Kuidas pidevast peavalust paraneda? (3)

Kohutav, kolmas päev pea valutab. Ma ei kannata seda enam välja – mitmepäevane valu tahab eluisu ära võtta! Nii kirjeldab filmimeister Arbo Tammiksaar oma peavalu saatesarja “Meie aasta Siberis” viimases osas. Ja vaatajate seas on palju neid, kes ütleksid: “Ma tean, mida sa tunned.”

Esimesed õrnad tuksed ühel peapoolel. Valutäpp muutub suuremaks ringiks, võttes enda alla kiiresti umbes pool peast ja kõrva, kohati ka kaela, ning on varsti väljakannatamatu. Juba tunned, kuidas ajavad iiveldama kõikvõimalikud lõhnad, toidu- ja isegi kingapoest pead ruttu põgenema. Valgus on vastik. Liigutused muutuvad aeglaseks, rääkida on raske, parema meelega poeks pimedasse magama. See on juba teine migreenihoog sellel kuul. Harva, kui hoog piirdub vähem kui kolmepäevase piinaga.

Nüüd tuleb midagi ette võtta

Kui kuus on rohkem kui 10–15 peavalupäeva, mil valuvaigistita hakkama ei saa, võiks arstiga nõu pidada. Kõigepealt tuleb selgeks saada, mis tüüpi peavalu sul on, sest sellest olenevad ravi- ja leevendus-võtted. Soovitatav on pidada peavalu-päevikut, kuhu saad märkida, millal pea valutas ning kas ja kui palju võtsid rohtu.

Vajadusel teeb arst ka uuringud. Ent neid ei määra ta kergekäeliselt, vaid selleks peab olema näidustus, sest näiteks kompuutertomograafiline uuring “tulistab välja” mitu korda suurema kiirgushulga, kui kuus lubatud, ja lihtsalt “pea sisse vaatamiseks” pole seda mõistlik teha. Kui vaja, uuritakse pead ja valu aga lähemalt.

Peavalu on kõige sagedamini kolme tüüpi: migreen, pinge- ja kobarpeavalu. Need on esmased peavalud ehk nende taga pole mingit muud haigust. Sageli kardetakse, et peavalu põhjustab kasvaja. Seos peavalu ja kasvaja vahel on õnneks väga väike. Kõige sagedamini annab ajukasvaja endast märku hoopis epilepsiaga, sageduselt teine kasvajasümptom on mõni süvenev neuroloogiline sündroom, näiteks ühe kehapoole nõrkus, lõhnatundlikkuse kadu, topeltnägemine vms.

Esmased peavalud on ühel inimesel stereotüüpsed. Teisisõnu, kui oled oma peavalu tundma õppinud, tead sa, kuidas see iga kord edasi areneb ja milleni välja jõuab. Ajapikku võib muutuda küll valude sagedus, kuid intensiivsus ja iseloomulikud sümptomid muutuvad harva või vähesel määral. Nii et tavaliselt sa juba tead, kas vajad valuvaigistit.

Mida varem kogu valukaskaad ära blokeerida, seda tõhusamalt mõjuvad ravimid ja seda vähem neid lõppkokkuvõttes vajad. Kui ravimit võtta, siis õiges annuses ja võimalikult varakult.

Kuid tavalisest erinev või uut tüüpi peavalu on alati märk, et seda tuleb lähemalt uurida. Nii et isegi kui oled aastaid pingepeavalu või migreeni all kannatanud, kuid nüüd on tekkinud midagi uut ja ebatüüpilist, mine arsti juurde.

1. Migreen

Migreen on hootine, kuni 72 tundi kestev ja enamasti ühepoolne peavalu.

See haigus on peaaegu igal viiendal naisel ja igal kümnendal mehel. Paljude migreenihood on mõõdukad või kerged, kuid “korraliku” migreenihoo ajal pole inimene võimeline liikuma, juba trepist ülesminek või rahulik jalutuskäik süvendavad peavalu. Esineda võivad aurad, iiveldus, rääkimisraskused.

Migreeni põhjustab hulk peaajus aset leidvaid mehhanisme ja muutusi. Seda tekitab ajukoores ja sügaval ajus asuvate keskuste aktiveerumine väliste (stress, lõhnad, antibeebipillide võtmine jm) või sisemiste ärritajate (hormoonid, une-ärkveloleku rütm jm) toime, tagajärjeks on ajukoore verevarustuse halvenemine. Aura ajal on aju ja peapiirkonna veresooned ahenenud, kuid valu tekkimise faasis need, vastupidi, laienevad. Samal ajal aktiveerub kolmiknärvi süsteem, mis kannab valuaistingu edasi ajukoorde – siis inimene tunnetabki valu.

On neid, kellel migreen muutub aja jooksul raskemaks ja sagedasemaks: enam ohus on ülekaalulised, üksikud ja lahutatud inimesed (psühhosotsiaalsed põhjused), füüsiliselt passiivsed ja need, kelle pereliikmed on samuti migreeni põdenud.

