ÕHTULEHE VIDEO | Jumping - üliaktiivne trenn, mis ei jäta aega isegi hingeldamiseks

Enne trenni Jumpingu videosid vaadates poeb väike hirm naha vahele. Trenn, mida külastan, algab neljapäeva õhtul kell 17.15. Rahunen pisut, kui saan teada, et see kestab ainult 45 minutit.

Treener Dagmar Neem on algusminutitest lõpuni välja ülienergiline. Kõigepealt toome üheskoos saali väikesed batuudid, millel kogu tegevus toimuma hakkab. Seejärel kinnitame käepidemed batuudi külge, et tasakaalu kadudes millelegi toetuda oleks. Ma olin arvanud, et trenn hakkab välja nägema nii, et me hoiame käepidemest kogu aeg kinni ja hüppame batuudil. Treener selgitab aga, et käepidemest haarame enamasti vaid siis, kui tunneme, et tasakaal kaob ära.

Esmakordselt Jumpingut prooviva inimesena tekib mul rumalana näiv küsimus, kui suur on tõenäosus trennihoos batuudil keksides sealt kogemata maha kukkuda või mööda hüpata? Neem kinnitab, et midagi sellist pole siiani juhtunud.

Enne muusika mängima panemist annab treener heasoovliku nõuande, et kui keegi pole veel jõudnud, siis mõistlik oleks enne batuudil hüppama hakkamist pissil ära käia. Veel uurib ta, kas kõigil on veepudel olemas. Hajameelne nagu ma olen, unustasin vee täiesti ära. “Jumpingus ilma selleta ei saa,” hoiatab treener. “Äkki fotograaf on nii kena ja toob sulle selle vee.” Õnneks ongi fotograaf nii kena ja pärast kolmandat lugu saan juba vett juua. Tavaliselt ei ole ma trennide ajal suur veejooja, aga Jumpinguga saab pooleliitrine veepudel 45 minutiga tühjaks küll ja ei kujuta hästi ettegi, mida ma ilma veeta peale oleks hakanud. Pärast iga lugu on väike paus, mil saab veidi hinge tõmmata ja paar lonksu vett juua.

Esimese loo möödudes tekib mul sügav kahtlus, kas ma jõuan üldse 45 minutit vastu pidada. Pärast teist lugu hingeldan nii, et kurgus on sama valus ja ebameeldiv tunne nagu kooliajal krossijooksu joostes. Õnneks on kolmas lugu veidi leebem ja saab natuke hinge tõmmata. Järgmised lood kuni trenni lõpuni mööduvad stabiilsete pistetega mu kõhus. Üritan hingata sügavamalt, sest nii on annab pistmine natukenegi järgi.

See kargamine on ikka hullumeelne! Kes arvab, et Jumping on niisama batuudil lustimine, see eksib küll sügavalt. Trenn ei seisne mitte võimalikult kõrgele hüppamises vaid pigem põlvede tõstmises hüpete ajal. Hüpped peavad olema kiired, jalad tuleb vastu batuuti suruda. Ja hüpata saab igat moodi, jalad laiali, koos, erinevaid samme proovides, põlvetõstet “joostes”.

Trennist endast veel (heas mõttes) hullumeelsem on ainult treener, kelle energilisus täiesti uskumatuna näib. Lisaks sellele, et ta sooritab enda hüppeid umbes neli korda ülejäänud saalisviibijatest paremini, jõuab ta selle kõrvalt ka trennilisi igal sammul juhendada ja ergutada. Kuidas tal küll õnnestub nii vähe hingeldada? “Kas sa jõuad veel,” küsib treener pärast eriti aktiivset karglemist nõudnud treeninglugu. Ta esitab küsimuse nii energiliselt ja sellise positiivsusega, et näib võimatu eitavalt vastata. “Jaa,” vastan pisut hädiselt, võtan lonksu vett ja juba ongi järgmine tümpsuga lugu mängima läinud.

“Nädala pärast me ei ole siin,” lohutab treener väsinud moega trennilisi, kes on sarnaselt minule näost punased ja hingeldavad. “Nädala pärast me istume jõululauas ja sööme rasvast vorsti,” lisab ta kelmikalt muiates. “Me võime seda endale lubada.” Selles osas nõustun ma treeneriga küll täielikult. Kuigi ma pole kunagi teinud ühtegi trenni kaalu langetamise eesmärgil, on mul tunne, et järjepidevalt Jumpingus käies võib päris mitu kilo alla võtta. Neem kinnitab, et Jumping sobib kaalulangetuseks tõesti hästi.

Saali klaasukse tagant piiluvad sisse mehed, kes enda trenni ootavad. Seekord on Jumpingus vaid naised, kuid treeneri kinnitusel käib trennis vahel ka mehi.

Neem kinnitab, et Jumping on kolm korda efektiivsem kui jooksmine ning treeningu ajal töötab 400 lihast. “Pinguta veel, sa ei pea pärast seda trenni täna enam mitte midagi tegema,” ergutab treener eelviimase loo ajal. Tõsi ta on, et pärast Jumpingut eriti füüsilist koormust rohkem saada ei taha. Ma ei tea, kas asi on tõdemuses, et trenn saab varsti läbi või hakkas see hüppamine mulle tõesti meeldima, aga eelviimase loo ajal tundsin lausa energiasööstu ja suutsin veel täitsa aktiivselt batuudil keksida.

Viimase loo võtame rahulikumalt ja teeme venitusharjutusi. Kuigi ma venitusharjutused pole mulle kunagi meeldinud, tunduvad need pärast säärast pingutust tõelise puhkusena. Jumping on kahtlemata kõige intensiivsem trenn, mida ma kunagi proovinud olen. Trenni lõpus veame kõik batuudid koos saalinurka tagasi. Õnneks ei ole järgmisel päeval ükski lihas eriti valus. Kui, siis ainult kõhulihaseid on hästi natuke tunda. Pärast trenni on aga võhm korralikult väljas.

Uus aasta on tulemas ja kindlasti annavad paljud endale lubaduse hakata trenni tegema. Ma kardan, et tugitoolist otse Jumpingusse minek pole kõige mõistlikum otsus. Aga kui inimesel on varasem sportlik põhi all ja tahtmine proovida midagi uut ja täiesti teistsugust, siis on Jumping küll õige valik.