Uudised

Õdede Liidu uus president: "Alati ei pea olema arst esimene, kellega oma tervisemuredest rääkida. Ka õdedelt saab abi." (19)

Silja Paavle, 6. jaanuar 2016, 13:40
Tiina Teder tunneb rõõmu selle üle, et õde on tänasel päeval oma töös iseseisvam kui kunagi varem. Foto: Aldo Luud
"Alati ei pea olema arst esimene, kellega oma tervisemuredest rääkida. Ka õdedelt saab abi. Just õde on see, kellel on inimese jaoks alati aega, kes kuulab tervisemured alati ära ja oskab ka vajalikku nõu anda," julgustab Õdede Liidu uus president Tiina Teder oma tervisemuresid õdedega arutama. Järjest rohkem seda ka tehakse.

Detsembri alguses toimunud Eesti Õdede Liidu kongressil valiti üle 13 aasta liidu uueks presidendiks senine juhatuse liige Tiina Teder. 2002. aastast Eesti Õdede Liitu juhtinud Ester Öpik loobus presidendiks kandideerimisest.

Samal teemal

"Pean oluliseks jätkata õdede liidule omast initsiatiivikust tervishoiuvaldkonnas ning olla avatud ja usaldusväärne partnerorganisatsioon, kes esindab võrdväärselt nii õendus- kui ka hooldustöötajaid," ütles Eesti Õdede Liidu uus president Tiina Teder pärast ametisse nimetamist.

Tiina Teder, milline on Õdede Liidu positsioon Eesti ühiskonnas?

Eestis on 8000 töötavat õde, üle poole neist on Õdede Liidu liikmed. Läbi aastate on meil õnnestunud olla koostööpartneriks erinevatele institutsioonidele, näiteks Sotsiaalministeeriumile, kes juhib tervishoiuvaldkonda, ning Haigekassale, kes rahastab meie teenuseid. Meie arvamust küsitakse üha enam ehk meie positsioon on üpris tugev. Koostööpartnereid on enamgi.

Millised on arengud õdede töös viimasel ajal?

Positiivne on see, et õde on tänasel päeval oma töös iseseisvam kui kunagi varem. Nad teevad iseseisvaid vastuvõtt, mida mõni aasta tagasi veel ei tehtud. Erakorralises meditsiinis, näiteks kiirabis, on antud õdedele veelgi suurem roll. Seal on nad pädevad otsustama erinevate terviseprobleemide üle, enamik kiirabibrigaade töötab õdede juhtimise all.

Õdede iseseisvatele vastuvõttudele on nüüdseks osaliselt õiguslik raam loodud, vaja on seadustada määruste tasandil õdede vastuvõttude täpsem sisu ja vorm. Tervitatav on ka pereõdede piiratud retseptiõigus, mis hakkas kehtima käesoleva aasta jaanuarist.

Mida see patsiendi jaoks tähendab?

See tähendab, et tervishoiuteenus on inimesele senisest kättesaadav. Õed osutavad üle märkimisväärsel hulgal iseseisvaid õendusabiteenuseid, mitmete protseduuride kõrval on teenuse sisuks, olenevalt vastuvõtust ka terviseedendus, ennetus ja nõustamine. Patsientidele on info õendusabiteenuste kohta kättesaadav haiglate kodulehekülgedel, näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel on eraldi link õendusteenusele. Seal on olemas kogu info õdede teenuste sisu kohta.

Numbrid näitavad, et viimaste aastatega on õe iseseisvate teenuste maht kasvanud 20%. Kokku on teenuseid osutatud üle 1 600 000. See näitab, et vajadus teenuse järele on suur.

Õe vastuvõtul käimise plussiks on ju see, et üldjuhul pääseb tema vastuvõtule oluliselt kiiremini kui eriarsti vastuvõtule. See annab inimesele võimaluse saada küsimused põletavatele küsimustele kiiresti. Patsiendid tajuvad üha rohkem, et just õde on see, kellel on tema jaoks aega, kes kuulab ta ära ja oskab nõu anda oma pädevuse piires.

