Pilt on illustratiivneFoto: STANISLAV MOSHKOV
Katrin Kurik 29. jaanuar 2016 12:55
Istusime abikaasaga pargis ja riidlesime ennastunustavalt. Kumbki oli valmis kohe püsti tõusma ja ära minema. Igaveseks loomulikult. Kõik selle pärast, et me ei leidnud ühist keelt ses osas, kes õigupoolest peaks sokke pesema ja pesu triikima, kes tööd rabama ja raha teenima.

Olime selleks ajaks abielus olnud täpselt pool aastat. Mõistagi oli selle tüli taga palju rohkem kui vaid kodune tööjaotus. Jahmatus, et esimene mõistust rööviv armumine hakkab üle minema.

See kõik hirmutas ja murdis välja ühe korraliku riiuna. Hiljem jagus selliseid põhimõttelisi naginaid ehk veel poolteiseks aastaks, kuni suhe loksus paika millekski hoopis uueks – hoolimiseks, toetamiseks ja, mis seal salata, ka vastastikku teise kiiksude kohapealt silma kinni pigistamiseks.

Ja nii see nüüd kestab, juba peaaegu kakskümmend aastat. Vanaks oleme jäänud, isegi kakelda ei viitsi, tunnistame vahel muiates. Ja kui teid huvitab, et kuidas selle sokipesuga sai, siis abikaasa peseb pesu, mina teen süüa ja meie mõlema lemmiktegevus on koos istuda, teed rüübata ja igasugu asju arutada.

Ajapikku tuleb üksmeel

Midagi taolist on läbi elanud teisedki paarid. Märt (50) ja Margit (52), abielus olnud kolmkümmend aastat, tunnistavad, et suuremate tülide aeg jäi kahte esimesse kooseluaastasse. Edaspidi on ikka rohkemates asjades üksmeel tekkinud.

“Naisterahva tujudest me muidugi ei räägi, neid ikka on,” muigab Margit.

Tujude all peab ta silmas seda, et vahel ikka ärritub, kui Märt tüüpilise mehe kombel oma asjad laokile jätab või prügiämbri välja viimata unustab. Kuigi needki asjad häirisid nooremana rohkem kui nüüd. Aga ega suhted ainult tujudest ja naginatest koosne.

Märt meenutab, et esimene asi, mida ta suhte alguses Margiti juures märkas, oli tõepoolest see, et kuramus, küll on ilus tüdruk. Margit jällegi tunnistab, et eks temagi pilku püüdis ilus sale poiss. Nii et kõigepealt tuli ikkagi füüsiline ahvatlus ja seks.

“Aga teineteisest hoolimine on meile siiski ka algusest peale tähtis olnud,” kinnitavad nad mõlemad. “Ja ajapikku muutub aina tähtsamaks.”

Küllap on see aidanud toime tulla ka tõsiasjaga, et ei Märt ega Margit lähe nooremaks ega ilusamaks, vaid ikka vastupidi.

“Enda jaoks inimene tegelikult ei vanane,” arvab Märt. “Seda, et oled vana, kortsus ja õllekõhuga, lihtsalt ei taju.”

Et partner pole enam endine, on paraku kergem näha, aga Märt ja Margit ei leia, et see oleks väga suur probleem. Nad ei võrdle teineteist reklaamidelt vastu vaatavate modellidega ega arva, et kui partneril on kanavarbad silmade ümber, on aeg uut suhet otsima tormata.

Liblikate asemel tulid Ameerika mäed

Jaak (49) ja Mariann (43) on koos juba 18 aastat. “Nägime esimest korda Riisipere kultuurimajas kadrisimmanil 25. novembril 1994. aastal ja järgmisena Nissi jaanitulel 1995. aastal. Sellest ajast siis kokku jäimegi,” pajatab Jaak. “Siis oli oluline seks ja armastus ja kiindumus ja minu tahtmine Mariannile meeldida,” tunnistab ta. Mariann aga ütleb, et tema siis veel õieti ei mõelnudki, et nad võiksid Jaaguga kokku jääda. See kuidagi kujunes nii. Kui liblikad kõhust kadusid, tulid Marianne sõnul suhtes asemele Ameerika mäed. Ikka tõusud ja langused. Aga see just olevatki huvitav.

Jaak ütleb, et ta on saanud vanemaks ja peab oluliseks ka truudust kui väärtust. “Minu vanemad elasid koos 53 aastat. Soovin seda monogaamia-printsiipi jätkata,” kinnitab ta.

“Esialgse armumise asemele on tulnud armastus oma mitmepalgelises väljenduses. Oluline on vastastikune austus ja soojus. Aga seks on jäänud kahjuks väga harvaks ja selles osas tuleks midagi ette võtta,” arvab Jaak.

Hetkel pööravad nad aga kõige enam tähelepanu mitte teineteisele, vaid hoopis poeg Ott-Villemi kasvatamisele. Jaagu arvates kestab see seni, kuni poeg hakkab ise suuremat vabadust nõudma. Siis on jälle aega teineteisega tegeleda.

Igavene armumine oleks väljakannatamatu

“Suhteprobleemid ei pruugi tuleneda niivõrd vanusest, vaid need võivad muutuda vastavalt suhtefaasile, s.t millises arengustaadiumis oma suhetega ollakse,” ütleb pereterapeut, Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Marge Vainre.

Vainre väitel idealiseeritakse armununa partnerit, kujutletakse teda sellisena, nagu teda näha tahetakse. Isegi kui nähakse mõnd puudust, siis seda ilustatakse või usutakse, et sellega tullakse toime. Ja sageli tullaksegi, sest ollakse ju valmis ka ise olema paindlikum ja uuele avatud. Ühtlasi aitab see ilus aeg, mil soovitakse võimalikult palju koos olla, kaasa ka kohanemisele teineteisega, ollakse leplikumad ja valmis tegema paljutki teise heaks.

