Foto: PantherMedia / Scanpix
Toiduuudised
13. november 2015, 13:10

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta augustikuu Tervis Plussis.

Sul on vaja õppida jooma!

Keel kuivab, kõhus keerab vaikselt ja kuidagi niru on olla. Vaatan kella – tõesti, viimasest veejoomisest on tunde möödas, kui nüüd leiaks kusagilt ühe sõbraliku kraani!

Esiteks olgu öeldud, et veejoomise eksperimenti läbi viima olen mina üldse kõige õigem inimene. Sest veega on mul väga suur kana kitkuda. Ma nimelt ei oska ega taha vett juua.

Ma võin jooksu pealt tsiteerida nimetuid sõnameistreid, kes ütlevad, et nad vett ei joo, sest kalad pissivad sinna. Või et jala käin küll, aga paljast vett juua ei suuda. Ka kõik mu dieedid ja organismipuhastused suubuvad minu suutmatusse juurde juua. Kuidas ma siis ikkagi suutsin endale viimaks kolm liitrit vett päevas sisse kallata? Ja jääda sellest sõltuvusse?

Lihtsalt. Facebookis ilkus üks mu hea tuttav Inglise sopakas Daily Mail avaldatud eksperimendi üle, kus kena, normaalkaalus ja terve neiu jõi päevas kolm liitrit vett, ning sellest läks tema nahk ilusaks ja kaal langes – sõna otseses mõttes lillegi liigutamata. No pagan. Midagi siin peab ju olema?

Kui räägin sellest kolleegidele, vangutab peatoimetaja Evelin pead – kõik ju teavad, et vett tuleb juua. No mina ikka veel ei tea. “Eks siis tuletame meelde,” lausub Evelin oma leebe monalisaliku naeratusega. Ja läheb laual olevat veepudelit toimetuse kööki täitma.

Minul pole veejoomise algus kuigi libe. Kuidas küll on võimalik see kogus endale sisse kaanida? Jagan veekoguse klaasideks – kaks klaasi hommikul, kaks lõunaooteks, kaks õhtuks ja kaks enne magamaminekut. Ja ei tilkagi alkoholi ega kohvi sinna sisse!

Miks see mulle nii raske on?

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Kui olin pisem, olin tuntud kui suur joodik. “Käib nagu kaevul” – see käis just minu kohta. Joosta maal vanaema juures kööki ja kaanida pea­aegu magusat kaevuvett – mmm! Võisin põllule rohima minnes mannergutäie hapukat jooki naha vahele keerata. “Sellepärast ta nii paks ongi,” tänitasid külatädid. “Pole vaja nii palju juua, tal on magu vett täis!” 

Suuremaks saades õppisin janu varjamiseks sööma. Süüa tuli meie peres alati, see oli hea lapse tunnus. Ka teatud toite, mille kõrvale ei joodud. Siiani on mul imelik küsida supi kõrvale vett – sest pisikesena öeldi mulle, et vaid nõiad teevad nii.

Hiljem, olles rääkinud paljude dieedi­gurudega ja läbinud omal nahal mitu kursust nii Kaalujälgijaid kui ka Figuurisõpru, saan vaid pead kinni hoida. Tervisliku elu üks alussammas on keha vedelikupuuduse korvamine. Iga kaalulangetamine toetub kolmele jalale: toiduvalik, liikumine ja veejoomine.

Me koosneme umbes 65 protsendi ulatuses veest, vedelikupuudusest tulevad paljud tõsised tervise­häired ja haigusedki. Vesi käivitab meie organismi, uhub välja mürgid ja kannab edasi toitaineid. Üks sagedasemaid ülesöömise põhjusi ongi see, et vanemas eas, nii neljakümnendast eluaastast alates, ajab inimene segi janu- ja näljaimpulsi.

Noh, mina olen 39 ja õppisin selle juba lapsena selgeks. Pole vist vaja mainida, et suurema osa oma täiskasvanuelust olen kaaluga pahuksis olnud.

Aeg uuesti jooma õppida

Minu üllatuseks sobis vesi mulle suurepäraselt. Ja kui alguses jõin poest ostetud pudelivett, siis üsna pea hakkasin vett lihtsalt kraanist laskma. Vesi omandas taas selle õrnalt magusa maitse, nagu ma oma lapsepõlvest mäletan – eriti esimene veetass kohe hommikul pärast ärkamist.