Migreen võib ühel heal päeval ka lihtsalt ära kaduda. Näiteks menstruatsiooniga seotud migreenid vaibuvad sageli menopausi ajal. Loomulikult ei pea aastakümneid kannatama valu, lootes, et ehk kunagi läheb üle. Tuleb ravida ja tegutseda!

Enneta! Migreeni aitab ära hoida tervislik eluviis: tuleb olla kehaliselt aktiivne. Tee trenni kaks-kolm korda nädalas, oluline on järjepidevus ja regulaarsus, mitte ühekordne pingutus. Vajad ka piisavalt und, sea oma töö- ja puhkeaeg tasakaalu. Valu võivad esile kutsuda ka mõned söögid – sellised, mis sisaldavad vasoaktiivseid ehk veresoonte läbimõõtu mõjutavaid aineid, eeskätt türamiini sisaldavad toidud (nt juust, punane vein, šokolaad). Loobuda tasub neist aga üksnes siis, kui seos on päris kindel, muidu pole mõtet end näiteks juustust ilma jätta.

Teatud migreenivormid, näiteks auraga migreen, suurendavad trombi- ja infarkti-riski – mitte küll märkimisväärselt, aga siiski. Seetõttu tuleks migreeni korral kindlasti vältida teisi südame-veresoonkonnahaiguste ohutegureid: ei tohiks suitsetada, alkoholi võib pruukida vaid väga väheses koguses, vältima peaks hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamist. Nii maandad haigusriske suurel määral. Igasuguse tromboosi profülaktika on ka liikuv eluviis, mis aitab ennetada ka migreeni ja teisi peavalusid.

Koos migreeniga võib esineda muidki peavalutüüpe, sagedamini pingepeavalu. On olemas profülaktilisi ravimeid, mis vähendavad ühtaegu nii pingepeavalude sagedust kui ka migreenihooge.

Ravi. Kõiki migreenivallandajaid ei saa vältida. Kui migreeniprotsess käivitub, tuleb rohtu võtta. Umbes veerand haigetest saab abi käsimüügiravimitest, näiteks paratsetamoolist või ibuprofeenist, ülejäänud vajavad spetsiifilisi migreeni-rohtusid – sageli triptaane, mis toimivad teatud retseptorite kaudu valuvaigistavalt.

Migreeniravimitega kas ennetatakse haigushooge või vaigistatakse valu. Tihti kasutatakse mõlemat tüüpi ravi koos, et panna haigus “peitu”. Kui näiteks 20 valupäeva asemel õnnestub valu ilmumist piirata ühe migreenihooni kvartalis, on ju elu hoopis teine. Kui migreeni-ravi alustada piisavalt varakult, saab haiguse süvenemise ja krooniliseks muutumise sageli ära hoida.

Mõned migreeni ennetavad ravimid tõhustavad inimese enda valuvastast süsteemi, et aidata ajul valuga toime tulla. Osa ravimeid pärsib liigsete impulsside teket teatud ajukeskustes. Migreeni korral võivad välistele stiimulitele liigselt vastuvõtlikud olla nii kolmiknärv kui ka ajukoor. Kuna migreeni lõppfaasis on määrav veresoonte läbimõõt, kust tuleneb ka pulseeriva valu tunne, kasutakse ka ravimeid, mis stabiliseerivad veresoonte seinu ja hoiavad ära migreenihoo lõppfaasi.

Et teadmised migreenist kogu aeg täienevad, lisandub ka uusi ravimeid. Teatakse, et migreenihoo ajal vabaneb põletikku soodustavaid aktivaatoraineid ja valutaval peapoolel toodetakse neid aineid liiga palju. Selle teadmise valguses töötati välja ravimirühm, mis alandab aktiivselt selle aine taset veres, mis võib vallandada migreeni või on seotud parasjagu areneva migreeniga. Selle aine tootmist pärssides suudetakse migreeniprotsess peatada.

Uudne on ka migreenihoogude ravi magnetstimulatsiooniga. Pähe pannakse aparaadid, mis tekitavad suunatud magnetstimulatsiooni, et moduleerida aju neuronaalset aktiivsust. Selle raviviisi üks miinuseid on aparaadi kõrge hind.

Head abi annab kroonilise migreeni korral ka psühholoog, kes rakendab kognitiiv-käitumuslikku teraapiat. Nii õnnestub vähendada ravimite hulka, kiirendada peavaludest vabanemist ja parandada nendega toimetulekut. Teraapias õpetatakse patsienti, kuidas oma mõtlemise ja käitumisega stimuleerida aju tootma neidsamu aineid, mis muudavad valuvastase süsteemi tõhusamaks. Inimest juhendatakse käituma vastavalt olukorrale ja haigusele ning mitte ainult sel hetkel, kui pea valutab, vaid kognitiivkäitumuslik teraapia õpetab välja kujundama püsiva käitumismustri.

