Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
15. jaanuar 2016, 13:30

Tekst ilmus esmakordselt 2011. aasta oktoobrikuu Tervis Plussis.

Kuidas võib sind mõjutada aneemia ehk punaliblede puudujääk

Juba nimetus – kehvveresus – iseloomustab aneemiat kõige ilmekamalt: selle haiguse korral on häiritud punaliblede tasakaal või töövõime.

Inimese vere igas kuupmillimeetris on 4–5 miljonit punaliblet ehk erütro-tsüüti. Need on kiire käiguga vererakud, mis transpordivad kopsudest kudedesse hapnikku ja kudedest kopsudesse süsinikdioksiidi. Meestel sisaldab kuupmillimeeter verd 4,3–5,3 miljonit punaliblet, naistel 3,8–5,0 miljonit. Vähene punaliblede sisaldus viitab verevaesusele ehk aneemiale. Punalibledes leiduv hemoglobiin on tähtis hapnikutransportija.

Aneemia korral on aga see oluline ülesanne häiritud ning organismis tekib hapnikupuudus. Kui kehvveresus tähelepanuta jätta, muutub rakkude hapnikupuudus krooniliseks ja tagajärjeks võivad olla kõikide elundkondade kahjustused.

Rauavaegusaneemia

Kõige sagedasem kehvveresuse põhjus on rauapuudus. Sageli on kehvveresust rasedatel (ligi pooled kõigist kehvveresuse juhtudest), harvem on haigust meestel (2–3 protsenti kõigist haigusjuhtudest).

Raud on hapniku transportimise eest vastutava hemoglobiini oluline koostisosa ning selle vajakajäämine organismis põhjustab kehvveresushäiretele viitavaid sümptomeid: naha kahvatust, väsimust, ärrituvust, küünte haprust, suunurkade lõhesid, õhupuudustunnet, madalat vererõhku, otsmikuvalu, isutust, isu ebatavaliste ainete järele jms.

Rauavaegusaneemia areneb aeglaselt. Enne haiguse väljakujunemist kasutab organism ära luuüdis paiknevad rauavarud. Selles suhtes on naised halvemas seisus kui mehed, sest naiste rauatagavara on meeste omast väiksem.

Lisaks on naistel igakuised väikesed rauakaod seoses menstruaalverejooksudega.

Organismi rauaallikaks on igapäevane toit ning vereringes olev punaliblede lagunemise järel vabanev raud. Kõige sagedamini põhjustab rauapuudust rauavaene menüü.

Toidus on kaht tüüpi rauda: heemne raud, mida saab lihatoitudest, ning mitteheemne raud, mida saab teraviljast, puu- ja köögiviljadest jm. Lahjas lihas, veretoitudes ja maksas sisalduv heemne raud imendub organismis hästi ning on seetõttu peamine rauavajaduse rahuldaja.

Mitteheemne raud imendub aga halvasti, sest organismil takistab selle omastamist taimsete toiduainete kiudainetes olev fütiinhape. Seepärast on lihavaba dieedi järgijatel rauavaeguse oht. Naistel imendub toidust rauda umbes neli korda rohkem kui meestel, seetõttu on lihavaba dieet meestele suuremaks rauavaegusaneemia riskiteguriks. Täiskasvanud mehe raua- vajadus on 9–10 mg ööpäevas ja täis-kasvanud naisel 10–16 mg ööpäevas, rasedatel 20–25 mg.

Rauapuudust võib põhjustada organismi suurenenud rauavajadus teatud eluperioodidel: kiire kasvu iga, rasedus ja rinnaga toitmise aeg. Naistel võivad rauavaeguse esile kutsuda väga vererohked menstruatsioonid.

Ka seedetrakti haavandid ja teised organismisisesed verejooksud põhjustavad rauakadu.

Raua kättesaadavust võivad organismis kahandada ka mõned kroonilised põletikud ja muud haigused.

B12-vitamiini vähesus

Levinud aneemialiik on ka B12-vitamiini nappus organismis. See vitamiin on vajalik närvisüsteemi toimimiseks ja vereloomeks. Defitsiidi korral kahaneb eelkõige punaliblede arv, hemoglobiini võimekus hapnikku transportida on aga endiselt alles.

See vitamiin imendub suuremalt jaolt peensoole lõpposas ning selle protsessi veatu toimimise jaoks peab toidust saadud vitamiin olema seotud maos toodetava valgulise ainega. Eelkõige just raskused selle vitamiini toidust saamise või seotusega organismis võivadki aneemiat tekitada.

Sagedamini põhjustavad vajakajäämist liha-, kala-, muna- ja piimatooteid välistavad, rangelt taimetoitlust propageerivad dieedid. Nimelt puudub see vitamiin puu- ja juurviljades, selle allikad on aga eelkõige kala, liha ja lihasaadused, piim ja piimatooted ning munad. Nii vähe kui B12 ei vaja inimorganism ühtki teist vitamiini: igapäevane kogus on 0,003–0,004 mg, rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel on tarvidus tavalisest veidi suurem.

B12-vitamiini puuduse oht on alkoholi ja kohvi liigtarbijatel, suitsetajatel, suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide võtjatel. Selle vitamiini vaegust võivad põhjustada ka soolestiku siseparasiidid.

