Käes on esimesed külmad ilmad ja juba on see jõudnud jätta jälje ka Sofia häälele. "Kurgus kraabib. Soojal ajal on mu häälel hoopis parem sound, nüüd on selline kähin sees," selgitab ta. Nii on Sofiaga külmal ajal alati. "Ma võitlen sellega terve talve. Joon palju ingveri- ja sidruniteed, see mõjub kurgule hästi ja hoiab paljud viirused eemale."
Pisut kähisev hääl kõlab imehästi, kuid Sofia ütleb, et laulda on niimoodi raskem ja ta pigem naudib sooja aega. Tavaliselt eelistab Sofia vanarahva- ja loodusravile arstide soovitusi. Näiteks siis, kui tema tütar on lasteaiast mõne järjekordse viiruse koju toonud. "Ma võin ju kaks nädalat tema vaevusi leevendada erinevate taimedega, aga lõpuks tuleb ikka antibiootikume võtta. Parem säästan meid mõlemaid ja annan kohe tablette," ütleb Sofia.
Võiks ju arvata, et kolmeaastase tütre Naima kõrvalt võtab Sofia elu rahulikult, kuid alates sellest suvest, kui perekond Hunter Tartust Tallinnasse kolis, on aeg järjest kiiremini käima hakanud. "Lihtsalt tuleb erinevaid mõtteid ja projekte, millega tahan tegeleda," ütleb Sofia. Oma töös on ta ka väga põhjalik ning omab alati kindlat visiooni. Sügisel välja antud plaadi "In The Land Of OO-BLA-DEE" juures tegi Sofia võimalikult palju ise: otsis plaadi kujundajad, stilistid, PR-väljundid, organiseeris pildistamised, tegeles levitamisega. "Ükski teine inimene ei saaks sellest projektist olla nii erutatud. Ja kuna ma täpselt tean oma eesmärki, siis mul on kõikide nende asjadega lihtsam ise tegeleda," arvab ta.
Õpetab laulmist
Muusikul on kõige kiirem tööaeg reedel-laupäeval, kui toimuvad kontserdid. Nädala alguses aga tegeleb Sofia millegi enda jaoks väga uuega. Temast on saanud džässi eraõpetaja ja ta õpetab nii lapsi kui ka laulutudengeid. Kõige nooremad džässihuvilised käivad tunnis kaks korda nädalas, suuremad aga korra. "Väiksematega tuleb intensiivsemalt tegeleda, et nad saaksid õige tunnetuse kätte. Aga kui inimene on juba 5–6 aastat laulnud, siis tuleb asjale teistmoodi läheneda," selgitab ta. Õpetajatöö pakub Sofiale väga suurt huvi ning kui tal aega oleks, tahaks ta sellega veelgi rohkem tegeleda.
Sofia ise on proovinud väga palju erinevaid muusikastiile – house'i, folki, natuke klassikat, drum and bass'i, funki ja ka poppi. Džäss aga on see, millele kuulub ta süda ja mis stiilis on ka tema uus album. "Džäss on kirss minu tordi peal," ütleb ta. "Mulle on öeldud, et lõpuks ometi tegin ma midagi, mis on 100 protsenti minulik. Ma ise tunnen samamoodi."
Hiljuti ilmunud plaadi tegemine võttis aega terve aasta ning seda tehti mitte ainult une, vaid, nagu Sofia ütleb, "igasuguse aja arvelt". Kuid ta ei kurda väsimust, sest tempokas toimetamine Sofiale meeldib. "Kui mul on tempo peal, siis mulle kohe kuidagi ei meeldi, kui saabub selline vaiksem periood. Mis siin ikka niisama istuda ja passida," arutleb ta. Küllap just sellepärast naudib Sofia väga suurlinnasid nagu Moskvat ja New Yorki – seal toimub kogu aeg midagi ja energiavool haarab su justkui iseenesest kaasa.