Õpime teineteise vajadusi rahuldama

Suhte alguses selgub, kuivõrd partnerid suudavad rahuldada teineteise vajadusi, täiendada teineteist, luua turvaliselt emotsionaalset lähedust. On neid, kes tunnevad end hästi siis, kui leiavad partneri, kes soovib kõike koos teha, kõike omavahel jagada, ning eemalolek tekitab ärevust.

Teisele võib aga näida pidev koosolemine ohtlikult ahistav ja piirav. See tõukab teda peagi eemale. Seega on tähtis, et leitakse vastastikku sobiv tasakaal suhte mitmes aspektis. Hea, kui ülihoolitsev partner leiab elukaaslase, kes võimaldab enda eest hoolitseda, ja see, kes tunneb end hästi siis, kui saab palju ise otsustada ja asju kontrolli all hoida, vajab jällegi partnerit, kes ei pürgi samadele tegevustele. Vastasel juhul tuleb valmis olla pidevaks võimuvõitluseks.

Noorte puhul on oluline, kuivõrd nad suudavad eralduda oma päritoluperest. Mida vanemaks saadakse, seda rohkem on kogetud erinevaid suhteid ja tekkinud kogemusi, nii häid, mida soovitakse korrata, kui valusaid, mida püütakse igal juhul vältida. Sel juhul ollakse teatud partneri omaduste ja võimalike suhteprobleemide suhtes tundlikumad.

Suhte arengu järgmistes etappides oleneb Vainre sõnul palju sellest, kuidas suudetakse kohaneda laste sünniga, olukorraga, kus ollakse kolmekesi või koguni nelja-viiekesi. “Ohtlikuks võib see saada siis, kui omavaheline paarisuhe ei saa enam “toitu” ja jääb liialt tagaplaanile.”

Olmetülide taga on muud probleemid

Olmemured hakkavad häirima siis, kui tõepoolest pole osatud sobivalt vastutust jagada, kuid palju oleneb sellest, miks see nii on kujunenud. “Näiteks võib naine või mees alguses väga pingutada selle nimel, et teise eest hoolitseda ja heakskiitu pälvida, talle meeldida,” selgitab Vainre. “Ta võtab palju enda kanda, sest see on tema viis näidata hoolivust või on ta üle võtnud sarnase rolli oma samast soost vanemalt.

Kui see aga mõne aja pärast üle jõu käib ega vasta tegelikult tema ettekujutusele kooselust, headest suhetest, iseendast, siis võib sellest kujuneda rahulolematus.”

Kindlasti aga räägivad sagedased tülid olmeteemadel hoopis sügavamatest suhteprobleemidest. See võib tähendada, et ei teadvustata seda, millest tegelikult puudust tuntakse, et ei tunta end piisavalt tunnustatuna, märgatuna. Kergem on ju rääkida sellest, et miskit on kodus tegemata, ja teha etteheiteid hilja kojutulemise eest, kui rääkida sellest, et tuntakse end üksikuna ja igatsetakse lähedust.

Olmetülid võivad viidata ka sellele, et partnerid pole rahul sellega, kes mida otsustab, mille eest vastutab, et ei arvestata, mis on teisele tähtis.

Mida varem vastastikku sobivad rollijaotused ja vastutusalad leitakse, seda parem. Pärast pikki aastaid kooselu on keerulisem tavasid muuta. Samas tuleb olla piisavalt paindlik, et arvestada muutusi pereelus ja sellest tulenevalt ka kohustusi vajadusel ümber jagada. Laste sünd, muutused pere koosseisus, tööga hõivatus, tervisega seonduv jms võivad tuua kaasa ka vajaduse olmeteemad üle vaadata.

Seksi saab nautida kõrge vanuseni

Keskealistel ei ole enam samasugust seksuaalset energiat ning tervis pole enam endine. Vainre hoiatab, et kui neil teemadel ei osata või ei taheta rääkida, võib sellest kujuneda ka suhteprobleem.

“Loomulikult on võimalik seksi nautida ka kõrge vanuseni. Kui koos on veedetud pikki aastaid, tuntakse oma partnerit järjest paremini ja nauditakse ka seksi üha rohkem. Seda aga siis, kui seksiteemal rääkimine ei ole tabu ja ka probleemide korral ei vaikita midagi maha. Siinkohal on tähtis suhtumine, et mina ise vastutan selle eest, milline on minu suhe partneriga, ja see, kas seks pakub naudingut. Kui aga eeldatakse, et partner peab taipama, mida ma vajan, ja ta on süüdi, kui ma ei ole õnnelik, siis ei jõuta ilmselt ka hästi toimiva suhteni ning seks on see, mida soovitakse pigem vältida. Seega rahulolu pakkuv seks on tihedalt seotud rahulolu pakkuvate suhetega.”

Kui partneris nähakse peamiselt objekti või kaupa, kes peab vastama teatud parameetritele ja peab teatud ettekujutusi ning soove täitma, siis on raske leppida ka muutuva välimusega. Selles võib näha iseenda identiteediprobleemi. Inimese minapilt kukub kokku, kui partner ei vasta teatud tingimustele.

Kui aga partnereid seob midagi enamat, kui nad väärtustavad suhtes sõprust, austust, usaldust, vaimsust, emotsionaalset lähedust ja kui neil on, mida vastastikku jagada, siis pakub ka koos vananemine rahulolu.