumi anda. Ja nii iga päev. Miks nad ei puhka?

Teen tööd hasardiga

Audiitor Kristiine (32) töö näeb kiiretel perioodidel ette üheksa­tunniseid tihedaid tööpäevi, aga sageli jääb nendestki tundidest väheks, nii et õhtuti, kui laps on magama läinud, on tema kaaslasteks jälle numbrid ja arvuti. Harvad pole päevad, kui nii 12 töötundi täis tiksub. Aga ta ei kurda! Vahel unustab ta end tööd tegema, sest numbrimaailm on nii põnev. Samas turgutab tagant hasart ja adrena­liin – kas jõuan kõik valmis?

Kristiine: audiitoritöö ongi selline, et pool aastat, jaanuarist juunini, tuleb anda endast kõik. Majandusaasta aruannete esitamise tähtaeg on 30. juuni.

Ette­­võtete majandusaasta lõpeb enamasti 31. detsembril, nii et oma töö kõige aega­nõudvama osaga, aruannete kontrollimisega, saangi alustada alles jaanuari alguses. Kuna on kindlad tähtajad, polegi varianti varem alustada või natuke hiljem lõpetada. Juuni lõpuks pean olema valmis saanud umbes 40 ettevõtte auditi ning selle eelduseks on väga mahukate materjalide läbitöötamine.

Vahel ei suuda isegi lõunale minna

Kuigi tööd on palju, proovin hiljemalt kell seitse kontorist lahkuda. Siis jõuan kodus perele süüa teha ja aitan lapsel õppida. See on mulle ka puhkehetk, sest päris ilma vahet tegemata produktiivsus väheneb. Pärast unejuttu teen veel paar tundi tööd. See, et ma õhtuti arvuti taga istun, ei tähenda, et ma päeval uudiseid loeksin ja muidu ludrutaksin. Vastupidi. Kui süvenen mõne ettevõtte numbritesse, siis teen seda südamest ja hasardiga. Ma ei suuda tõusta isegi selleks, et kohvi teha või lõunale minna, sest ma ei taha jätta tööd ebaloogilise koha peal pooleli.

Viimastel aastatel olen endaga kokku leppinud, et laupäeval olen ainult pere päralt. Pikemat puhkust ma aasta esimesse poolde ei planeeri. Ma sätin küll ise oma tööaja ja saaksin ka näiteks aprillis puhata, aga mu kohusetunne ei lase seda teha. Tean, et kui puhkuselt tagasi tulen, on töö, mis juuni lõpuks tehtud peab saama, pressitud veel lühemale ajale. Vahel käin töökaaslastega õhtul golfi mängimas, see ka puhastab, ja õhtul teen värske peaga kõik lõpuni. Tihti maandan end ka aiatööga. Mul on suur lilleaed, kus rohimine ja käte mulda pistmine aitab ennast välja lülitada.

Latt on alati kõrgel

Olen kümme aastat seda tööd teinud ja selline tempo sobib mulle. Tööl olles tunnen adrenaliini, mida pingeline olukord annab. Kas saan kõik juuniks valmis? Palju ma täna tehtud jõuan? Mul on alati kalendris, mida peaksin jõudma järgmise päeva ja nädala jooksul. Plaan on alati natuke liiga optimistlik, aga see motiveerib mind pingutama. Tunnen küll omajagu stressi, kui latt on liiga kõrgel, aga stressist tuleb üle olla.

Pereringis heidetakse mulle liigset tööle pühendumist küll ette, ka mu oma laps küsib, miks teised emad kell neli koju jõuavad, aga mina mitte. Muidugi on mul süümepiinad, aga tänu sellele, et ta on pidanud sageli ise hakkama saama, on ta ka palju iseseisvam.

Puhkamine on võõras

Kui 30. juuni kukub ja kõik on tehtud, on aeglasema tempoga väga raske harjuda. Ma ei saa siis lahti mõttest, et olen midagi unustanud, kui saan kell 17 koju minna. Ka puhkusesse sisseelamiseks kulub mul umbes nädal. Siis alles hakkab mittetöötamine normaalne tunduma ja saan õlad alla lasta. Samas selle pool aastat hirmus pingelist aega elangi üle vaid teadmises, et saan suvel neli-viis nädalat järjest puhata. Pärast puhkust on kõik vaev unustatud ja astun samasses rattasse uue entusiasmiga.

