Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
4. aprill 2016, 15:20

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta oktoobrikuu Tervis Plussis.

Jalgrattal sajani ehk terved õnnelikud aastad

Kas sa tahaksid olla nagu onu Aarne või tädi Linda – tuhiseda vanuses 96 jalgrattal päevas mõnikümmend kilomeetrit? No võib-olla tuleb siiski muu jutu käigus noorukesele arstile mainida, et tõsi, tagasi sõites jäid jalad natuke valusaks.

Naine, kes 97. eluaastale lähenedes pärast 26kilomeetrist rattasõitu vaid kerget jalavalu kurtis, on Telliskivi perearstikeskuse perearstil Karmen Jolleril eredana meeles ajast, mil ta Kuressaare haiglas praktikal oli. Ta teab, et võimalusi hoolitseda selle eest, et tervis aastanumbrite lisandudes suurepärane püsiks, on palju. Tervet rodu haigusi õnnestub vältida, edasi lükata või nende kulgu leevendada. Dr Joller jagab soovitusi, kuidas seda teha. Ja alustada saad juba täna.

“Eakatel on sageli väga suur ravimikoormus,” ütleb perearst ilustamata. “Kokkuvõttes on ohtral ravimivõtmisel omad riskid – need kahjustavad magu, põhjustavad kõrvaltoimeid – arvestama peab hulga teguritega,” nendib ta. “Mul on aga palju patsiente, kes elustiili muutes saaks pooltest ravimitest lahti. Innustuseks võiks olla seegi, et tervislik elustiil mitte ainult ei hoia tõbesid ära, vaid ka ravib, näiteks diabeeti, veresoonkonnahaigusi. Täiesti võimalik on ravimi-võtmise vajadusest vabaneda, kui viia kehakaal normi, liikuda palju, magada hästi, olla rahulik ja õnnelik. Selle poole tasub püüda. Absoluutselt.”

• Südame-veresoonkonna-haigused. Paljusid ohustavad kõrgenenud vererõhk ja südame isheemiatõbi, mis võivad viia infarkti või insuldini. Südame isheemiatõve ja kõrgvererõhktõve riskifaktorid on suitsetamine, rasvarikas toit, ülekaal, vähene füüsiline aktiivsus ja stress. Kasuks ei tule ka soola ja alkoholiga liialdamine. Kui arst on määranud ravimid, on tähtis neid korralikult võtta. Tihti arvatakse, et kui vererõhk taas normis on, ei pea vererõhurohtu enam võtma. Tegelikult on vererõhk korras tänu ravimile ja kui rohuvõtmine katkestada, kõrgeneb see uuesti. Kuidas murdub uks kergemini maha, kas ühtlaselt surudes või hoopis tugevasti prõmmides? Vere-rõhu üles-alla kõikumine on kui hoobiseeria veresoontele – koormav ja ohtlik.

Südame-veresoonkonnahaigustel on oluline osa pärilikkusel. Kui su lähisugulasi on need haigused puudutanud, tasub kontrollis käia juba noorelt. Aeg-ajalt tasuks mõõta vererõhku ja hoida meeles normi: 130/80 mm Hg, kõrgem ei tohiks see olla ka vanemas eas.

Tervislik elustiil on südame-veresoonkonnahaiguste ennetamises number 1. Kui muuta oma käitumist – vähendada stressi, liikuda, puhata piisavalt ja süüa õigesti, vähenevad riskifaktorid lausa kordades.

• II tüüpi diabeet. Suhkurtõbe ehk diabeeti on kaks peamist tüüpi: lapsena või noorena algav I tüüpi ehk insuliinsõltuv suhkurtõbi ja keskeas või vanemana algav insuliinsõltumatu ehk II tüüpi diabeet.

Tihti arvatakse, et suhkruhaigus on seotud insuliinipuudusega. Tegelikult on II tüüpi diabeedi peamiseks põhjuseks hoopis see, et suhkur ei pääse verest rakkudesse. Rakud on näljas, kuigi “ukse taga” on süüa piisavalt. Tavaliselt pääseb suhkur rakku insuliini abil, mis on justkui võti, mis lukuauku torgatuna ukse suhkrule avab. Rakud saadavad abipalve organismi juhtimiskeskusse ajju, kust saadetakse kõhunäärmele käsk eritada insuliini veel suuremas hulgas. Mingil põhjusel aga ei sobi insuliin enam rakkudele – lukuauguga on midagi juhtunud ja võti enam ei keera. II tüüpi diabeedi korral on tekkinud olukord, kus insuliini on organismis isegi liiga palju. Tablettide abil on võimalik parandada rakkude tundlikkust insuliini suhtes, s.t võti hakkab uuesti keerama. Haiguse hilisemas staadiumis aga kõhunääre väsib ning insuliini tootmine jääb tõepoolest vähemaks. Sellisel juhul soovitab arst hakata süstima.