Uue aasta esimene kink
Sofia hakkas enda mänedžeriks ning ajas asjad nii kaugele, et juba jaanuaris ilmub sama album ka Jaapanis. "Tavaline mänedžer ei pääse ju minu pähe ega saagi teada kõiki mu erinevaid soove ja plaane," selgitab ta. "See plaat on minu uue aasta esimene kingitus." Plaat tuleb jaapani stiilis ja keeles ning selle müüki saamine Jaapanisse oli keeruline, kuid siiski mitte võimatu.
Sofia on õppinud laulmist nii Venemaal, Saksamaal kui ka USA-s, Bostonis. Tema vanemad on juudi ja vene päritolu, abikaasa pärit Bostonist. Kõlab nagu tegemist oleks tõelise maailmakodanikuga. Nii siiski Sofia sõnul pole. "Ma olen küll kiire kohaneja, aga päris nii see ka pole, et kodu on seal, kus hambahari. Bostonisse õppima minnes teadsin ja teadvustasin endale, et see peab mulle meeldima. Teist varianti lihtsalt ei ole. Seal õppimine ja elamine oli väga kulukas ning ma olin sellest lihtsalt nii kaua unistanud ja selle nimel kõvasti tööd teinud," räägib ta. "Õnneks hakkaski üsna ruttu meeldima ka. Olin seal nagu collegegirl, kuigi vanust oli mul ikka kõvasti teistest rohkem." Elu Bostonis oli selline nagu võib näha USA filmides. Mulle meeldis!"
Vene vs eesti keel
Vene keelt oma emakeelena rääkiv Sofia tundis Bostonis elades puudust aga hoopis eesti keelest. Üsna ruttu leidis ta üles sealse eestlaste kogukonna ning hakkas nendega suhtlema. "Nii mõnus oli seda keelt kuulda ja ise rääkida. Kohe tuli hea tunne sisse," ütleb ta. Ka vene keelt rääkivaid tudengeid õppis koolis sel ajajärgul palju, kuid nendega Sofia ei sõbrunenudki. "Vene keelt kuuleb lihtsalt igal pool nii palju ja ma ei tunne, et see mind kellegagi automaatselt lähedasemaks teeb."
Kodus räägib Sofia oma emakeelt ja abikaasa Jason inglise keelt ning laps on seetõttu kakskeelne. "See vastabki tõele, et laps õpib niimoodi automaatselt mõlemad keeled ära," on Sofia rõõmus. Et Naima oskaks tulevikus erinevaid keeli, on Sofiale oluline. "On ju hea, kui ei pea ainult istuma ja kuulama, vaid saab ka ise sõna sekka öelda." Sofia ütleb, et naudib ise seda võimalust väga, et saab alati rääkida, kui tahab ja ei pea hakkama mõtlema, kuidas üht või teist lauset sõnastada.
Praegu tunnevad Sofia, samuti muusikust Jason ja Naima ennast väikses Tallinnas mõnusasti. Ka Sofia vanemad elavad siin ja hoiavad alati meeleldi oma lapselast. Samas ütleb Sofia, et ega nad Tallinnasse kinni naelutatud pole ja kui tuleks mingi huvitav projekt või pakkumine kuskil teises riigis, siis ilmselt koliksid nad ära. Tõsi, väikese Naima kõrvalt praegu pere pakiliselt teisi väljundeid teistes riikides ei otsi.
"Minu jaoks on karjäär alati olnud väga tähtis ja ma kindlasti ei taha kuhugi uude riiki minna nii, et mul pole seal midagi teha," selgitab Sofia.
Armastus käib kõhu kaudu
Ka Jason ei unista Eestist lahkumisest. Ta on selline mees, kes on õnnelik, kui saab head muusikat teha. Kodust mekki aga otsib Jason pea igast restoranist. "Talle väga maitsevad hamburgerid, pitsad ja ribid. Need kõik meenutavad talle kodu," ütleb Sofia. Jason on kolmandaid jõulusid Eestis, kuid siinset kohustuslikku jõulutoitu – verivorsti – pole veel maitsnud. Võib-olla sellepärast, et ka Sofia ei armasta seda jõulutoitu.