Olin rügaja – töönarkomaan

Dirigent Eri Klas (75) on puhkamata järjest tööd teinud aastakümneid. Kuigi Eri on tööd muusikaga alati nautinud ja ta on tööd tehes pigem meeldivalt aega veetnud kui seda ohverdanud, on see teda samal ajal märkamatult ka läbi põletanud. Nüüd, pärast kolmandat insulti, on ta õppetunni omaks võtnud ja puhkab nagu ei kunagi varem.

Eri: Tulin just tagasi väimehe juurest Soomest. Olime perega väikesel munakivisaarel, kus oli üks väike suvilahütt ja saun ja ma olin seal nii õnnelik, et ei vaadanud isegi jalgpalli. Puhkus on mulle praegu tõeline nauding! Enne ma selleks aega ei võtnud. Ma ei saanud. Tormasin ühelt töölt teisele. Olin seotud mitmesuguste lepingutega ja ma pole seda tüüpi, et alt ära hüppan. Osalen ka praegu aktiivselt ühiskondlikes organisatsioonides ja teen kõik ära nii, nagu minult oodatakse. See on rõõm, kui saan kedagi aidata.

Tööd on kuhjunud iseenesest

Olles seitsmes riigis peadirigent, olin tõesti hull, rügaja, töönarkomaan. Ma ei teinud seda raha ega karjääri pärast, vaid armastusest muusika vastu. Vahel valisin spetsiaalselt juhatamiseks kontserdid, kus raha ei maksta, et mul oleks andmise­rõõm, sest elan oma elu mõnuga ja tahan seda jagada teistega. Ma pole tahtnud ka kellelegi midagi tõestada. See, et mul on olnud palju tööd, on loomulikult nii läinud, ma pole kunagi seda sihiks võtnud. Kõik on tulnud ise minu juurde, nagu elu on seda pakkunud.

Samas olen tundnud vastutust muusika kaudu inimestele rõõmu valmistada ja organiseerinud tööd nii, et see oleks nauditav ka muusikutele orkestris, nii et mõni meeldiv töö võiks ka olla nagu puhkus. Sellest hoolimata olin vahel väga väsinud, pahur ja närviline. Tundsin päris puhkusest küll puudust, aga mul polnud isegi eriti aega, et sellele mõelda. Nii kiire oli.

Aplausist tähtsamad on lapsed

Praegu üritan oma lastele rääkida, et nad unustaksid karjääri ja keskenduksid lapsevanemaks olemisele, et nad oleksid enda laste vastu tähelepanelikumad, kui mina omal ajal olin. Kui mõtlen tagasi oma elule, siis rohkem rõõmu ja energiat kui muusikast ja aplausist on tulnud mulle läbi laste, oma naiste laste, lapselaste ja lapselapselaste. Ma olen õnnelik, et mul neid nii palju on. Ma ei räägi seda ilmaasjata. Laste kaudu tuleb perekonnatunnetus ja see jääb, isegi kui armastus naisega otsa saab.

Miks ma nüüd puhkan?

Olen saanud aru, et ma ei suuda enam rügada. Kõik inimesed väsivad kunagi ja kõige eest tuleb maksta. Oma karjääri eest olen maksnud oma tervisega. Olen kolm korda olnud insuldiga Peetruse väravate juures ja õnneks siia tagasi saanud. Haiglates taastudes sain aru, et tahan surra tervena. Sellepärast olen nüüd iseendale aega leidnud.

Mul on õnneks väga mõistev perekond. Keegi pole mind kunagi liikuva panga­automaadina võtnud. Nii et kui enne olen neid hea eluga hellitanud, siis nüüd tahan ka ennast natuke hellitada. Ma ei taha oodata, kuni olen 85, et siis aeg maha võtta. Siis ma olen juba väsinud, ma arvan, ega jaksa isegi puhata nii, nagu ma tahaksin.