Sageli patsiendid kardavad süsti-mist – see on kas ebameeldiv või tundub inimesele, et nüüd on ta ikka väga haige. Tegelikult säästab insuliini süstimine niigi kurnatud kõhunääret ja võimaldab veresuhkrut paremini kontrolli all hoida.

Veresuhkrut kontrolli all hoida on aga väga oluline, sest kõrge suhkrutase hakkab kahju tegema organitele. Diabeet kahjustab väikesi veresooni ja nende kaudu saavad organid vähem verd. Näiteks kahjustab diabeet silmapõhja väikesi veresooni ja seetõttu ähvardab sageli pimedaks jäämine. Samuti on diabeedi kardetud tüsistus kudede kärbumine ehk gangreen. Väga tundlikud organid on süda ja aju. Diabeet kiirendab ka atero-skleroosi ehk arterilubjastust.

Kui lupjumise tagajärjel sulgub mõni suurem veresoon, on tagajärjeks infarkt või insult. Diabeet võib kahjustada ka neere ning põhjustada neerupuudulikkust, ent seda juhtub harvem.

Nii nagu südamehaiguste, on ka diabeedi korral elustiilimuutusest ja kaalulangusest väga palju kasu ka siis, kui haigus juba käes on. Tihti arvavad diabeetikud, et haigust põhjustab suhkur. Tegelikult tekitab seda väga suures osas ülekaal. Kui inimene kaalust alla võtab, tunnevad rakud insuliini uuesti ära. Füüsilise aktiivsusega paraneb glükoosi (veresuhkru) omastamine ja kasutamine raku energiaallikana. Kestvustreening suurendab kapillaaristikku lihastes ja suurendab transportvalkude hulka, mis soodustavad glükoosi transporti rakku. Muutused parandavad insuliinitundlikkust.

Kaalulangus ei tohi aga olla kiire, vaid rahulik ja aeglane – neli kilo kuus on täiesti piisav. Kaalulanguseks ei tohi pidada dieete, tähtis on mitte süüa vajadusest rohkem.

Osa inimesi ütleb, et kaalulangetamine on pea võimatu, vahel käiakse ka arsti käest küsimas, kas ülekaal on ehk mõne haigusega seotud. Tegelikult on ülekaal harva haigustest põhjustatud.

• Liigesehaigused. Vananedes puutume kõik kokku osteoartroosi ehk liigeste kulumisega. Kõhr kulub liigeste ümbert ära ja see on valus! Artroosi kiirendavad traumad, hästi suur koormus liigestele (suur kehakaal, kunagi tehtud tippsport), raskuste kandmine. Tekkida võivad ka liigeste põletikulised haigused, näiteks reumatoidartriit.

Liigesed tahavad liikuda, kui valus see ka poleks. Ülekaal ühelt poolt põhjustab liigestele koormust ja valu, teisalt on jälle valusad liigesed ülekaalu põhjuseks, sest liikumine on raskendatud.

Liigutamisel tuleb liigesesse liigesevõie. Just sellepärast peabki liigutama ka valusaid liigeseid – valuvaigisti või külma või sooja kompressiga saab valu leevendada. Hästi sobivad näiteks jalgrattasõit, ujumine, vesivõimlemine, kus liigestele ei lange suurt koormust. Miks mitte istuda laua peal ja kõlgutada jalgu – ja põlveliigesed rõõmustavad!

Osteoartroosi otseselt ravida ei saa, küll aga vaevusi leevendada. Appi võib võtta toidulisandid, näiteks glükoos-amiini. Enne toidulisandite võtmist on hea arstiga nõu pidada, et vältida võimalikke kõrvaltoimeid või kahjulikke koostoimeid teiste ravimitega.

• Luuhõrenemine ehk osteoporoos ei anna endast kuidagi märku enne, kui inimene kukub ja murrab luu. Väga sageli juhtub see randme või puusaliigese piirkonnas. Reieluukaela murd on raske ja muudab inimese päevapealt liikumis-võimetuks: liikuma saab alles pärast korralikku ravi ja taastusravi.