Veejoojad internetis soovitavad juhul, kui joomine on füüsiliselt raske, kasutada kõrt või spordipudelit. Mina võin lisada veel ühe soovituse – kasutage oma tavalist kohvikruusi. Kuna kohvijoomise harjumusest õnnestus mul juba varem lahti saada, jäi mu ilus lilleline tassike nukralt lauanurgale. Nüüd käin seda kööginurgas veega täitmas.

Veejoomist saab väga kenasti liita iga tegevusega. Lähed trenni või lihtsalt rattaga sõitma? Võta veepudel kaasa. Istud sõbrannaga kohvikus? Pokaal veini ilma klaasitäie veeta on kuritegu sinu kehale. Lõunat oodates telli pudel vett ja täida mõnuga klaasi.

Esimesed tulemused saabusid juba paari päevaga. Nahk läks siledamaks ja klaarimaks. Mu näost kadusid hallid toonid ja silmalaul olnud väike kare laiguke. Mõtlemine muutus selgemaks. Mulle isegi tundus, et ka füüsilist aktiivsust tuli juurde.

Kaalulangust aga selle aja jooksul eriti ei täheldanud. Ma muidugi hoidusin ka n-ö ekstrapingutustest ehk lubasin endale suvistel pidudel mõne jäätise, Pavlova koogikese ja rohkem kui ühe pala grill-liha. Ent mitte midagi ei tulnud ka juurde, kuigi ma ka ei liikunud rohkem kui tavaliselt.

Mis asjas siis halba on?

Kuna tavaline vesi on endiselt siiski vaid vesi, hakkas teisel nädalal mu üsna püsimatut hinge kimbutama tüdimus. Kuid ka seda annab peletada. Õppisin tegema mahlaspritsereid – killuke mahla segamini veega ja kohe teine mekk. Taimeteed said veelgi armsamateks, ka teid annab veega n-ö pikendada.

Keha tundis end nagu raseduse lõpupäevadel. Oma päevakava tuli taas hakata koostama sõbralike WCde järgi. Et ahah, ma ei lähe õhtusöögikraami ostma turule (sest seal pole head tualetti), vaid veidi kaugemale kaubanduskeskusesse. Organism väljutas vedelikku sama rõõmsalt, nagu mina seda manustasin.

Öösiti ma õnneks üles ärkama ei pidanud, küll aga pidin oma kolmeaastasele antud juhised ka ise järgima – enne tuttu ei lähe, kui on pissil käidud. Ja hommikul äratas kella asemel pingul põis.

Kõige hullem aga on see, kui kergesti veejoomine taas ununeb. Lubasin endale, et teen eksperimenti kaks nädalat ja siis pikendan. Kolmandaga polnud probleemi, kuid siis tuli järsku palju sõite, sünnipäevi, töid ja muid kohustusi ning järsku avastasin end pärastlõunal mõtlemast: miks mu suu kleepub? Miks mul on kõhus imelik tunne – ma ju just sõin? Miks mu pea veidi huugab?

Sõbranna Marilin, kelle juures ma selle avastuse tegin, valas mulle sõna lausumata suure tassi piparmünditõmmist. Ja ütles siis: “Veejoomisega on selline asi, et kui sa selle unustad, tuletab keha kohe kiiresti meelde. Kuid vaid niikaua, kuniks su keha mäletab. Muidu ajad varsti taas janu ja nälja sassi.”

Loole punkti pannes avastasin teadusajakirjast artikli liigse veejoomise kahjulikkusest. Seal oli kirjas, et piirduda tuleks poolteise liitriga. British Medical Journalis avaldatud uurigu kohaselt võib liigne joomine keskendumisvõimet hoopis rikkuda ja teised uuringud näitavad, et pudelivee puhastamiseks kasutatavad kemikaalid võivad tervist kahjustada.

Samuti võib liigne veejoomine viia keha sooladesisalduse tasakaalust välja. Ka polevat kindalt teaduslikku tõestust, et veejoomine enne sööki aitaks kaalu langetada. Küll aga rõhutatakse artiklis, et kui kihisevad limonaadid ja muud ülimagusad joogid asendada veega, on kaalulangus kärme tulema.