Kaasaegsed ravivõimalused võimaldavad diabeeti efektiivselt kontrollida (1)

I tüüpi diabeedi puhul on inimese enda immuunsüsteem kõhunäärme beetarakud hävitanud ja organism ei tooda enam insuliini. Toidus sisalduvad süsivesikud küll lõhustatakse soolestikus glükoosiks ning toimub selle imendumine verre, kuid sealt edasi rakkudesse glükoos ehk rakkudele vajalik energia insuliini puuduse tõttu ei jõua.

Sellisesse diabeeditüüpi haigestuvad enamasti lapsed ja noored täiskasvanud. I tüüpi diabeet ei teki kunagi liigsest magusasöömisest ja seda haigust ei saa kuidagi ära hoida. Tänapäeval on teada, et I tüüpi diabeedi tekkes mängivad rolli geneetiline eelsoodumus ja ka keskkonnategurid.

Haiguse tekkepõhjused on teadmata. Selge on aga see, et I tüüpi diabeet ei teki üleöö. Immuunsüsteem alustab beetarakkude hävitamist kuni mitu aastat enne sümptomite teket ja haiguse diagnoosimist. Seda saab kindlaks teha vereanalüüsi abil, määrates teatud liiki antikehasid veres. Seega ei ole diabeet kunagi viimati põetud haiguse "tüsistus", nagu tihti arvatakse. Seda, mis ajendas immuunsüsteemi hävitama esimest beetarakku, ei oska praegu kahjuks keegi öelda.

Diabeet ei ole ravitav, kuid seda on võimalik ravimitega tõhusalt kontrolli all hoida - eesmärk on hoida veresuhkru tase kindlas vahemikus.

Diabeedi tõhusaks ohjamiseks on oluline pidev veresuhkru kontrollimine ning insuliini manustamine

I tüüpi diabeediga haiged vajavad eluaegset insuliini asendusravi, mille eesmärgiks on tagada insuliini manustamine võimalikult sarnaselt organismi loomulikule toimimisele vältimaks veresuhkru järske tõuse ja langusi.

Ravimiteadus arenenud jõudsasti ning tänapäeval on saadaval laias valikus eri tüüpi insuliinid, mille toimeaeg ning sellest tulenevalt ka annustamine on erinev. Pikatoimelist põhi- ehk baasinsuliini tuleb süstida hommikul pärast ärkamist ja/või õhtul enne magamaminekut, lühi- ja kiiretoimelised insuliinid ehk boolusinsuliinid on mõeldud toidust tingitud veresuhkrusisalduse suurenemise kompenseerimiseks ning neid süstitakse 10–20 minutit enne iga söögikorda. Lisaks kasutatakse lühitoimelist insuliini lisaannusena suure veresuhkrusisalduse vähendamiseks. Alternatiivina on võimalik kasutada veel seguinsuliine, mida süstitakse paar korda ööpäevas.

Kõik eelpool mainitud insuliinitüübid on Eestis patsientidele väga hästi kättesaadavad ja haigekassa poolt 100% soodusmääraga kompenseeritavad. Seega on tagatud erinevad kombineerimise võimalused ja kogenud arsti abiga on võimalik leida igale diabeetikule individuaalselt sobivaim raviskeem.

Insuliini on võimalik manustada kas süstetena või pumba abil. Pumpravi on võimalik alternatiiv süsteravile. Insuliinipump on insuliini manustamise vahend, millega erinevalt süsteravist viiakse insuliin organismi naha alla paigutatud kanüüli kaudu pidevate väikeste annustena. Insuliini pumpravi ei ole näidustatud kõigil I tüüpi diabeediga patsientidel. See sobib neile, kellel esinevad suured glükosüleeritud hemoglobiini väärtused ja probleemid sagedase hüpoglükeemiaga. Näiteks lastel (eriti väikelastel), kelle veresuhkrutase võib nii füüsilisest aktiivsusest kui ka toitumisest kiiresti muutuda.

Olulist rolli insuliinravi efektiivsuse tagamisel mängib regulaarne veresuhkru kontroll (minimaalselt 4–6 korda ööpäevas). Veresuhkru mõõtmiseks kasutatakse väikese aparaadi, glükomeetri ja tema juurde kuuluvate lisatarvikute - glükomeetri testribade ja lantsettide (torkevahend sõrmeotsast vere võtmiseks) - abi. Paralleelselt regulaarsele veresuhkru kontrollimisele glükomeetriga on võimalik kasutada pidevat glükoosijälgimise süsteemi. Samas on oluline meeles pidada, et monitooringu juures kasutatavad glükoosisensorid ei mõõda glükoosisisaldust veres, vaid nahaaluses koevedelikus, mis tähendab, et sensori näidud võivad olla veresuhkru näitudest kuni 15 minutit maas. Pidevat monitooringut peetakse otstarbekaks kasutada eelkõige väikelastel, kes peavad veresuhkru taset tihti mõõtma. Kuna glükoosi pideva monitooringu seadmed ei mõõda reaalset veresuhkru taset ning nende täpsus on varieeruv, on lisaks vajalik ka veresuhkru taseme perioodiline kontroll glükomeetriga (ca. 3 korda ööpäevas) ning seadme kalibreerimine 2 korda ööpäevas (s.t vastuvõtjasse glükomeetriga mõõdetud veresuhkrunäidu sisestamine). Lisaks on vajalik veresuhkrut kontrollida glükomeetriga ka siis, kui sensorinäit erineb oluliselt eeldatavast veresuhkruväärtusest. Seega kindlasti ei taga sensor ideaalseid näite ja seade ei asenda glükomeetrit.

Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete loetelu kaudu on tagatud diabeeti põdevatele patsientidele väga laia valik kaasaegsed ravivõimalusi (nii ravimeid kui ka meditsiiniseadmeid)

2014. aastal hüvitas haigekassa insuliine kokku 11,5 miljoni euro eest ja diabeetikutele mõeldud meditsiiniseadmeid 4,5 miljoni euro eest. 2015. aasta üheksa kuuga hüvitas haigekassa meditsiiniseadmeid rohkem kui 57 000 kindlustatule 6,6 miljoni euro eest.

Sellest summast kulus 2,8 miljonit eurot 37 600-le diabeedihaigetele glükomeetri testribade hüvitamiseks.

Käesoleval ajal hüvitab haigekassa kõiki süsteravi edukaks järgimiseks ja näpuotsas veresuhkru mõõtmiseks vajalikke meditsiiniseadmeid (insuliininõelu, glükomeetri testribasid ja lantsette) diabeetikute esindusorganisatsioonide ning endokrinoloogide poolt soovitud kogustes.

Samuti hüvitatakse optimaalsetes kogustes kuni 19-aastastele lastele insuliini pumpraviks vajalikke seadmeid (pumbad, kanüülid, reservuaarid ning glükoosisensorid).
2016. aastast laieneb haigekassa hüvitatavate diabeetikutele mõeldud meditsiiniseadmete valik veelgi. Valikusse lisanduvad uued glükomeetri testribad ja lantsetid.