Foto: PantherMedia / Scanpix
Meeled
10. november 2015, 12:31

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta augustikuu Tervis Plussis.

Keda ohustab ületöötamine? (1)

Mõni töö pakub põnevust ja võib tõesti olla sõltuvusttekitav. Sotsiaalvaldkonnas hajuvad sageli töö ja vaba aja piirid, sest alati on keegi veel abita. Juhtidel on sageli uskumus, et ollakse asendamatud ning vaid nemad oskavad teha asju õigeks ajaks ja piisavalt hästi.

Loovinimestel ja sportlastel, kellel töö on hobiks ja osaks identiteedist, on töö nii kaasahaarav ja huvitav, et igast võimalusest tahaks kinni haarata, samas kuhjub tegemisi üleliia.

Meie keha on üles ehitatud nii, et aktiivsed faasid peavad vahelduma puhke­faasidega, nii elutähtsate organite töös kui ka organismis tervikuna. Puhkust on vaja nii ööpäeva lõikes kui ka pikemate tsüklitena.

Nii nagu ööpäevane unevajadus on erinev, on ka inimeste vajadus puhkuse järele veidi erinev. Samas pole olemas inimesi, kes võiksid pikka aega seitse päeva nädalas aktiivsed olla, ilma et sellele järgneks kurnatus või läbi­põlemine. Mõni peab puhkamata vastu aastaid, enne kui järgneb tagasi­langus. Kuid selle võrra võib see olla ka väga ränk, näiteks depressioonitasandil läbi­põlemisest väljatulek kestab vahel 1–2 aastat.

Aktiivne puhkus ja rohke suhtlemine ei lase kehal tegelikult puhata, sest närvisüsteem on pidevalt aktiveeritud seisus. Inimene vajab puhkamiseks vaikust ja rahulikult olemist, et organism saaks sisse lülitada aeglaselt tegutsemise režiimi. Nädalas peaks selliseid päevi olema rohkem kui üks.

Pikema puhkuse ajal peaks rahulikke aktiivse tegutsemiseta päevi järjest olema aga rohkem. Kui tööperiood on olnud tihe ja pikk, läheb vähemalt kaks nädalat, enne kui keha suudab end aeglasele režiimile ümber lülitada.

Korralik puhkus peaks seetõttu kestma minimaalselt neli nädalat järjest, muidu sügava puhkamise protsess ei käivitu või jääb poolikuks.