Õigupoolest ei söö Sofia ka sealiha, mille söömisest ta loobus juba 18-aastaselt. Kanaliha, kala ja vahest harva veiseliha on hea küll. Et Jasonil oleks siin Eestis kodusem olla, on perekond Hunter vast üks väheseid, kes Eestis Ameerika traditsiooni kohaselt tänupühi tähistavad.
Viimased pool aastat on Sofia toidu suhtes eriti tähelepanelik ning jälgib hoolega, mida suhu pistab. Ta käis ka toitumisnõustaja juures, sai tervislikuks toitumiseks vajalikud juhendid ning on oma telefoni tõmmanud rakenduse, mis loeb tarbitavaid kaloreid.
Ühestki toiduainest ta loobuda aga ei taha. "See oleks lisastress ja nii mulle ei meeldiks," ütleb ta. Sofiale maitseb väga magus ja maiustab ta vastavalt sellele, mida rakendusse sisestatud kalorid veel lubavad süüa.
Reiside ajal on toitumist jälgida natuke keerulisem. Intervjuu andmise järel seisabki Sofial ees reis Hiina, kus antakse hulk kontserte. "Seal on kakskümmend meest ja mina ning meil on toidukorrad kõik ette planeeritud. Sööme seal, mida ette antakse ja ega mul seal väga valida pole võimalik," ütleb ta. Õigel teel püsimine on tegelikult keeruline ka kodus, sest Sofia ameeriklasest abikaasa tehtud traditsiooniline hommikusöök sisaldab juba üle tuhande kilokalori.
Järgmise paari kuu eesmärk Sofial on saada trenniga uuesti sina-sõbraks. Jooksmine talle ei meeldi, sõbrannaga jalutamine aga küll, kuid paraku lõppeb see enamasti halvasti – jalutatakse ära ja siis minnakse restorani head pastat sööma. Tartus elades oli spordiklubi kodule eriti lähedal ja siis sattus Sofia sinna lausa igapäevaselt. Eriliselt hästi meeldisid vesiaeroobika ja erinevad basseinitrennid. Jõusaalifänn ta pole, samuti ei meeldi talle rutiinsed rühmatreeningud. Sofia ütleb, et tegeleb juba pikemat aega endale sellise elu loomisega, kus ta ei peaks mitte midagi tegema ainult kohustuse pärast, vaid saaks tegeleda sellega, mida tõeliselt armastab.
Näib nii, et kõige meelepärasem trenn on Sofia jaoks tantsimine. Ta on nooruses proovinud palju erinevaid tantsustiile ning igatseb tantsimist. "Ma saan aru, et olen juba kolmkümmend ja nendes trennides on teised palju nooremad, aga mind väga tõmbab sinna. Ilmselt ma kohe kõiki liigutusi ei suudaks järgi teha, aga aja jooksul need tuleksid. Kindlasti tooks see trenn veel rohkem positiivsust ja energiat," on Sofia kindel.
Tõsi, positiivsust ja energiat on temas niigi keskmisest eestlasest rohkem. Tihti küsitaksegi Sofialt, et kust ta oma energia võtab. "Siis ma alati mõtlen, et mis energia? Et mul pole mingit energiat, aga samas – kuskilt ta ju ikkagi tuleb. Silmad säravad ka siis, kui olen väga väsinud."
Sofia Rubina-Hunter
- Sündinud 1985. aastal Tartus
- Õppinud džässlaulu Viljandi Kultuuriakadeemias, Saksamaal Cottbusi konservatooriumis ja Venemaal Sotšis.
- Täiendanud end USA‑s Bostonis Berklee muusikakolledžis
- Abielus trompetimängija Jason Hunteriga
- Paaril on 3-aastane tütar Naima
- Välja andnud plaadid: "My Sun" (2007), "Two Roses" (2011), "Dreams Of Tomorrow" (2013), "In The Land Of OO-BLA-DEE" (2015)
Artikkel ilmus esmakordselt BENU ajakirjas "Ilu ja Tervis" (detsember 2015), mis on saadaval kõigis BENU apteekides.
Kommentaarid