Külmanäpistus viib liigesevalu

Rõskus ja jahedus, sagedased ilmamuutused ning õhurõhu kõikumised kasvatavad liigesevaevuste all kannatajate arvu hüppeliselt. Karmi kliimaga päikesevaesel põhjamaal esineb luu- ja liigesehaigusi rohkem kui lõunamaades ning ka nende haiguste kulg on meie laiuskraadidel vaevalisem.

Miks ja kuidas niiskus ja külm liigeste tervist mõjutavad, täpselt veel ei teata. Arvatakse, et madal õhurõhk aktiveerib liigeste närvitundlikkust ning niiskele ja külmale välistemperatuurile võivad liigese eri osad eri moodi reageerida – tagajärjeks on tundlikkuse suurenemine ja valu. Ka vähesest päikesest tingitud D-vitamiini vaegus võib soodustada mitmeid haigusi, sealhulgas ka liigesehädasid.

Liikumine toidab ja hoiab

Liigesed teevad liikumise võimalikuks, sest nad on ühenduslülideks luude vahel. Liigeseid ümbritseb tugev liigesekapsel, mis hoiab koos ja kaitseb kõhre, luud, sidekude ja lihaseid. Sidekude seob luid omavahel, kõõlused ühendavad luid lihastega ning lihased võimaldavad liikumist. Tõrked ükskõik millistes neist osadest võivad põhjustada liigesevalu või muuta liigese liikuvust.

Terves liigeses on luude otsad ümbritsetud tugeva ja sileda kõhrega. See peegelsile pind annab liikumisele sujuvust ja pehmendab põrutusi. Samas on see ka ülioluline osaline liigese ainevahetuses.

Mõistliku koormamise kaasabil toimub liigesekõhre kokkusurumine ja laialiajamine: iga kokkusurumisega pumpab kõhrepind jääkained liigesest välja ning iga laialiajamisega imab see uut liigesevedelikku ja toitaineid. Liiges toodab libedust ja sujuvat liikuvust tagavat vedelikku, mis katab liigesepinda.

Mida mõistlikumalt liigeseid igapäevaselt koormatakse, seda sujuvamalt toimub nendes ainevahetus ja töö. Krooniliselt alakoormatud või ülekoormatud liiges jääb toitaineteta ning kõhr kängub.

Liigeste liigse või ühekülgse koormamise tagajärjeks on liigesekapsli ja kõõluste põletik, mis annab endast tunda valuga. Korralikult välja ravimata põletik võib saada kroonilise liigesehaiguse põhjustajaks. Ka kõhre kulumine on aeglaselt ja pidevalt kulgev põletik kõhres ja kõhrealuses luus. Seda protsessi saab leevendada, aeglustada ja ka peatada.

Liigeste tervise seisukohast on väga oluline igapäevane toit. Täisväärtuslik ja mitmekülgne menüü tugevdab organismi kaitsevõimet ning muudab seega liigesed vastupidavamaks nii ilmastiku kui ka ülepinge tõttu tekkida võivatele hädadele. Õige toit aitab leevendada ka kroonilisi liigesevaevusi.

Igapäevamenüü peaks sisaldama kiudaine-, mineraalaine- ja vitamiinirikkaid täisteraviljatooteid (rukis, riis, tatar, kaer jms), oomega-3- ja oomega-6-rasvhapete poolest rikkaid kalu ning külmpressitud linaseemne- ja oliiviõli, päevalille- ja kõrvitsaseemneid, kaltsiumirohkeid piimatooteid ning ohtrasti C-vitamiini rikkaid puu- ja köögivilju.

Mis liigub, võib kuluda

Liikumine on liigese tervise jaoks ülioluline, kuid samas ka üks liigesehädade põhjustajatest. Nimelt see, mis liigub, kipub ka kuluma, eriti kui liigeseid pika aja jooksul üle koormatakse. Ka terve liiges võib kuluda – sel juhul on see väga aeglane protsess ega pruugi inimese eluea jooksul endast eriti märku andagi.

Ebasoovitavate tegurite koosmõjul hakkab liigesekõhr kuluma tavapärasest kiiremini. Teadlased ei oska senini seletada liigesekulumise ehk osteoartroosi täpset põhjust: kaasa võivad aidata ülekaal, vananemine, liigesevigastused, ülemäärane töökoormus, sportimisega liialdamine ja pärilik eelsoodumus. Vananemisega haigestumise risk suureneb ning valu tekitav osteoartroos võib haarata üht või mitut liigest. Noori võib haigus tabada pärast liigesetraumat.

Osteoartroosi korral liigesekõhr aegamööda laguneb ja õheneb. See protsess areneb pikkamööda: esimene haigustunnus on koormamisjärgne valu labakäe-, põlve- ja puusaliigestes või seljas.

Seetõttu hakkab inimene ennast hoidma asendites, mis vähem valu põhjustavad, ning tema kehahoid muutub valeks. Üks sagedasemaid vihjeid sellele on ebaühtlaselt kuluvad kingakontsad.

Kuluva kõhrepinna tõttu on häiritud liigese ainevahetus: jääkainete väljutamine ja toitainete imamine toimib puudu­likult, sujuvat liikumist tagavat vedelikku napib ning liigeste liikuvus väheneb.

Kuivemaks muutunud liigesepind soodustab kulumist ja valu teket veelgi. Õhukeseks kulunud kõhr ärritab enese alust luud, see põhjustab väga suurt piina. Haiguskulu peatamiseks ja raviks on oluline juba esimeste haigustunnuste ilmnedes perearstilt abi küsida.

