Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
16. detsember 2015, 12:01

Inimesed kardavad ravimite kõrvaltoimeid (3)

Reumatoidartriit on krooniline progresseeruv haigus, mis vajab järjepidevat ravi. Kui ravimeid ei võeta, siis haigus süveneb ning igapäevatoimetuste sooritamine muutub võimatuks. Kuid ligi 20% reumatoidartriidi haigetest ei võta ravimeid nii nagu arst on neid ette kirjutanud, ütleb Robert Hein, Eesti Reumaliidu liikmetegevuse koordinaator.

„Kindlasti tekitab uudis valu ja kannatust põhjustava ja eluaegse uue haiguse diagnoosist šokki," räägib reumatoloog ja Eesti Reumatoloogia Seltsi juhatuse esimees Piia Tuvik inimeste reaktsioonidest, kui neil diagnoositakse harvaesinev reumatoidartriit. Tuviku sõnul on Eestis kokku ligi 6000 haiget. „On haigeid, kes põgenevad, ja on haigeid, kes võtavad eesmärgiks haigusega iga hinna eest võidelda," näeb Tuvik oma igapäevatöös erinevaid inimtüüpe.

„Reumatoidartriit on ravimatu haigus, mille ravi vaigistab sümptome ja hoiab ära haiguse ägenemise," räägib Tuvik keerulise haiguse ravi olulisusest. Tuvik selgitab, et ravimite mittevõtmisel haigus ägeneb, igapäevatoimetuste sooritamine muutub võimatuks ning liigesed moonduvad paari aasta jooksul ehk inimene invaliidistub.

Patsientidele on selgitustöö oluline

„Alguses inimesed kardavad ravimite kõrvaltoimeid või siis ravi katkeb ka tegelikult tekkinud kõrvaltoimete tõttu, mida ei julgeta arstile tunnistada," kommenteerib Tuvik olukorda, miks arsti poolt kirjutatud raviplaani järgimine ei toimu korrektselt. Tuvik nendib, et sageli on põhjuseks info ja teadlikkuse puudus. „Patsientidele ei ole korralikult selgitatud haiguse olemust ja ravimite toimeid ega vajadust võtta ravimeid regulaarselt," toob Tuvik välja tegemata selgitustöö, mis on patsientide seisukohalt väga oluline.

„Teisest küljest, kui on aastaid ravimeid võetud ja enesetunne on hea, tekib tunne, et haigus on möödunud ja ravi lõpetatakse," toob Tuvik välja järgmise võimaliku stsenaariumi, miks ravimeid ei võeta korrapäraselt.

„Kui haige käib sageli arsti vastuvõtul, on ravisoostumus (ravimite võtmine ettekirjutuste järgi – toim.) parem," märgib Tuvik, kes usub, et raviplaani paremaks täitmiseks on oluline, et patsiendile tehakse regulaarselt selgitustööd ja järelvalvet. „Eestis on praeguseks lisaks arstivisiidile ellu kutsutud ka medõe visiit, mille käigus saab põhjalikult arutada läbi haiguse ravist tingitud küsimused ja probleemid," selgitab Tuvik võimalusi, kuidas parendada patsientide ravisoostumust.

Noorte ravisoostumus on madalam

Eestis on ravisoostumust uuritud 2007.-2008. aastal Tartu Ülikooli teadlaste poolt, kes leidsid, et ravisoostumus oli 80,3%. See tähendab, et pea 20% vastajatest oli probleeme raviplaani korrapärase järgimisega. Ravimeid kas võeti vähem kui ettekirjutatud või ei võetud arsti soovitusi üldse arvesse. Uuringust selgus, et ravisoostumus oli madalam noorte kõrgema sissetulekuga patsientide hulgas.

Piia Tuviku sõnul on Eesti Reumatoloogia Selts käivitanud uuringu, milles käsitletakse bioloogilisel ravil olevate haigete ravisoostumust. „Andmed loodame kokku võtta 2016. aasta alguses," lisab ta. Samas arvab Tuvik, et kuna bioloogilised ravimid on süstitavad, on kergem jälgida, kas ravimit manustatakse, mistõttu on ravisoostumus kõrgem.

 

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas ReumaKiri (sügis/2015)