2. Pingepeavalu

Seda tüüpi peavalu põhjustavad eeskätt kaelalihaste pinged. Sageli tekitavad pingepeavalu ebaõige magamisasend, rohke arvutitöö, vähene kehaline aktiivsus või vastupidi: liiga suur füüsiline koormus kipub samuti peavalu soodustama. Pingepeavalu esineb 80–90% inimestest.

Enneta! Vaata üle oma elustiil. Selgi-ta välja, mis kaelalihaste pingeid põhjustab ja valu esile kutsub. Leia füüsilise tegevuse ja puhkuse vahel õige tasakaal. Tee (arvuti)töös pause, lõdvesta ja venita kaelalihaseid (vt harjutusi näiteks www.peavalu.ee).

Ravi. Kui elustiilimuutustest ja harjutustest pole abi, tuleb võtta rohtu. Pingepeavalu vastu aitavad sageli hästi käsimüügi valuvaigistid. Tähtis on silmas pidada, et valuvaigistipäevi poleks palju, sest sagedase kasutamise korral hakkavad need ise tekitama kroonilist peavalu. Nii lisandub algsele peavalule juba teine või kolmaski peavaluvorm. See võib algsest valust olla eristamatu ja muutuda ajaga üha hullemaks.

Ära unusta jälgida, et valuvaigistit ei tohiks võtta rohkem kui 10–15 päeval kuus. Vajadusel soovitab arst sulle teistsuguseid ravimeid: sageli korduvat peavalu ei ravita alati valuvaigistitega, vaid määratakse profülaktiliste ravimite kuurid. Need kestavad mõnest kuust kuni aasta-poolteiseni, harva ka kauem. Nii vähendatakse peavalude sagedust ja vajadust valuvaigistite järele.

Profülaktilised rohud tõhustavad inimese enda valuvastase süsteemi tööd. Valuvastane süsteem ajus blokeerib liigseid impulsse või tuleb nendega toime. Kui pea valutab sageli ja tugevalt, on valuvastane süsteem kurnatud: aju kasutab teatud aineid rohkem, kui suudab taastoota. Profülaktilised ravimid ergutavadki aju valuvastaseid aineid aktiivsemalt tootma. Nn aju tootlikkust suurendavad ravimid on enamasti antidepressandid. Nii et kui arst kirjutab sulle peavaluga antidepressandi, ei ravi ta arvatavasti depressiooni, vaid su valu.

3. Kobarpeavalu

Kobarpeavalud esinevad perioodide kaupa, mis võivad kesta keskmiselt 4–8 nädalat. Valu algab mõne minuti jooksul ja vältab tavaliselt korraga 45 minutit, kindlasti mitte üle kolme tunni. Valu tekib oimu- ja silmapiirkonnas ning on enamasti ühepoolne.

Valupiirkonnas ilmnevad autonoomse närvisüsteemi häired: silm läheb punaseks, tekib pisara-vool, ninakinnisus, lokaalne higieritus, nahaturse. Valu on ülitugev, üks maailma juhtivaid peavaluspetsialiste professor Peter Goadsby on kirjutanud, et kobarpeavalu on kõige valusam valuga kulgev haigus inimesel üldse.

Kobarpeavaluhood kipuvad korduma, ööpäevas võib olla isegi kuni kaheksa hoogu. Seda peavalu esineb sagedamini meestel ja eriti vanemas eas. Umbes 4% kõigist migreenipatsientidest kogevad ka kobarpeavalu. Kobarpeavalu on seni aladiagnoositud ja ka valesti diagnoositud. Sageli on kobarpeavalu peetud ekslikult kolmiknärvi neuralgiaks, mis on aga hoopis teistsugune haigus teistsuguse raviga.

Ravi. Kuna valu kestab suhteliselt lühikest aega, pole suukaudsest valuvaigistist enamasti abi, sest suurem osa rohtusid ei jõua selle ajaga piisavalt imenduda. Leidub süstitavaid, ninakaudseid ja sissehingatavaid kobarpeavalu ravimeid – sel moel satub toime-aine kõige kiiremini vereringesse ja saab toimima hakata.

Kõige tõhusam ravim kobarpeavalu korral on aga puhas hapnik, mida hingatakse maski kaudu. Eestis seda üsna kallist ravi paraku ei kompenseerita. Kasutatakse ka profülaktilisi ravimeid.

Viimastel aastatel on palju arenenud kobarpeavalude korral kasutatavad neurokirurgilised meetodid, kus teatud ajukeskustesse paigaldatakse aju süvastimulaator (veidi sarnaneb see Parkinsoni tõve kirurgilise raviga). Ühepoolsete peavalude korral paigaldatakse ka kuklanärvi stimulaatoreid, paljulubavad on seljaajustimulaatorid, mis pannakse seljaaju piirkondadesse, kus paiknevad ühendused kolmiknärvi tuumadega, mis võivad hooge vallandada.