Ehk ma julgen küll kinnitada, et inimesed ei pelga enam õdesid. Kui keegi huvi ei tunneks, ei kasvaks ka õendusteenuse maht. Ning kui inimesed kogevad, et saavad õelt abi, soovitavad nad õendusteenust ka oma tuttavatele. Näiteks on eakatel inimestel palju kroonilisi terviseprobleeme, olgu see siis diabeet või vererõhu probleemid, mille jälgimisega saab õde täiesti edukalt hakkama. Lisaks on pereõel õigus alates jaanuarist neile juba varasemalt arsti poolt määratud ravimi retsepte pikendada.

Samas, kui õde märkab patsiendi terviseseisundis olulisi muudatusi, siis saab ta kindlasti koheselt suunata edasi patsiendi arsti vastuvõtule. See kõik näitab, et õed on omandanud tervishoiumaastikul tugeva ja olulise positsiooni.

Usaldust õdede ja õendusteenuse vastu süvendab kindlasti ka hiljaaegu Tartu Ülikooli Kliinikumis avatud muljetavaldav õendusabikeskus. See maja on ehitatud eakate eest hoolitsemiseks ning seda osakonda juhib õde. Selliseid õenduskeskuseid on meil tänasel päeval veelgi, näiteks Pärnu ja Järvamaa haiglates.

Millised on kitsaskohad õdede töös?

Esimene ja kõige suurem on see, et õdesid lihtsalt ei jagu. OECD riikides on keskmiselt ühe arsti kohta kolm õde ning 1000 elaniku kohta 9 õde. Meil on ühe arsti kohta alla kahe õe ning 1000 elaniku kohta kuus õde.

Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professori Raul-Allan Kiiveti läbi viidud uuring näitab, et kui arvestada eespool toodud arvnäitajaid, siis Eestis on puudu 4000 õde. Töö selle pärast küll ei seisa, kuid me tahame siiski jõuda selleni, et õdede arvu on vaja tõsta.

Kindlasti on kitsaskohaks ka see, et õdede planeeritav järelkasvu number koolides pole piisav ning üheks takistavaks teguriks on õdede puhul praktikakohtade nappus ja praktikajuhendajate vähene motiveeritus madalast tasust tulenevalt. Praktika juhendamine on väga oluline osa kogu õppeprotsessist ning on väga oluline et õed, kes juhendavad noori tulevaseid kolleege, oleksid motiveeritud. Tervishoiu kõrgkoolid on selles osas tänaseks väga tubli sammu paremuse poole teinud, samas ei tohiks arvata, et see teema on pelgalt koolide mure.

Sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski andis lubaduse õdede liidu kongressil, et tema valitsuskepi all saab õdede koolituse teema, sealhulgas ka praktika juhendamise teema, lahenduse.

Lisaks on probleemiks ka õdede töötasu. Tänavu oli see viis eurot tunnist, uuest aastast tõuseb tunnitasu tänu riiklikule kollektiivlepingule 5.50-ni. Kuid see ei ole piisav. See on küll positiivne, et oleme suutnud kollektiivlepinguga tasu tõsta, kuid nii madal palk ei pruugi veenda õdesid Eestisse tööle jääma.

Sellest aastast algatasime uued riikliku kollektiivlepingu läbirääkimised koostöös arstide liidu ja tervishoiutöötajate kutseliiduga. Me anname aru, et me ei saa jõuda Rootsi, Soome ja Norra õdede palkadega samale tasemele ühe-kahe aastaga, kuid me peame selle teemaga pidevalt tegelema. Õdedele annab kindlasti positiivse sõnumi, kui nad teavad et nende töötasu tõuseb aastate lõikes ja me mingil hetkel jõuame selleni, et õdede ja hooldajate töötasu on võrreldav teiste Euroopa riikidega. Teise olulise teemana tõstame läbirääkimiste lauale õdede ja hooldajate töökoormuse teema. Meil on tänaseks läbi viidud tõenduspõhine õdede töökoormuse uuring, mille tulemusi soovime kindlasti tööandjatega arutada

Kui kättesaadav on õendusabiteenus patsientidele?

