Foto: PantherMedia / Scanpix
Meeled
17. detsember 2015, 16:50

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta oktoobrikuu Tervis Plussis.

Üksinda maailmas - kuidas igatsus piinab? (1)

Igatsus läheduse ja tähendusrikka suhte järele on peidus igas inimeses. Ometi piinab paljusid üksildus.

Üksindus on läheduse vastaspoolus. Igaüks vajab privaatsust, aeg-ajalt üksi olemist, et mõelda omi mõtteid ja unistada omi unistusi. Lähedus ei tähenda privaatsuse kaotamist.

Privaatsus laseb inimesel kasvada omanäoliseks ja jääda endaks. Lähedane suhe lubab ja lausa eeldab aeg-ajalt oma­ette olemist. Üksi olemine võib olla kirgastav ja joovastav, üksildus aga katkitegev. Kui lähedusest ja suhtlemisvõimalustest on puudus, tekivadki üksildustunne, rahulolematus ja kurbus.

Üksildust ära tunda ning selle võrgust pääseda aitab Moreno keskuse psühholoog-psühhoterapeut Pille Isat.

Kuidas üksindusel ja üksildusel vahet teha?

Üksindus on teisisõnu üksi olemine. Kui võtta aluseks lapse areng, siis on see üksi iseendaga rahus olemine. Vaadake beebit, kes lamab oma voodikeses, mängib varvastega ja laliseb rahulolevalt. Kui ta nutuga märku annab, tuleb kindlasti ema, kallistab, annab süüa ja mähib pepu kuivaks. Laps on küll üksi, aga tal on hea ja turvaline olla, sest ta teab, et teda armastatakse ja tema põhivajadused on rahuldatud.

Täiskasvanu võib samamoodi endaga rahus üksi olla, kui tal on olemas seesama baasturvalisus. Teadmine, et armastus on tema jaoks olemas ja tema on selles olemas. Kes nimetab seda õnneks, kes armastuseks, kes turvalisuseks. Lähedus varases lapseeas on läheduse eeltingimus ja ühtlasi üksi olemise oskuse eeltingimuseks täiskasvanueas. Üksildus pole sama mis üksindus.

Mis iseloomustab üksildust?

Inimene tunneb kogu aeg, et tal on millestki ja/või kellestki puudus. Valdav on mahajäetuse ja ilmajäämise tunne. Ükskõik, kellega ta koos on ja milliseid suhteid loob, ikka on ta rahulolematu. Vahel ei saa inimene täpselt arugi, millest tal puudus on, sest tema põhivajadused on rahuldamata. Õnneks pole väga palju neid, keda vaevab selline baas­üksildus.

Kus on üksilduse juured?

Iga juhtum on individuaalne. Arvatakse, et selle seisundi juured võivad olla varases lapsepõlves. Näiteks kui beebi kutsub nutuga ema toitma või mähkmeid vahetama, aga ema sageli ei tulegi. Beebi jääb ehk vait, aga tema vajadused on rahuldamata.

Kui selliseid n-ö vastuseta jäänud ootusi koguneb rohkem, ei teki ega kujune ajus ja meeltes välja armastuses hoitud turvalisuse tunnet. Selle asemel kinnistub kogemus: olen üksi, keegi ei armasta ega hooli. Hinge jääb igatsus millegi või kellegi järele.

See ei tähenda, et laps olnuks emata või et ta poleks hoolitsenud. Ehk oli ema ise stressis ja ülekoormatud – ta polnud hinges kohal!

Ja sellest piisab? Kas üksildus jääbki kogu eluks kollitama ja suhteid sassi ajama?

Mitte ainult. Aeg, mil võib tekkida üksildus veidi teisel tasemel, on kolmas eluaasta. Oma mina on välja arenenud. Laps mõistab hästi, et maailm polegi vaid tema päralt. Tähelepanust saavad osa ka õed-vennad. Sõbrad ei võtagi iga kord endaga mängima.

Selles eas õpib laps suhteid looma ja nendes olema, väikeste stressidega toime tulema. Kui lapse elus on olnud piisavalt armastust, saab ta selle kõigega hakkama. Samas on oluline, et ta ka nüüd ei jääks neis olukordades üksi.

Keegi peaks olema kõrval ja selgitama: pole hullu, et mängu ei võetud, ikka oled mulle armas ja tore, teeme ise midagi koos. Kui lapsega aga pragatakse või saadetakse ta üksi tuppa nutma, võib kujuneda välja n-ö teise tasandi üksildus, mis hiljem mõjutab just tema suhteid.

Nn kolmanda taseme üksilduse juured on teismeeas, mil noor inimene pistab rinda eksistentsiaalsete küsimustega: kes ma olen, mis on elu mõte, aga ka näiteks, et olen paks või inetu, mind pole kellelegi vaja. Ülitähtis on, et vanemad jaksaksid toeks olla, sest selles eas maad võttev üksildus ei mõjuta niivõrd lähisuhteid, kuivõrd annab endast märku just elu võimalikes kriisiolukordades: olen maailmas täiesti üksi, milleks see kõik?

Kõik sõltub vanematest?

Palju sõltub vanematest, aga muidugi mitte kõik. Laps kohtab õnneks eluteel paljusid inimesi, kellelt ta saab kogemuse, et temast hoolitakse ja teda armastatakse – vanavanemad, lasteaiakasvatajad jt. Ema silmad on aga väga olulised: neisse vaadates saab laps aru, kes ta on, milline ta on, et ta ON!

