Väikelastega peredes pole karvase lemmiklooma või sulelise võtmine allergia mõttes kuigi mõistlik.Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
22. jaanuar 2016, 10:08

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aasta oktoobrikuu Tervis Plussis.

Allergia, immuunsuse valearvestus

Allergia võib hullematel juhtudel olla eluohtlik. Kas midagi saab teha, et allergiat ära hoida või vaevusi kergendada?

Allergilised haigused on üsna levinud: neid põeb 10–30% elanikest ja see protsent näib suurenevat. Teisalt aga proovitakse allergiaga sageli selgitada vaevusi, millel pole selle haigusega mingit pistmist.

Nii peetakse allergiaks sügelisi, nahaseenhaigust, piima­suhkru- ja teraviljavalgu talumatust, kõrvetisi, ninaneelumandli suurenemist, aga ka ärevushäireid ja verehaigusi. Allergiahaigused tekivad organismi immuun­süstemi ülemäärasest reaktsioonist muidu ohututele ainetele.

Haigete veres on sageli suurenenud allergeenivastase antikeha ehk immunoglobuliin E (IgE) sisaldus. Haigust esile kutsuvad ained ehk allergeenid on ohtlikud aga vaid allergiahaigele, tervele ei kujuta need mingit ohtu.

Sageli peetakse allergiaks ekslikult igasugust talumatust mingi aine suhtes. Tõelise toidu­allergia korral, kui on suurenenud ka IgE-tase, võib kujuneda lausa elu­ohtlik seisund juba väikese koguse allergeense toiduaine söömisel.

Immuunsüsteem

Ülesanded, millega kaitsesüsteem peab toime tulema, on kõike muud kui lihtsad. Vaenlane, näiteks vähirakk, võib areneda kehaomaste rakkude kõrval. Ka selle raku varase avastamise ja hävitamisega peab immuunsüsteem toime tulema ja tegema seda nii, et keha terved ja vajalikud rakud edasi toimiksid. Immuunsüsteemi relvadeks on kümned eri tüüpi rakud, igaühel täita kindel ülesanne.

Mõned neist on “raketikandjad” ehk rakud, mis toodavad antikehi, mis tulistatakse vaenlase suunas. Immuunsüsteemi omavaheline side­pidamine toimub eriliste signaalainetega – hetkega on võimalik seada kogu organismi immuunsüsteem lahingu­valmis või anda korraldus: ohtu pole, vabalt!

Lakkamatult toimub vaenlase luuramine ja tulistamine ning suhtlemine juhtimiskeskusega. Allergia­haiguste tekke aluseks on aga immuunsüsteemi “valearvestus” ohutu ja ohtliku “võõra” eristamisel.

Allergiahaiguse diagnoosimine algab haige küsitlemisega, klassikaline allergia­haigus on tõenäoline, kui vereproovis on suurenenud allergiaantigeeni ehk üld-IgE tase. Järgneb sagedasemate allergiat põhjustavate ainete – toidu­ainete, looma­karvade, tolmu, hallitusseente jm IgE-analüüs vereproovist, aller­geene võib aga olla sadu.

Haigele eba­meeldivamad võivad olla naha torke- ja puutetestid. Võib juhtuda, et haigus on veel varases staadiumis ja iseloomulikud muutused analüüsides puuduvad, kuigi vaevused on olemas. Siis jälgitakse haiget, tehakse täpsustavaid uuringuid, et jõuda ka diagnoosi ja ravini.

Klassikalised allergiahaigused on heinapalavik, allergiline nohu, allergiline silma sidekestapõletik (konjunktiviit), allergiline astma, allergiline nahapõletik, nõgestõbi, toidu-, ravimi- ja putuka­pisteallergia.

Allergiline nohu

Selle eri vormide all kannatab 15% inimestest. Kui vaevused on ainult kevad- ja suvekuudel, on tegu hooajalise allergilise nohuga (pollinnoos, heinanohu või heina­palavik). Seda kutsub sagedamini esile kõrreliste, lehtpuude ja korvõieliste õietolm.