Eestis võib õendusabiteenuse kättesaadavus olla ebaühtlane. Linnades on see kindlasti parem, maapiirkondades kehvem. See on probleem, mida võiks lahendada tervisekeskuste loomise idee. Paraku on täna tervisekeskuste loomise kontseptsioon suurematesse maakondlikesse keskustesse veel lahtine.

Kui Eestis peaks juhtuma mõni suuremahuline õnnetus, kas siis oleks patsientidel abi tagatud?

See on kriisireguleerimise teema. Õdede poolt võin ma öelda, et ega me täpselt ei tea, mis siis juhtub. Suuremad tervishoiuasutused suudavad kindlasti ressurssi koondada, kuid tõde on see, et õdesid on vähe. Iga kriis vajab aga füüsilist ressurssi.

Tänane seis on see, et paljud õed töötavad mitme tööandja juures ehk kui ta on ühe tööandja juures ühel päeval vaba, on ta tegelikkuses ametis mujal. Ning see tähendab, et kui õdesid on vaja hädaolukorras koondada, võib see olla võimatu.

Sisekaitseakadeemias sisejulgeoleku instituudis Kristi Neero kaitstud uurimus „Eesti tervishoiusüsteemi valmisolek hädaolukordadeks" kinnitab samuti, et me tuleme kriisidega toime, kuid me ei ole nende tekkimiseks valmis. Erinevad haiglad saavad oma üksuste piires hakkama, kuid riigi kui terviku valmisolekust ei saa rääkida.

See on murettekitav, sest me oleme seni elanud ja loodetavasti elame ka edasi turvalises ja heas keskkonnas. Vast ei ole Eesti väikeriigina ka terroristidele atraktiivne, kuid suurõnnetustest oleme ohustatud meiegi. Ehk – olukord ses osas on kehv.

Õdede Liidu kongressil võeti vastu deklaratsioon, millega kutsusite vabariigi valitsust ette valmistama sõjapõgenike saabumisega seotud töötajaid. Kas praegu valmisolekut pole?

Meil on teatud kogemus juba täna, näiteks Ukrainast saabunud inimestega tegeledes. Idabloki maade põgenikega tegeledes pole üldjuhul probleeme, kuna reeglina kõnelevad nad vene keelt ning me tunneme ka nende kultuurilist tausta. Teiste piirkondadega on lood aga kehvemad. Näiteks Süüria põgenike keelest, kultuurist ega eripäradest ei tea me midagi ning need teadmised tuleks kiiresti hankida.

Õendusabi teenuse osutamise sisu me teame ja lähtume põhimõttest, et õendusabiteenus on kõigile võrdselt kättesaadav. Muidugi saaksime me hakkama, kuid me vajame teadmisi juurde just ennekõike kultuurilise tausta kohta.

Me ei ole istunud ka käed rüpes, oleme teinud tihedat koostööd sõsarorganisatsioonidega Soomest ja Rootsist, kellel on selles vallas kogemused olemas. Kuid me ootame ka riigilt toetust, et me ei jääks selle teemaga üksi.

Viirustehooaeg on just alanud – millised on teie soovitused terve püsimiseks?

Viiruste kõrghooaeg algab tavaliselt detsembris ning kestab märtsi lõpuni. Mina soovitan terve püsimise huvides korralikult puhata, hoida end heas toonuses ja mitte teha liiga palju tööd. Gripi vastu peaks end kindlasti ka vaktsineerima.
Tervist mõjutab kindlasti ka inimeste emotsionaalne tasakaalustatus, ehk siis inimlik soojus ja üksteisest hoolimine. Need on väärtused, mida me kipume aegajalt unustama, kuid mis mõjutavad tervet meie elu.

Mida te ise terve püsimiseks teete?

Ma püüan ikka ka mingil hetkel tööle piiri panna, et mitte muutuda töönarkomaaniks. Töö ja puhkeaeg peaksid tasakaalus olema, ületöötamise oht on olemas kõigil. Kui tööd on palju, on ka stressi rohkem ning inimese vastupanuvõime langeb. Ehk – rohkem oleks vaja leida aega iseendale. Ma püüan seda aega leida, kuid alati see ka ei õnnestu.