Õnne teed astudes (1)

Kujutle, et möödub kümme aastat ja su elus on kõik täpselt nii nagu praegu. Mitte miski pole muutunud: sa teed sama tööd, sul on samad hobid, su käitumises pole midagi muutunud, sa tunned end päevast päeva täpselt nii nagu praegu. Suurele osale inimestele on see üsna lohutu perspektiiv.

“Ma pean oma eluga midagi ette võtma!” oled ehk isegi deklareerinud.

Aga mida? Muidugi on ka neid, kelle arust ei tasu enese uurimine vaeva, sest nad meeldivad endale just sellisena, nagu on. See on kadestamisväärne seisund! Aga kui tunned end õnnetuna, või kui oled sageli haige, on enese uurimine ja sammude astumine elu muutmiseks hädavajalik.

Kõige tähtsam küsimus

Elu annab meile pidevalt põhjust end kokku võtta, et suudaksime üle lati hüpata. On teooriaid, mille järgi toimub inimese areng kuni 35. eluaastani väliste impulsside mõjul – meid suunavad vanemad, kool ja sõbrad. Et areng saaks jätkuda ka pärast 35. eluaastat, peaks impulss tulema inimese seest. Sageli lükkavad meid sellise äratundmise poole elu keerdkäigud: töötuks jäämine, raske haigus, lähedase kaotus, abielulahutus. Vahel on nii, et ühel kenal hetkel lihtsalt saabub äratundmine, et endistviisi oma eluga edasi minna enam ei taha.

Õnneks on terve hulk allikaid, kust vastust otsida: raamatupoodide enese­arendamise sektsiooni riiulid on lookas, internetist on võimalik leida nii juht­nööre eesmärkide kirjapanekuks, praktilisi töölehti tegevusplaani koostamiseks kui ka harjutusi uue Mina visualiseerimiseks. Aga vastusega on sul midagi peale hakata vaid siis, kui see tuleb su enda seest, kui see keskendub sinule ja sinu elule.

Vahel tundub, et mida rohkem ma ennast uurin, seda segasemaks asi läheb. Saan teadlikuks oma puudustest, aga midagi peale hakata veel ei oska. Aeg-ajalt suudan end oma mõtete ja käitumisega üsna ebameeldivalt üllatada. Võtame või endale valetamise.

Tean ju küll, et kõige olulisem on olla aus enda vastu, aga hea olemise tahtmises jätan ütlemata, et partneri käitumine ei sobi mulle või kolleegi sõnad tegid haiget. Selline käitumine mõjub aga laastavalt suhetele ja kõige rohkem saan haiget lõpuks ikkagi ise.

Üks põhjusi, miks enese arendamine ei pruugi kuskile viia, on see, et kõik õpitu jääb vaid teoreetiliseks teadmiseks. “Ma muudkui loen ja käin koolitustel, aga mu elus ei muutu midagi. Olen ikka väsinud ja tülpinud,” kurdavad teraapiakliendid nördinult. “Milliseid konkreetseid muutusi oled sa oma elus viimase nädala jooksul teinud?” küsin sel juhul.

Taipamisele järgnegu tegu! Teadmisi tuleb rakendada ja kogeda. Kui tead, et aktiivne liigutamine paneb energia su sees liikuma, siis tantsi!

Juhtub ka nii, et tead ja tegutsed ju küll, aga praktika on konarlik, sest napib enesedistsipliini. Mina näiteks tean, et pean hommikuti võimlema, et kange selg tööle saada, et hingamisharjutused ja meditatsioon aitavad end tegusaks päevaks häälestada, aga vahel lihtsalt ei taha. Toas on külm, enese­tunne on kehv, uni ei lase lahti, eesootav päev tõotab tulla stressirohke. Tõmban teki kõrvuni ja teesklen magamist. See on vist tuttav sullegi? Ega siin ei aitagi muu, kui tuleb tahtejõud enda seest üles leida ja lihtsalt pihta hakata.

