Südamevalu följetonideks vorminud perearst: "Eesti tragöödia on selles, et oma tööd armastavad vähesed." (14)

Kas sellest sünnib ka följeton Eesti Perearstide Seltsi koduleheküljele, ei osanud Medicumi perearstikeskuse juht Le Vallikivi eelmise nädala lõpul veel öelda. Küll aga said äsja raamatuks "Perearsti purgatoorium ehk vanajumala müristamismasin on täitsa katki" tema südant varasemalt piinanud Eesti tervishoiuga seonduvatest kitsaskohtadest kõnelevad lookesed.

Följetonid on omamoodi tervishoiukorralduse kroonikaks

"Perearst võtab alati oma töö ja südamevalu koju kaasa. Ei saa aga halisema jääda, parem väljund on see kõik kirja panna ja nii on följetonid justkui omamoodi kroonikaks," räägib Vallikivi. Esimese loo pani ta kirja 2012. aastal, mil ühiskond diskuteeris küsimuse üle, millised arstid võivad ja millised mitte lõigata inimese nahalt neid häirivaid asju. "Et kas see on tuumateadus või igapäevane arstitöö," muigab Vallikivi.

Tema sõnul kipuvad paljud arvama, et mis see perearstitöö ikka on, ei päästa ta elusid ega lõika käsi-jalgu otsast. "Aga oma igapäevatöös me näeme, et elu on teinekord veel absurdsem, kui oskame ette kujutada, sest elul on kombeks olukordi veelgi üle mängida," rääkis ta raamatust, milles patsient ja perearst ekslevad suures tervishoiusüsteemis käsikäes.

Nii on raamatusse jõudnud ka selliseid lugusid, mis pole internetis ilmunud. Samuti üks seesugune, mis omal ajal jäi ilmutamata liigse teravuse tõttu. Igatahes kinnitab Vallikivi, et kuigi raamatu metatasandit mõistavad ehk rohkem perearstid, on see mõeldud ka nii patsientidele kui ametnikele – äratundmisrõõmu leiab sellest igaüks.

Kuidas lahendada aga artikli alguses mainitud küsimust?

Le Vallikivi arvates tuleks omavahel selgeks vaielda, kui nakkavad on erinevad külmetushaigused ning mis täpselt on külmetus ja mis viirus. Nimelt on külmetushaigused ning nende ühelt inimeselt teisele ülekandumise võima tema hinnangul liigselt ülemütologiseeritud. "Eestis on see täiesti normaalne, et lasteaiaealine laps köhib ja tal tuleb ninast tatti, teda ei tohiks seepärast lasteaiast koju saata," märgib Vallikivi, et oktoobrist maini on see igati normaalne.

Selle asemel peaks hoopis jälgima enesetunnet – kui laps ise tunneb end rõõmsa ja teotahtelisena, et tohiks talle teha takistusi lastekollektiivi minekuks. "Sealne batsillivahetus karastab last ka üleüldiselt," lausub ta.

Rõõmus meel ja värske õhk hoiavad tervena

Sama peaks olema ka täiskasvanutega, ehk kui inimene tunneb end rõõmsa ja teotahtelisena, peaks ta olema võimeline ka tööd tegema. "Eesti tragöödia on aga selles, et vähe on neid inimesi, kellele töö meeldib. Kui tööl käiakse pidevalt paha tujuga, sobib iga vabandus, et koju jääda," nendib ta, et piirid halva tuju ja depressiooni vahel on üsna ähmased.

Le Vallikivi sõnul võib eelkooliealine laps olla aastas 8-12 ning täiskasvanu 3-5 korda haige ilma, et oma tervise pärast tõsiselt muretsema peaks.

Viirushaigustest hoidumise võtmesõnadeks nimetab perearst head tuju ja rõõmsat meelt ning füüsilisi harjutusi värskes õhus sobiva riietusega. "See töötab väga hästi," kinnitab Vallikivi, kes ise oli viimati haige 2005. aastal. Ta ise püüabki vähem ärrituda ning leida asjadest rohkem positiivset poolt, käia lastega palju õues ning ujumas.

Tänavu ei ole Le Vallikivi õues ujumise hooaeg veel lõppenud. "Leidsin, et see on tore asi, mis aitab mu sisemist põlemist tasakaalustada," kiidab ta tegevust, mis paljudele külmavärinad ihule toob.

Kui eelolevale haigusteperioodile mõeldes peab õueminekutee igaüks ise jalge alla võtma, siis head tuju on võimalik saada Vallikivi raamatut lugedes.