Külmakartlikule rohkem külma

Kõlab vasturääkivalt, kuid külm on kõige tõhusam liigesevalude leevendaja. Nii ülekoormusest, halvast ilmast, sporditraumast kui ka kulumisest põhjustatud liigesevalu vajab leevendamiseks puhkust ja külma.

Haiget tegevat liigest ei tohi paari päeva jooksul üleliigselt koormata ning vajadusel tuleks ka selle liikumist piirata. Liikumine on liigesele tähtis, kuid üle valu piiri seda mingil juhul teha ei tohi! Liigest aitab toestada elastikside. Sidumisel peab iga järgmine kiht katma poole sideme laiuselt eelmise. Side ei tohi takistada vereringet: kui sõrmed-varbad muutuvad külmaks või siniseks või tekib sipelgate jooksmise tunne, on side liiga kõvasti ning see tuleb uuesti siduda. Kui aga side tundub haigel kohal üleliigne ja suurendaks nagu isegi valu, peab selle kasutamisest üldse loobuma.

Paari päeva jooksul tuleb iga 3–4 tunni järel (kui aga vaja, kas või iga poole tunni järel) haige liigese piirkonda paarkümmend minutit jääga jahutada. Selleks sobib rätiku sisse mässitud külmakott, kuid ka pakk sügavkülmutatud juurvilju ajab asja ära.

Jääkotti ei tohi otse vastu nahka panna ning jahutamisprotseduur ei tohi kesta rohkem kui kakskümmend minutit, muidu võib see põhjustada koekahjustusi. Tavatingimustes selliseid kahjustusi küll üldjuhul ei teki, sest juba mõnekümne minuti möödudes on jää sulanud ega jahuta endise intensiivsusega.

Põletikku ja valu leevendavad ka apteegi käsimüügist saadavad valuvaigistid ja salvid. Kõhrekulumist aitavad piirata liigesevedelikku tootva mõjuga toidulisandid või ravimid. Nende toime avaldub aga vaid juhul, kui preparaadikuuri ajal liigeseid mõistlikul määral koormata: ujuda või võimlemisharjutusi teha.

Kahjuks on laialt levinud väärarusaam, et põletiku vastu aitab soe. Ägeda põletikuga ei tohi kuuma kotti kasutada! Kui lihtsalt valutab, ilma põletikuta, võib soe kott isegi korraks aidata ja hea tunde tekitada, aga järgmisel päeval on valu taas kimbutamas ning siis juba tõenäoliselt palju hullemal kujul.

Külmkamber aitab liikuma

Üks tõhusamaid liigesehädade leevendajaid on külmravi selleks spetsiaalselt sisse seatud kambris. Jääkott jahutab koed maha, nahapind ei jahtu aga alla 0 kraadi ning selle tõttu on protseduuri valuvaigistav ja põletikku vähendav toime ajutine. Külmkambris aga koed ei jahtu, kuid nahapinna temperatuur langeb 0 kraadist märksa madalamale.

Külma seesugune mõju nahale vallandab organismis ajuripatsi ja neerupealiste kaudu niisugused keemilised protsessid, mis pidurdavad põletikku ning see võibki olla protseduuri tõhususe taga: ülikülmravi toime kestab mõnikord mitmeid kuid või koguni aastaid.

Tavapäraselt pidurduvad kroonilised põletikulised protsessid külmravi toel pooleks kuni poolteiseks aastaks. Selle aja möödudes tuleks ravikuuri korrata.

Õigel ajal alustatud ravi korral võib vaevustest ka täiesti lahti saada, pikka aega kestnud kroonilise liigesehaiguse korral aga leevendab ülikülmravi vaevusi ja aitab kaasa patsiendile määratud ravimite mõjule.

Tõsi küll, lagunenud liigest see raviviis uueks ei muuda, kuid vähendab valu ning hoiab liigest liikuvana. Ravi sobib kõigile, isegi ülemiste hingamisteede haiguse põdejale.

Eelkõige on aga ülikülmravi näidustusteks kõik liigesehaigused ja reumaatilised seljahaigused, traumajärgsed valud, astma, atoopiline dermatiit, depressioon – kõigi nende kohta on tehtud ka uuringuid. Isegi pikka aega kestnud haigus võib ülikülmraviga vaibuda.

Käreda külmaga õues viibimine külmravi ei asenda, sest jahutab organismi lihtsalt maha, samal ajal nahale tugevat efekti andmata ning seega organismis ravivaid protsesse käivitamata. Õuekülmas nullilähedaseks jahutatud nahatemperatuur võib inimesele suisa eluohtlik olla.

Külmraviprotseduuri ajaks pannakse kätte kindad, jalga sokid ja pähe müts ning sisenetakse kambrisse, kus on 110–120 kraadi külma. Seal viibitakse vastavalt enesetundele mõned minutid. Ravikuur kestab paarkümmend külmaskäiku, ajutist leevendust võib saada ka kümne korra järel. Ravil tuleb käia iga päev, kuid mitte sagedamini kui kaks korda päevas.

Ülikülmravi vajab tihti veidi kannatust – pooltel patsientidel hakkab tervis paremaks minema kohe kuuri alguses, osal avaldub aga ravitoime mõne nädala jooksul pärast kuuri. Ka võib ravi käigus aeg-ajalt valu ägeneda ja vahelduda valuvabade päevadega.

Liigeste tervise seisukohast on eriti oluline see, et vahetult pärast külmkambris viibimist on hõlbus võimlemisharjutuste ja trenažööride abil liigeseid koormata ja nende liikuvust tõhustada. See on omakorda panus liigeste edasise tervise parandamisse.