Avasta talvist Eestimaad: kuidas tõukekelguga Piirissaarel käia saab

Mina armastan suusatamist väga, kuid ikkagi puges juba mõne aasta eest pähe mõte proovida talvepäeva nautida ka tõukekelgumatkal. Mõttele andis jumet mälestus lapsepõlvest, kui tõukekelguga mardi- või kadrisanti joostes mitu naaberküla läbi sõidetud sai. "Paljud meist on lapsepõlves sellistega sõitnud, kuid on päris palju ka neid, kes pole kunagi tõukekelku lükanud," on täheldanud Loodusturism.ee matkakorraldaja Imre Arro.

Tõukekelk ahvatleb eestlasi üha enam

Õigupoolest on nii, et tõukekelgust rääkides tekib paljudel silme ette kujutuluspilt puust istepingiga tõukekelgust ehk soomekast, mille teede liivatamine on enamikelt külatänavatelt välja tõrjunud.

Sellised tõukekelgud on poodides endiselt küll müügis, kuid need on rasked ning matkamiseks väga hästi ei passi. "Matkale minnakse tänapäevaste tõukekelkudega, mis põhiliselt eristuvad meie kujutlusis olevaist välimuse poolest. Uued kelgud on valmistatud kergest materjalist, neilt on eemaldatud kõik ebavajalik, näiteks iste, et oleks võimalik kiirelt edasi liikuda," lausub Meie Liigume Matkade matkakorraldaja Siim Ausmees lisades, et uued kelgud ongi mõeldud ennekõike sportlikeks tegevusteks.

Uudsete tõukekelkude jalaste alla saab panna ka plastmassist jalaseid, millega on mõnus liikuda ka lumel.

Igatahes mõjub mõte tõukekelguga sõitmisest inimestele matkakorraldajate sõnul järjest ahvatlevamalt, samuti võimalus matkata sellega jäätunud järvedel. Küllap seepärast kogunes ka möödunud pühapäeva hommikul Laaksaare sadamasse 30 inimest, et võtta ette Meie Liigume Matkad ning Loodusturism.ee ühiselt korraldatud tõukekelguretk Piirissaarele.

Teadupoolest kuulub Peipsi 29 saarest enamik Venemaale. Eestlastel on selles järves viis saart, teiste seas ka järve suurim – Piirissaar. Kohe tuleb ka ära märkida, et kui kellelgi peaks tekkima mõte seda saart avastama minna, tuleb tasku pista isikuttõendav dokument, sest tegu on piirialaga. Veelgi mõistlikum oleks piirivalvekordonis enda jääle minekust teada anda.

Teiste sekka sean end isegi rivvi, sest ometi on tegu aastaga, kus jää enne plaanitavat matka korralikult püsib ning isegi ükski külmetusviirus pole külge hakanud.

Riietu kihiliselt ja ole kannatlik

Enne matka tegi Imre kiire tõukekelgu kasutamise ja sõidutehnika koolituse ning soovitab enese keemamineku vältimiseks lükata kelgule hoogu korralike pikkade tõugetega, mitte kiirelt sipsides. Kui esialgu tunduvad tema õpetussõnad tõukekelgu juhtimisest veidi üleliigsena, siis hiljem selgub, et matkajuht teab, mis räägib. Kiirelt sipsides hakkab koheselt palav ning vaatamata lenksude olemasolule on tõukekelgu juhtumine jääkonarustel tasakaalu otsides mõnevõrra keerulisem kui näiteks jalgratta juhtimine.

Nagu juba mainitud, sai Piirissaare poole teele asudes üsna ruttu selgeks, et tõukekelgu juhtimine on päris intensiivne tegevus ning tekib vajadus juba pärast esimest kilomeetrit riideid vähemaks võtta. Imre panebki tulevastele matkajatele südamele, et talvisel füüsilist koormust pakkuval matkal võiks riietus olla hingav ja kihiline. "Elu on näidanud, et matkama tullakse ikka nende riietega, mis olemas on. Külma ilmaga peaksid teksad ja kingad olema välistatud, riietus võiks olla sportlik. Jalga sobivad suusapüksid ning matkasaabas, mis hingab paremini kui tavaline talvesaabas," õpetab ta.

