“Allergia on evolutsiooni ja tsivilisatsiooni haigus. See on immuunsüsteemi moonutatud kaitsereaktsioon, mis organismile halba teeb,” ütleb allergoloog Larissa Rodman. Mida tsiviliseeritum ja puhtam on keskkond, seda sagedasemaks muutuvad allergiajuhud.
Igavlev immuunsüsteem
Immuunsüsteemil hakkaks just nagu igav, kui ühegi sissetungija, infektsiooni ega haiguse vastu võitlema ei pea. Nii ta siis otsib endale tegevust ning leiabki midagi, mille vastu organismi kaitsma hakata: õie- või kodutolm, lemmiklooma eritise osised või mõne toiduaine koostisosad, räägib dr Rodman.
Allergoloog teab oma pika arstipraktika põhjal, et eelkõige lööb allergia välja just väga puhtas ja steriilses keskkonnas hoitud lastel. Kui laps on oma elu esimesed poolteist aastat koduloomadega kokku puutunud, siis on suur tõenäosus, et lemmikloomaallergiat tal välja ei kujune. Põhjus arvatakse olevat selles, et arenev immuunsüsteem õpib loomadega ühises keskkonnas toime tulema ning võtab seda loomulikuna.
Kui aga väikese ilmakodaniku ema ja isa on allergilised, ei pruugi varane kokkupuude loomadega ülitundlikkuse tekkimise eest kaitsta. Nimelt on pärilikkusel allergiahaiguse vallapääsemisel oluline osa: kui mõlemad vanemad on allergilised ühe ja sama looma suhtes, siis ähvardab 80protsendilise tõenäosusega sama saatus ka last.
Lastel esinebki lemmikloomaallergiat kõige sagedamini. Loomaallergia võib aga tabada ka täiskasvanut, kuid selle alge ulatub siiski enamasti lapseikka. Lihtsalt immuunsüsteem suutis varem allergiahaigust ära hoida. Võimalik, et ka keskkond polnud lapsepõlves sedavõrd allergeenirikas, et haigushoog oleks vallandunud.
Kass, koer, hamster, merisiga, rott või hoopis lind – allergiat võivad esile kutsuda kõik. Ka hobune ja siga levitavad allergeene.
Allergiapuhanguid põhjustavad karvaste ja suleliste lemmikute kõõm, sülg, uriin, aga ka karvad ja suled. Viimased ise otseselt allergeenid ei ole, selleks on naha-, higi- ja süljenäärmetest, aga ka uriinist või verest pärit valkaine, mis kasukasse või sulestikku koguneb.
Kass on igati hoolas
Ligi veerand arenenud riikide elanikest on tundlikud kassiallergeeni suhtes. See tähendab, et nendel inimestel tehtav allergiatest võib näidata ülitundlikkust, neil on allergiahaiguse eelsoodumus, kuigi mingeid nähte ei pruugi veel ilmneda. Ligi veerandil allergikutest on allergia põhjustajaks kass ning peaaegu pooltel astmahaigetel on ülitundlikkus kassi suhtes.
“Kuna kass oma karvkatet sageli ja väga hoolikalt lakub, peetakse teda ka äärmiselt puhtaks loomaks. Kuid ometi on ta üks agressiivsemaid allergeenide levitajaid,” räägib doktor Rodman, “ning põhjus ongi karvkatte pidevas ülelakkumises. Kassi süljenäärmed toodavad hulgaliselt imetillukesi, kiirelt õhu kaudu levivaid ja äärmiselt kleepuvaid ühendeid (Fel d1), millega loom iseennast ja kogu oma ümbrust märgistab.”
Seesama kassile oluline märgistamisühend on aga inimesele väga tugev allergeen, kusjuures isaste kasside oma on palju agressiivsem kui emastel või kastreeritud loomadel. Eriline kleepuvus võimaldab allergeenil kõikjale levida: inimene kannab seda kaasas riiete, jalatsite, naha ja juustega.
Eriti rikkalikeks allergeenihoidjateks on pehme mööbel, madratsid, tekid ja vaibad, millel kassile meeldib lesida. Kassiallergeeni võib leiduda aga ka ühissõidukites või asutustes, kus kassiomanik on viibinud. Sellise agressiivse levimise tõttu on kassi puhul väga keeruline näiteks kodus osa tube allergeenivabana hoida.
Doktor Rodman toob näite, et üks tema patsientidest saab haigust tekitava allergeenikoguse kätte oma rõdul, kui naabri kass kõrvalrõdul pikutab, ning teisel patsiendil lööb kassiallergia välja koolis, kui juhtub kiisusõbraliku pere lapsega ühte pinki istuma. Kummalgi juhul otsene kontakt loomakese endaga puudub.
Koer ja hobune
Just tubane koer osutub sagedamini allergia põhjustajaks, õuekoer on seda palju harvem. Samas on hoolikalt pestud karvkattega väikesekasvulisel kutsul allergeenide hulk tunduvalt tagasihoidlikum kui suurel ja pesemata loomal. Pole olemas tõugu, mis allergiat ei põhjusta, kuid mõne koera suhtes võib inimene olla rohkem, teise suhtes jälle vähem tundlik.
Sarnaselt kassiallergeeniga levib ka koeralt pärit allergeen kergesti ja kõikjale.
Paljude lemmik hobune on suur loom ning seetõttu levitavad tema näärmed ka suures koguses allergeenset valkainet, mida leidub nii karvkattes kui ka saba- ja lakajõhvides. Ka peaks hobuallergik ettevaatlik olema teetanusevaktsiiniga.
Esialgne ülitundlikkus vaid ühe või paari lemmiku vastu võib pikapeale areneda allergiaks kõikide suleliste ja karvaste suhtes.
“Kuna epidermaalne allergeen on kõikidel loomadel kujult ja toimelt võrdlemisi sarnane, võib moonutatud kaitsevõimega immuunsüsteem pikapeale hakata tõrjuma neid kõiki ning monoallergiast võib kujuneda polüallergia,” ütleb Larissa Rodman.
Lemmikloomaallergeen levib õhu kaudu ning satub esmajoones inimese hingamisteedesse. Seetõttu on haiguse kõige sagedasemad sümptomid ärritusnähud hingamisteede limaskestadel: ninasügelus, aevastamine, nohu, köhatamine, aga ka silmapõletik, õhupuudustunne ja astmahood. Harvem võib esineda ka nahasügelust või põletikuliste nahahaiguste ägenemist.
Allergianähud võivad avalduda vahetult loomaga kokku puutudes, kuid näiteks astmahoog tekib vahel isegi päev või paar hiljem. Kaebused võivad kiirelt kaduda, kui kokkupuude allergeeniga lõpeb, kuid sageli kestavad need veel mitu ööpäeva kuni nädal pärast loomaga koos olemist.
Koduloomaga koos elades võib kahtlustada loomaallergiat, kui külmetushaigusega sarnased sümptomid ilmnevad sügiseti iga kord pärast tubaseks jäämist ning nohu, ninasügelus või silmade vesitsemine ei taha kuidagi üle minna. Sel juhul tuleks allergoloogi juures lasta teha allergiatest ning haiguse ilmnedes järgida arsti juhiseid.
Kommentaarid