Luuhõrenemise tõttu võivad tekkida selgroomurrud ja väga tugevad selja-valud, selgroolülid võivad kokku vajuda ning inimene kössi jääda. Ka väiksemad murrud ei parane eakal inimesel nii hästi kui noorel. Kui vanemas eas on ette tulnud luumurde, peaks kontrollima luutihedust, seda tasub mõõta ka ennetavalt.

Luuhõrenemise riskigrupis on just kõhnad inimesed, kes ei liigu, sest luud tahavad saada koormust. Oluline on mineraalaineterikas toit, mis sisaldaks piisavalt nii kaltsiumi kui ka D-vitamiini (piimatooted, juust, kala). Seetõttu tuleb olla piisavalt värskes õhus ja saada päikest, et võimaldada D-vitamiini sünteesi organismis. Vajadusel tuleb luuhõrenemise korral võtta ravimeid, mis muudavad luu tihedamaks või pärsivad hõrenemist. Ravimid aitavad, kui hõrenemisele õigel ajal jaole saada. Rohtu võetakse pikka aega, lausa mitu aastat.

• Dementseks muutuv inimene unustab palju, ei saa enam igapäeva-asjadega hakkama. Kui vanaema ei oska nutitelefoniga internetti minna, ei tähenda see veel dementsust, ent kui ta enne oskas sulle helistada ja nüüd enam mitte, võib see olla ohu märk. Hilisemas staadiumis ei tunne dementsed ära enam tuttavaid ega isegi oma lähedasi.

Tavaliselt toimuvad muutused pikkamööda, aga kõik võib juhtuda ka järsku. Sageli muutuvad dementsuse all kannatajad agressiivseks ja pahuraks. Sel juhul saab abi ravimitest.

Dementsus on paljuski pärilik – mõnedes perekondades on seda rohkem, teistes vähem. Arvatakse, et mida rohkem inimene oma aju kasutab, seda kaugemale dementsus lükkub. Raamatute lugemine, ristsõnade lahendamine, aruteludes osalemine, ekskursioonidel käimine, mitmesuguste küsimuste analüüsimine ja lahendamine teevad ainult head. Passiivsel ajukasutusel, näiteks teleka vaatamisel, nii soodsat mõju pole.

• Vähki diagnoositakse sageli, kuid tänapäeval peetakse seda krooniliseks haiguseks, millega on võimalik elada. Tänapäevane vähiravi on palju edasi arenenud, see pole enam nii kurnav kui varem. Emotsionaalsest raskusest paraku ei pääse, kuid ravimivalik on mitmekülgsem ja kõrvaltoimeid esineb vähem.

Kõige sagedamini tabab naisi emakakaela- ja rinnavähk, mehi aga kopsu- ja eesnäärmevähk. Sagenenud ja öine urineerimine, pakitsustunne ja katkendlikuks muutunud uriinijuga ei pruugi viidata vähile, vaid ka eesnäärme healoomulisele suurenemisele. Vaevustega tuleks minna perearsti juurde.

Jämesoolevähk on üsna sage nii naistel kui meestel ja selle teke on otseselt seotud toitumisega: soolestik tasub korras hoida, sest põntsu võivad panna kõhukinnisus, suur lihasöömine ja suitsetamine.

Et haigusele võimalikult varakult jaole saada, tuleks osaleda sõeluuringutes, naistearsti juures tuleb käia kord aastas, sest näiteks sageli esinevat emakakaelavähki on võimalik diagnoosida ja ravida varases staadiumis. Ka õigel ajal diagnoositud eesnäärmevähki saab hästi ravida. Suitsetamisest ja muudest kahjulikest harjumustest tasub loobuda.

• Silmahaigused. Sage üle 50aastaste inimeste pimedaks jäämise põhjus on silma kollatähni kärbumine, nn silmapõhjade lupjumine. Vanusega suureneb ka glaukoomi ehk nn rohekae oht. Glaukoomi korral on kõrgenenud silma siserõhk, kahjustunud nägemisnärv ja sellest tulenevalt ka vaateväli. Silmi tuleb regulaarselt kontrollida ja lasta mõõta siserõhku. Diabeetikule annab arst erisoovitused – diabeetikud peavad laskma kontrollida silmapõhju.