Harva võib tekkida kogu organismi haarav ülitugev ja eluohtlik allergiline reaktsioon, kui allergiat põhjustava taime mahla satub nahale või nahavigastuse kaudu otse organismi.

Aastaringset allergilist nohu põhjustavad sageli kodutolm, toataimed, hallitusseente eosed, remondimaterjalid, lemmikloomakarvad, akvaariumikalade toit. Harvem võivad sümptomeid esile kutsuda mõned toiduained ja ravimid.

Vaevused on ninakihelus, -kinnisus, lõhnatundlikkuse vähenemine, klaasjas vesine eritis ninast. Võimalik on sage ja “valangutega” aevastamine, punased, vesitsevad ja kipitavad silmad. Harva on võimalik ka üksnes silmasümptomite esinemine – kui see on nii, räägitakse silma allergilisest sidekestapõletikust ehk konjunktiviidist. Ninakinnisuse tõttu hingab inimene läbi suu, see aga soodustab suukuivust.

Nina limaskesta turse tekitab omakorda keskkõrva ja ninaneelu ühendava torukese, kuulmetõrve turset, see on kõrvavaevuste – kuulmislanguse, naksumise, kõrvavalu ja keskkõrva koguneva lima põhjuseks.

Ravi. Allergiahaiguste ägenemise ärahoidmiseks tuleks võimalusel vältida vaevusi põhjustavaid aineid või kasutada nende toimet leevendavaid ja suukaudseid allergiaravimeid (antihistamiinikume). Allergiaravimeid tihtipeale peljatakse, kardetakse sõltuvust nendest ja liigset unisust.

Jah, vanemate ravimite kõrvaltoime on tõepoolest unisus, uuematel ravimitel kõrvaltoimed aga peaaegu puuduvad, tasuks on ent parem enesetunne.

Silma- ja ninavaevusi leevendatakse allergiavastaste tilkade või spreidega. Limaskestaturset alandavate käsimüügi nohu­tilkadega (toimeained ksülomatasoliin, oksümetasoliin) peab olema ette­vaatlik. Nende toime algab kiiresti, kuid möödub veel kiiremini.

Tilkade kasutamisel üle 3–5 päeva võib tekkida tagasilöök – pärast mõju kadumist on nina rohkem kinni kui enne ja riskitakse uue haiguse, ravimi tekitatud kroonilise ninalimaskesta kahjustusega.

Allergiline astma

Kopsuastmat iseloomustavad õhu­puudushood ja kiunuv-vilistav-nurruv hingamine. Hoogude­vahelisel ajal on haige enesetunne hea. Allergilise astma ainsaks tunnuseks võib olla ka kaua­kestev köha. Allergilist astmat eristab teistest astmavormidest õhupuudushoo või köha vallandumine kokkupuutel allergeeniga (õietolm, koduloomade karvad, akvaariumi­kalade toit, kodutolm, kosmeetika, värvid, lakid, hallitusseente eosed, aspiriin, ibuprofeen jm).

Astmahoo ajal tõmbuvad bronhide silelihased kokku, eriti raske on välja hingata. Astmahoo ajal suureneb hingamis­teede limarakkude eritus, see on valkjas, klaasjas või vahune.

Diagnoosimisel küsitletakse haiget, järgneb kopsutalitluse uuring (spirograafia), seejärel allergiatestid. Võib juhtuda, et spirograafia on täiesti korras, ometigi on haigus organismis olemas. Abiks on kopsu­talitluse jälgimine tippvoolumõõturiga 1–2 nädala jooksul. Näitude märgatav kõikumine viitab astmale.

Ravi. Parim lahendus on allergeeni vältida. Alati pole see aga võimalik. Kasutatavad ravimid, tabletid ja “piibud” lõdvestavad hingamisteede sile­lihaseid ja leevendavad põletikku. Allergilist astmat põdev haige peab alati kaasas kandma hooravimit.

