Meeled

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta septembrikuu Tervis Plussis.

Rahune maha! Kas palderjan või tabletid? (5)

Ly Aunapu , 8. detsember 2015, 17:10
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kuhjunud kohustused tekitavad pingeid. Ärevus kõigutab enesekindlust. Sügavast sisse ja välja hingamisest ning lõõgastavast jalutuskäigust aga enam ei piisa. Kas haarata palderjan või vajad midagi "kangemat"?

Millal eelistada looduslikke rahusteid ning millal neist enam ei piisa? Kuidas leida parim ravi, kui ärevil olek kipub igapäevatoimetusi segama? Millised on tablettravi riskid ja kuidas neid vältida? Neil teemadel arutlevad perearstid Külvi Peterson ja Kaia Kiir­oja, psühhiaater Tiina Keldrima ning taimetark ja apteeker Maret Makko.

Samal teemal

Loodusravi - hea lisaväärtus

Tiina Keldrima: Loodusravi ja keemilise ravi vahekord ei ole mustvalge. Kõik oleneb probleemist, üks ravi ei välista teist. Loodusravi on eneseabimeetodina hea, aga tõsisemate häirete korral ei saa ilma medikamentideta. Näiteks kui rääkida psühhiaatriast, siis medikamentoosne ravi on kindlasti vajalik psühhooside korral ehk teisisõnu siis, kui patsiendil on hallutsinatsioonid. Sama on ju teiste haigustega: näiteks maohaavandi, neeruvaagnapõletiku või kopsupõletiku ravimiseks on vaja medikamente. Sellele lisaks sobib ka muu eneseabi, näiteks leesikatee või eukalüptiõli aurud.

Külvi Peterson: Ärevuse ja hirmude puhul peaks alustama sellest, mis on konkreetse meeleoluhäire põhjus. Kui näiteks lähedane inimene on õnnetuse tagajärjel surnud, tuleks patsiendiga täpsemalt arutada, mis temaga toimub. Selge see, et tablett ei tee lähedasega juhtunut olematuks. Kui aga selle tõttu on kujunenud selge ärevushäire, siis kummelitee ja rahustav jutt üksi ei pruugi mingit efekti anda.

Kaia Kiiroja: Looduslikke ravimeetodeid on mitmeid (loodusteraapia, muusikateraapia, psühhoteraapia jne). Nendega koos sobib kasutada ka looduslikke rahustavaid ravimeid, mis ei tekita sõltuvust, ärajätmisnähte ega muid kõrvaltoimeid. Küll aga võib nende mõju raskematel juhtudel nõrgaks jääda, eriti korduvate ja venivate probleemide korral.

Kui aga probleemidest on võimalik iseendaga tegeledes jagu saada, soovitaks kindlasti looduslikke ravimeid, et mitte uut muret kaela tõmmata. Looduslikud ravimid ei muuda isiksust ega käitumist, küll aga on võimalik nende foonil jõuda tulemusteni ja stress kurnab vähem.

Igasugune rahustav ravi on siiski lisaabi, hädaabi või esmane abi. Põhjuslikus ravis peaks kindlasti kombineerima psühhoteraapiat, metoodilist loodusravi ja vajadusel antidepressante. Mida pikaajalisem probleem ja mida rohkem sõltub see eri teguritest, seda enam on vaja kombineeritud ravimeetodeid. Iseendast sõltumatute põhjuste puhul, näiteks kui lähedane on surnud, võib olla vajalik teistsugune ravi kui ärevushäirete korral. Kui depressioon on tekkinud põhjustel, mida muuta ei saa, tuleb õppida sellega toime tulema ning ka ravi on teistsugune.

Tiina Keldrima: Kindlasti ei tohiks haigelt ära võtta omaabimeetodit: kui ta tunneb, et piparmünt või eeterlikud õlid aitavad, võib ta neid kasutada. Mõnikord aitab kergemate psüühikahäirete korral näiteks kalapüük ja seda peab igati toetama, nii et haigel tekib tunne, et ka tema saab midagi teha. Ennevanasti oli ju loodusravi konventsionaalne ehk tavapärane ja meie praegune ravi alternatiivne.

Maret Makko: Minu arvamus on väga napp. Nimelt on absoluutselt kõik haigused psühhosomaatilised. Selleni on jõudnud tänapäeva meditsiin. Puhas loodus, kemikaalidevaba ning geenmuundamata toit on parim ravim meie organismile. Seda võikski eelistada.

Külvi Peterson: Iga tablett, sh psühhofarmakonid, mõjuvad ajukeemiale, aga samuti kogu keha keemiale: maksale, neerudele, kardiovaskulaarsüsteemile, vereloomele. Selles mõttes pole täiesti ohutut ravimit olemas. Ravimi ohutuse tagab arsti võimalikult täpne ordinatsioon ja haige jälgimine. “Keemilise raviga” ega sõltuvuse tekkimise ohuga ei tohiks hirmutada, samuti pole alati õige soovitada loodusravi üksinda. Igal juhul tasub nõu pidada arstiga.

Tiina Keldrima: Praegu räägitakse palju eri haiguste raviks kasutatavate medikamentide toimest ajukeemiale ja teatud uuringute “peitmisest” – ei taheta näidata neid uuringuid, mis näitavad ravimi halba mõju või ravitoime puudumist. Võtame näiteks kolesterooliravimite kõrvalnähud. Paljud tarvitavad neid, kuna tuuakse põhjenduseks, et “nii saame ennetada südamehaigusi”. Esile tuuakse uurin­gud, kus on selgelt nähtav ravimi soodne mõju. Seetõttu peaks iga arst vaatama maailmale ja konkreetsele inimesele laiemalt.

Kindlasti ei tohiks rahusteid kasutada pikka aega ja suurtes kogustes, sest sõltuvus ja tolerants võivad tekkida kiiresti. Samas on ka selliseid inimesi, näiteks eakad, kes on võtnud aastaid väga väikeses koguses uinutit, ilma kõrvalnähtudeta ja annuseid suurendamata, nii et kõik sõltub ikka haigest ja tema probleemist. Ühest soovitust ei ole.

Kaia Kiiroja: Kahjuks osa patsiente siiski tarbib ohtralt keemilisi rahusteid, sest need toimivad kohe ja märgatavalt ning ise peab palju vähem vaeva nägema. Sõltuvus võib tekkida, kui rahustit on kasutatud regulaarselt üle kahe nädala.

Sõltuvusest vabanemine aga nõuab suurt pingutust, teadlikku tegevust ja tunduvalt enam aega. Enamik rahusteid on lühiajalise ja kiire toimega, samuti ka unerohud, ja seda kergemini kujuneb sõltuvus. Suurem osa saab siiski kahe nädala jooksul tekkinud sõltuvusest lahti. Kuid pikaajaline, kuni aasta aega kestev rahustite tarvitamine ainult süvendab sõltuvust ning see muudab isikut ennast, tema psüühikat ja käitumist.

Külvi Peterson: Sõltuvus tekib kergesti, kui inimene teeb ise raviotsuseid ja arstiga ei teki usalduslikku suhet. Ärevushäirete korral on usaldussuhte tekkimine aga suhteliselt keeruline protsess, sest arsti pole kohe käepärast, kui “halb” hakkab. Inimesel on väga raske aduda, et süüdi on haigus, lihtsam on arvata, et süüdi on kuskil keegi, näiteks arstid, kes ei aita kohe või otsekohe. Mida kauem häda kestab, seda kergemini võib kujuneda sõltuvus, samuti on alaravi ja mittekohane ravi sõltuvuse tekkimisel olulised tegurid.