Puudust tekitavad ka imendumishäired, milles on süüdi näiteks mao alahappesus, kaltsiumi ja raua vähesus toidus, lahtistite liigkasutamine ning seedekulgla bakterikoosluse järjepidev hävitamine antibiootikumidega.

Aneemia väljakujunemise aluseks võib saada ka B12-vitamiini imendumist soodustava organismisisese siduvaine vähene tootlikkus, eeskätt just vanuritel. Kuid võimetus seda ainet sünteesida võib olla ka päriliku eelsoodumuse või mitmesuguste autoimmuunsete endokriinhaiguste (I tüüpi diabeet, Addisoni tõbi jt) tagajärg.

B12-vitamiini puudusest annavad märku kahvatu nahk, isutus, õhupuudustunne, valulik ja punetav keel, aga ka jäsemete pakitsus. Jalgade pakitsus viitab ohule, et aneemia all kannataja võib pimedas käies kukkuda.

Pidevalt vajalik foolhape

Foolhape on vesilahustuv vitamiin, mis osaleb vereloomes hemoglobiini ja vere punaliblede moodustumisel. Selle vitamiini vajadus on eriti suur just raseduse alguskuudel. Igapäevane foolhappevajadus on 0,3–0,5 mikrogrammi, lapseootel naistel on see aga märksa suurem.

Organismi enda foolhappevarud on kasinad, seetõttu on vaja tagavara iga päev toiduga täiendada. Seda ainet leidub rohkesti rohelistes lehtköögiviljades (salatis, tillis, petersellis, spinatis, rohelises sparglis), kaunviljades (hernestes, ubades, läätsedes), maksas, pärmis, ka täisteratoodetes. Foolhapet sünteesivad osaliselt ka soolemikroobid.

Foolhape hävib töötlemisel väga kõrgel temperatuuril, keetmisel läheb vitamiin aga keeduleende ning seetõttu oleks mõistlik see väärtuslik kraam söögitegemisel ära kasutada.

Foolhappeaneemia tekib eelkõige siis, kui menüü sisaldab seda ainet ebapiisavalt või on harjumus toitu üle küpsetada. Ka mõned ravimid võivad segada foolhappe imendumist, samuti alkoholism. Vitamiinivaegusele viitavad väsimustunne, naha kahvatu jume, peavalud ning keele ja kurgu valulikkus.

Ravi määrab arst

Aneemiakahtluse korral tuleb pöörduda perearsti poole, kes määrab vajaliku ravi. Ise apteegi käsimüügist ostetud preparaate võtma hakata ei tohi.

Kindlasti tuleks arstiga nõu pidada enne rauatablettide tarvitamist toidulisana, sest nende liigne manustamine võib tekitada tugevaid mürgistusnähte. Üleannustamist esineb väga harva, kui peetakse kinni ravimi teabelehel ette nähtud kogustest. Raua kuhjumine organismi on aga tunduvalt kahjulikum kui kerge rauapuudus.

Rauapreparaatide tarvitamine tuleb kõne alla vererohkete menstruatsioonide korral, lihavaba dieedi pidamisel ja raseduse ajal. Rauapreparaati on soovitatav võtta tund enne sööki. Kui tarvitatakse ka teisi ravimeid, peaks vahe olema vähemalt kaks tundi. Raua imendumine nõrgeneb, kui samal ajal juua piima ja teed või süüa teraviljatooteid ja kanamune. Omastamist soodustab C-vitamiin.

B12-vitamiini vaeguse ravis on selle vitamiini oluliseks lisandiks foolhape. Nagu rauda, ei tohiks ka B12-vitamiini tarvitada üleliia. Ohutu päevane üldkogus (toit pluss mujalt saadu) täiskasvanule on kuni 0,1 mg. Pikaajalise liialdamise kõrvalnähud võivad olla naha allergilised reaktsioonid (näiteks nõgeslööve).

Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil kannatab kolmandik kuni pool lapseootel naistest foolhappepuuduse all. Kuna foolhape on väga kergesti lagunev ning hävib kiiresti kuumutamisel, küpsetamisel ja õhuhapnikuga kokkupuutel, siis soovitatakse sageli paar-kolm kuud enne ja kolm kuud pärast rasestumist võtta mõnd foolhappepreparaati.

Kuna foolhape on vesilahustuv vitamiin, on selle üle- doseerimine üsna võimatu, kuid soovitatav on enne preparaadi ostmist perearstilt või ämmaemandalt nõu küsida.

Kui arst on soovitanud tavatoidule lisaks võtta vaid foolhapet, siis ei tohiks osta preparaati, milles ka hulk muid aineid, mille päevaannuse saab last ootav naine oma igapäevamenüüst. Osa ainete (näiteks raua) üledoseerimine on äärmiselt ohtlik! 

Allikas: perearst Sirje Reinmets

Aneemia tunnused
• Rauavaegusaneemiale võivad viidata naha kahvatus, väsimus, ärrituvus, küünte haprus, lõhed suunurkades, õhupuudus, madal vererõhk, otsmikuvalu, isutus, isu ebatavaliste ainete järele jms.
• B12-vitamiini vaegusest annavad märku naha kahvatus, isutus, õhupuudustunne, valulik ja punetav keel, pakitsus jäsemetes.
• Foolhappepuuduse sümptomid on väsimus, kahvatu jume, peavalud ning keele ja kurgu valulikkus.