Allergiline nahapõletik on lapseeas algav krooniline nahahaigus, millele on iseloomulik lööbe teke põskedele ja põlvede-küünarliigeste painutuspinnale. Haigust soodustab kuiv nahk, allergiahaiguste esinemine suguvõsas. Seisundi ägenemise kutsub esile nahaärritus, hõõrdumine, kokkupuude külma või kuumaga, viirusinfektsioonid ja allergeense toimega toiduained.

Ravi on pikaajaline, põhirõhk pannakse naha igapäevasele hooldusele ja niisutamisele baassalvidega. Kuna vesi kuivatab nahka, on pärast dušši või sauna hädavajalik nahahooldus.

Nõgestõve tunnuseks on keha pinnale kiiresti tekkiv nõgesekõrvetust ja kuplasid meenutav lööve, raskemal juhul võib tekkida naha laialdasem turse. Haigus võib esineda ägeda või kroonilise vormina. Äge lööve võib areneda minutitega, isegi kui haigel pole varem haigust kahtlustatud.

Lööbe kutsuvad sagedamini esile toiduained, ravimid, kosmeetikumid ja pesuained ning herilase­pisted. Toiduallergia kergema vormi korral avalduvad vaevused toiduga vahetult kokku puutunud piirkonnas – suus. Suu ja keele limaskestal tekib õhetus, kihelus, turse.

Raskemal juhul järgneb silmade, näo ja kaela turse, nähtude levik kogu kehale. Toidu­allergia ebatavaline avaldumisvorm võib olla krooniline kõhuvalu: valuhood ehk koolikud, iiveldus, oksendamine.

Haiget võib olla uuritud kompuutrite ja “mõõkadega”, kuid kõik oleks nagu korras. Võib juhtuda, et haigel diagnoositakse nn närviline sool, somatoformne häire, ärevushäire, lastel koolistress.

Toiduallergiat diagnoosida on keerukas, selleks on vaja haiget küsitleda ja teha talle allergiateste. Ta peab pidama välistamisdieeti ja toidupäevikut, kuhu kirjutab kõik toiduained, mida ta sööb, ja vaevused. Seejärel hakatakse “kahtlasemaid” toiduaineid toidusedelist välja jätma. 3–4 päeva möödudes hinnatakse muutusi enesetundes.

Allergiahaigused on kroonilised, allergeeniga kokkupuute vältimise ja raviga on võimalik saavutada hea enese­tunne, kuid mitte paraneda. Iga haige peaks teadma oma allergeene, mida on võimalik kindlaks teha koostöös arstidega allergiatestide abil. Lisaks tasub uurimistööd teha ka iseseisvalt, pidades allergiapäevikut, jälgides õie­tolmude seireandmeid, vaevuste seost eri kohtade ja ainetega.

Peale allergeenide otseselt esile kutsutava allergia esineb ka rist­allergia. Pealtnäha väga erinevate ainete keemiline koostis on allergia mõttes sarnane, näiteks kase õietolmul ja õunal; puju õietolmul ning porgandil ja paprikal; lateksil ja banaanil jpm.

Allergiahaige kodus peavad olema käepärast allergiaravimid, iga pere­liige peab teadma ravimite asukohta ja võtteid, kuidas neid kasutada.

Allergia vältimiseks

> Ära suitseta, eriti siseruumides.

> Rinnapiim on vastsündinule parim, sellega toida last vähemalt kuus kuud.

> Hermeetilised majad, pakettaknad, vinge euroremont, keerukas ventilatsioonitorude ja seadmete rägastik jm on allergia ja kodutolmu­lestade mõttes suurem risk kui majad, kus aknad-uksed lasevad veidi tuult läbi ja siseruumides käiakse mõnikord ka välisjalanõudega.

> Väikelastega peredes pole karvase lemmiklooma või sulelise võtmine allergia mõttes kuigi mõistlik.

> Ülemäärase puhtuse hoidmine oma kodus, oma keha eest hoolitsemises ja toidulaual võib soodustada allergiahaiguse teket, sest immuunsüsteemil puudub siis tavapärane rakendus võidelda “tavalise mustusega”. Kõike ei ole vaja keeta, kuumutada, desinfitseerida, pritsida ega pesta antibakteriaalse seebiga.