Keha

Tekst ilmus esmakordselt 2010. aasta septembrikuu Tervis Plussis.

Miks sina 3D filme ei naudi - kas laisad silmad? (2)

Marika Jürgenson , 20. november 2015, 11:20
Foto: PantherMedia / Scanpix
Ruumilist ehk kolmemõõtmelist pilti naudivad need, kelle silmapaar näeb võrdselt ja teeb omavahel koostööd.

Stereoskoopilisest ehk ruumilisest fotograafiast on nüüdseks välja arendatud kolmemõõtmelised (3D) filmid. Efekti nägemiseks on vaja spetsiaal­seid prille. Ligi kümnendikul inimestest jääb aga kolmemõõtmeline filmielamus saamata, sest nende silmad näevad erinevalt.

Täpne optiline süsteem

Samal teemal

Silm on keeruline optiline süsteem, mille kaudu eristatakse valgust, värvusi, esemete kuju ja suurust ning liikumist. Iga ese peegeldab valgust, mis silma optilise süsteemi kaudu saab inimese teadvuses kuju, värvi ja suuruse.

Vikerkesta keskel asuva silmaava ehk pupilli kaudu pääsevad valguskiired silmadesse. Pupill reageerib valgusvoogude intensiivsusele: hämaruses see suureneb ning eredas valguses aheneb. Pupilli taga paiknev lääts koondab valgusvooge seda­võrd, et vaadeldavast objektist tekiks selge kujutis.

Teravdatud piirjooned tagab läätsekumeruse muutlikkus: kaugete objektide vaatlemisel lääts pinguldub ning lamendub, lähedaste objektide vaatle­misel aga kumerdub. Seda muutlikkust võimaldavad läätse ümbritsevate ripskehade kokkutõmbed ja lõdvenemised.

Edasi liigub valgus silma tagaosas asetsevale võrkkestale, kus tekib vaadeldavast objektist ümberpööratud kujutis. Võrk­kestast väljuv nägemisnärv viib info kuklasagara nägemiskeskusse, kus võrk­kestal tekkinud pööratud kujutis n-ö õigeks tõlgendatakse.

Et vaadeldavast esemest tekiks selgepiiri­line, terav pilt, peab kujutis silma võrkkestale täpselt foku­seeruma: mõlemas silmas peavad valgus­kiired koonduma silmapõhja teravalt nägemise punktis ning kummastki silmast tulevat infot peab olema võimalik ajus ühtseks, omavahel hästi kattuvaks pildiks liita. Kui silmade optiline süsteem on ühtne ja töö sünkroonis, ongi inimese nägemine terav ja ruumiline – inimesel on binokulaarne ehk loomulik stereo­skoopiline nägemine. Täpne nägemisteravus kujuneb välja ­5.–8. eluaastaks.

Laisk silm

Kui aga mõlemas silmas valguskiired ühtmoodi ei koondu, jõuab ajusse ähmane kujutis. Aju nägemiskeskus valib kahe silma optilistest süsteemidest välja selle, mille edastatud nägemisteravus on suurem, ning lülitab välja hägust pilti edastava silma. Nõrgema ja tugevama silma vahel puudub koostöö ning nõrgema silma ja aju vahel kaob side. Koostööst välja lülitatud silmast kujuneb laisk silm.

Laisa silma sündroomi ehk amblüoopia korral puudub inimesel stereo­skoopiline nägemine ning ta ei suuda ega oska seetõttu õigesti hinnata ümbritsevate objektide kaugust ja vaatevälja sügavust.

Kõige sagedasemaks laisa silma põhjustajaks on kõõrsilmsus, mille puhul silmad vaatavad eri suundades ning saadavad ajju erinevad pildid. Aju valib neist kahest välja ühe, mille pilti aktsepteerib, ning teine silm jääb passiivseks. Silmade kõõrdi ehk erinev suunatus on tingitud silma liigutavate lihaste toonuse tasakaaluhäirest. Selline seisund esineb umbes 4%-l lastest.

Passiivse silma puhul lihas ajapikku aina kõhetub ning kõõrsilmsus süveneb, kuni ühel silmal kaob nägemisvõime sootuks. Kõõrsilmsus saab alguse varases lapseeas ning selle õigeaegseks diagnoosimiseks ja raviks on oluline, et vanemad laseksid 3–4aastase lapse nägemist kontrollida. Kõõrsilmsus võib tekkida ka täiskasvanueas enamasti neuroloogiliste haiguste tagajärjel.

Laisk silm võib kujuneda ka silmade erineva nägemisteravuse tõttu. Kui üks silmadest on lühinägelik ning selle saadetud pilt on teise silma saadetuga võrreldes hägusam, siis lõpetab aju temaga koostöö. Sel juhul aitavad õigesti määratud prillid või läätsed.

Silm võib jääda laisaks ka siis, kui silmalääts on näiteks kae tõttu hägustunud, sarvkest on põletiku või trauma tagajärjel tuhmunud või on silmalaug alla vajunud ja katab silma pupilli. Nõu ja abi saab silmaarstilt.

Laisa silma raviks kirjutatakse tavaliselt lapsele välja prillid ning hästi nägev silm tuleb iga päev kindlaks ajaks sulgeda, et utsitada laiska silma tööd tegema. Täiskasvanueas aga kahjuks laisa silma sündroomi efektiivselt ravida ei saa: kui terve silm peaks trauma tagajärjel nägemise kaotama, võib inimest ohustada pimedaksjäämine, sest laisk silm ei oska ega suuda kujutisi ajju viia.

3D-filmielamus jääb saamata

Kui inimene 3D-filmi vaadates ruumilist efekti ei näe, puudub arvatavasti silmapaari koostöö ning üks silm on muutunud laisaks. 3D-filmiefekt tekib spetsiaalsete prillide abil ning selle ilmnemiseks peavad mõlemad silmad nägema võrdselt. Kinno elamust saama tulnud inimest võib üllatada, et prillidest paistab talle ruumilise pildi asemel udune ja värvitu maailm. Tema enda arvates on ta nägemisega kõik korras, sest ta on oma silmade nägemisvõimega harjunud. Stereoprillid aga toovad nägemisvea halastamatult välja. Täiskasvanute seas on palju neid, kellel üks silm on lapsepõlvest alates näinud korralikult, kuid teine silm vaid mõnekümne protsendi ulatuses, kui sedagi. 

Jälgi lapse silmi!

Kui lugedes või telerit vaadates pigistab laps ühe silma kinni või vaatleb asju vaid ühe silmaga, teine silm on suunatud vaadeldavast objektist mööda, võib kahtlustada laisa silma sündroomi.

Heaks testimisvõimaluseks on stereo­pildid koos stereoprillidega: kui pildid jäävad häguseks ja stereoefekt puudub, on põhjust lapsega silmaarsti juurde kontrolli minna.

Mida varasemas eas nägemisdefekt avastatakse, seda paremad on ravitulemused. Seetõttu on laste silmade kontroll 3.–4. eluaastal, enne kooli ja algkooliaastatel ülioluline.