Kui palju on siis baasüksilduse all kannatajaid?

Baasüksilduse all kannatajatest rohkem on neid, kes lihtsalt teisega koos olles end üksi tunnevad. Selline inimene mõtleb lähisuhtes alailma: kas ta on see õige, kas suhe jääb püsima, mida ta tegelikult mõtleb jne. Inimene eemaldub suhtest ja klammerdub oma mõtetesse, hirmudesse, ettevaatlikkusse. Teine mittetoimiv variant on üleliigne klammerdumine.

Seega oleks parim paar kaks üdini üksikut?

Seda küll mitte. Kohtudes kellegagi, kes tunneb end samuti üksikuna ja vajab kedagi 24 tundi ööpäevas, kohtuvad tegelikult kaks valu, puudust, üksindust, igatsust. Tahaks mõelda, et nii ongi hea ja nad rahuldavad teineteise vajadused, paraku näitab praktika vastupidist: väga tihti sünnib sellest veel suurem puudus, veel suurem üksildus. Sest kuidas ma saan täita teist, kui olen ise tühi!? Ma ei oskagi anda, sest mul on alguses nii palju võtta!

Kas praegune kiirelt muutuv ühiskond soosib või leevendab üksilduse teket?

Ühiskonna mõju on suur. Muutusi on tohutult ja nendega tuleb toime tulla. See eeldab pidevat tähelepanu suunamist väljapoole, suhtlemine lähedastega väheneb. Taas lapse näide: mida rohkem on mänguasju või virtuaaltegelasi, seda rohkemate vahel peab laps tähelepanu jagama.

Kerge on ennast ja oma seisundeid ära unustada, neist kaugeneda. Kui on üks objekt, siis olen sellega kontaktis. Järelikult teine pool olen ju mina ise! Nii on lihtsam sügavuti minna. Kui oma mina kaob ära, võtab maad üksildus. Nii ongi praegu üha rohkem inimesi, kes tunnevad end üksi ka teistega koos olles.

Oma põhiolemuselt on inimene ikka veel kollektiivne olend. Geneetiline kood küll muutub ja kohaneb välismaailmaga, aga mitte nii kiirelt, kui maailm ise teiseneb. Päris inimestega kontaktis olemine on meile veel eluliselt vajalik!

Millega üksildust kompenseeritakse?

Kui üks vajadus on rahuldamata, rahuldatakse seda teisel viisil: sõltuvused, sundkäitumised (söömine, ostlemine), töönarkomaania, riskikäitumised (kiiruse ületamine), tohutu heategevus (tähelepanu on suunatud väljapoole, nii et enda probleemiga pole vaja/võimalik tegeleda), palju seksuaalsuhteid.

Kes on rohkem üksikud, kas nooremad või vanemad?

See on individuaalne. Noorematel on ehk rohkem võimalusi olla toetavates suhetes: kooli- ja töökaaslased jt. Inimese sees olev mehhanism on ikka sama, aga keskkond aastatega muutub. Mida eraldatum on inimene füüsiliselt, seda suurem on võimalus, et ta tunneb end üksi. Välja paistab see rohkem, kui inimene reaalselt kaob, näiteks lähedased surevad, minnakse lahku, sõber kolib kaugele.

Kas üksildust võib mõne teise seisundiga segi ajada?

Inimene sõnastab selle, mida ta tunneb, sageli üksildusena: mind on maha jäetud, ma olen üksi, mind pole kellelegi vaja. Vesteldes selgitan ma välja, mis on selle sõna taga. Kas inimene on tõesti reaalselt üksi, ongi tõrjutud, hüljatud. Või on selle taga midagi muud. Näide praksisest: noor pere ei tulnud selle peale, et oma armastatud vanaemale öelda, et tema toidud on maitsvad ja kootud käpikud alati kasutuses. Memm tundis end üksi ja mittevajalikuna. "Kas me peaks seda ütlema?" imestasid noored. Jah, sest sageli me vajame just sõnalist kinnitust. Kui inimeses pole baasüksildust, siis hüljatustunne kaob. Nii oli ka armastatud vanaemaga.

Kuidas üksildusega toime tulla?

• Otsi ise kontakti! Tegutse! Ära jää ootama, et teised tuleks sinu juurde. Kutsu külalisi, mine õppima, leia endale harrastus.

• Muuda keskkonda või tegevusala: mine reisile, leia uued kolleegid vm. Ükskõik kui hirmus sul ka pole, ära jäta end üksi. Kui kutsutakse kaasa, ikka mine, ära peida end mingi paha tunde taha.

• Tee iseendaga rahu. Ikka läheb elus aeg-ajalt midagi viltu, ole sellegipoolest endaga sõber. Sa ei pea teistele meele järele olema, ole selline, nagu sa oled. Siis leiab rõõm su üles!

• Ole enda vastu aus. Mis siis, kui sa polegi kõige parem suhtleja! Tunnistamine aitab edasi. Enda eest põgenemine ja enda äärmustesse kinnijäämine pole kumbki head.

• Võta kiitus julgelt vastu, ära vasta: “Ah, mis nüüd mina!” Sa väärid tunnustust!

• Kui üksi hakkama ei saa, otsi abi psühholoogilt või nõuandetelefonilt.