Alustuseks tee nimekiri lihtsatest keha-vaimu tervendavatest tegevustest, mida saad kulusid suurendamata kohe ellu lülitada: hommikuvõimlemine, värskes õhus liikumine, tantsimine, tervislik toitumine, unistuste kirjapanek, õhtune väike tänupalve. Uuri raamatuid, vestle õnnelike inimestega! Vali välja need tegevused, mis sulle sobivad. Ja siis juba keerulisem ülesanne: muuda oma tavapäraseid reageerimisviise.

“Kallis, ma tahan sinuga rääkida sellest, mis toimus ja kui kehvasti ma end su sõnade pärast tundsin.” Uhh, algus on tehtud! Maa ei värise, mina ei kuku kokku, kallis ei jäta maha. Sea endale eesmärgiks muuta üht harjumust korraga. Mina harjutan enda ees ausaks jäämist suure järjekindlusega.

Kas peaks olema nii, et hiljemalt kolmekümnendate keskel tean täpselt, kes olen, mille poole liigun ja mida ma vajan. Ja ometi kaob tee aeg-ajalt jalge alt. Miks? Usun, et kõige taga on enese vähene teadvustamine. Keha ju annab märku, kui teeme midagi valesti, sise­tunne tõstab häält, kui lähme vastuollu oma väärtustega. Aga me ei pane tähele, me ei tunne ennast ega vaevu end ka uurima, “nagu oleks meile kingitud uhke maja merekaldal, aga me pole suvatsenud isegi asju lahti pakkida, vaid elame pööningukambris kohvri otsas”, toob võrdluse joogaõpetaja Wyatt Townley.

Meie tähelepanu on pidevalt suunatud väljapoole. Püüame teistele meeldida, ühiskonna nõudmistele vastata, kõiki aidata ja hea olla. Esimene samm pööningult allaronimisel on tuua tähelepanu enda sisse. Ehk jälle see tähtis küsimus: mida ma tahan? Kui rändad näiteks meditatsiooni käigus sisemaailmas, õpid märkama oma keha, mõtteid ja tundeid. Selleks ei pea isegi mediteerima! Saad iseendas kohal olla ka jooksurajal, jõu­saalis, kas või kodus nõusid pestes. Miks on selline märkamine oluline? Just selle­pärast, et nii pääsed ligi oma sügavaimatele unistustele, mis näitavad kätte õige tee ja aitavad teha õigeid valikuid. Nii pole sa teiste inimeste juhtida, vaid sinust saab oma elu teadlik ja julge looja. Küsi endalt igal hetkel: kas see, millega tegelen, teeb mind õnnelikuks? Mida saan teha, et olukorda muuta?

Tasuks uhke merevaade

Olen alati pidanud end ratsionaalseks ja asjalikuks inimeseks, kel pole loovust ollagi. Aga nüüd, kui olen õppinud endasse vaatama ja uskuma, siis tean – mul on ideid! Vahel ma lausa pakatan neist, vahel tuleb neid enda seest otsida. Aga ma ei pea selleks punnitama, vaid võtan korraks aja maha, sulen silmad (enamasti pole sedagi vaja), hingan rahulikult ja keskendun lahendamist vajavale küsimusele. Ja vastus tuleb! Iga korraga aina kiiremini. See annab eneseusku ja julgust vastu võtta põnevaid väljakutseid ja proovida uusi asju. Ma tulin ära töölt, mis pigem võttis mu energiat, kui seda andis, ilma et mul olnuks kindlat plaani, mis saab edasi. Läksin uuesti õppima ja tegin kannapöörde karjääris, trotsides hirmu nälga jääda. Lõpetasin suhte, mis polnud õnnelik, ja otsustasin, et nüüdsest toetun olulistes küsimustes ainult armastusele, mitte hirmule. Ma otsustasin olla edaspidi enda vastu jäägitult aus.

Kui õpid enda sisse vaatama ja end usaldama, siis muutub elamine ühtäkki väga lihtsaks. Minu elu on praegu küll väga lihtne. Tegelen üksnes põnevate ja tasuvate tegevustega ning suhtlen vaid inimestega, kellega saan tunda end vabalt. Ma usaldan ennast ja nii on väga lihtne suhelda kõikide teistega, ei pea kellelegi meeldima ega end tõestama.

Õpi enda sisse vaatama! Tasuks saad pööningukambrist alla tuppa kolida ja uhket merevaadet nautida.