Ka soovitab Imre vähemalt avalikule matkale minnes varuda kaasa törtsu kannatlikkust, sest seal tuleb arvestada ka kõigi kaaslastega. "Kogu grupp liigub matkal täpselt nii aeglaselt, nagu selle aeglasem lüli," täheldab ta.

Sel korral olen aeglasemaks lüliks mina. Keskmisest inimesest veidi suurema matkapagasiga olen ma kogu elu kiiruse arendamise asemel keskendunud matka nautlemisele ning püüan selgi korral päikesekiiri püüdes ning omades mõtetes teele asuda. Kuid Imre on otsustanud kindlakäeliselt grupi koos hoida ning palub mu enda kõrvale gruppi juhtima. Punnin küll vastu, sest see ei meeldi mulle üldse. Aga nagu matkajuht hiljem mind koostöö eest tänades nendib, on aeglasemate grupi etteotsa panek hea võimalus kogu seltskonda koos hoida. Ning kuigi mulle üldse see ei meeldi, kostub mõne kilomeetri pärast tagantpoolt, et liikumistempo muutus paremaks. Vähemalt niigipalju!

Vahepeal paistab päike nii mõnusalt, et tahaks lihtsalt seista ja kinnisilmi seda valgust endasse ahmida. "Võtke, võtke, tasuta solaarium!" utsitab ka Imre päikese poole vaatama. Ning et teekond oleks nauditav ja liialt spordiks kätte ära ei läheks, teevadki matkajuhid iga kilomeetri-paari takka kogunemispause, räägivad loodusjutte ning mängivad lõbusaid liikumismänge. Pausidel on võimalik ka vedelikupuudust leevendada jääveega, sest viiendal kilomeetril on kaasavõetud karastusjoogid jääsupiks muutunud.

Sportlike ambitsioonidega inimestele võib muidugi etteruttavalt lohutuseks kosta, et matka teises pooles – koduteel – antakse ka neile võimalus ehk siis saab sõita täpselt nii kiiresti, kui jaksu vähegi on.

Piirisaar oli talveunne soikunud

Piirissaarele jõudnuna ootab ees pisike piruka-mustikasupipaus, mille ajal Siim räägib Piirissaarest ja selle ajaloost. Enne Tooni ja Piiri külas ringivaatamist saavad matkalised teada, et hiigelaegadel oli saarel elanud lausa kuni paartuhat inimest. Kuhu need tuhanded sellel tillukesel saarel küll mahtusid, jääb mõistatuseks.

Praegu on inimesi ületalve jääga ümbritsetud saarel vaid paarkümmend, näha õnnestub vaid üht kelguga sadama poole kõndivat kalurit ning ema lapsega.
Siim nendib, et sel korral oli saarel olukord üsna kurb. Eelmistel talvedel on ta käinud saarel üle jää suuskadega ning siis ikka õnnestus mõnda inimest trehvata. Sel korral ei suitsenud korstnadki - saar paistis olema täielikus talveunes.

Matkalistes tekitab elevust ka asjaolu, et Piirissaare õigeusu kiriku aias on mälestusmärk II maailmasõjas hukkunuile.

Saare ühele osale tiir peale tehtud, ongi aeg asuda tagasiteele. Sel korral saan jääda südamerahus viimaseks. Või no peaaegu, pärast mind jääb tulema veel üks keskealine paar, kelle tempo minu omast veel aeglasem.

Kuid tegelikult ei olegi matkal kiiret, põhiline on rõõm ilusast talveilmast. Ka Siim kinnitab, et tõukekelgumatkad on jõukohased kõigile, need ei nõua osalejailt füüsilist ettevalmistust ega spetsiaalse varustuse olemasolu. Ainus, mis seab kelgu kasutamisele piirangu on inimese pikkus ehk nagu ütleb Siim – tõukekelgumatkajal peaks pikkust olema vähemalt 130 sentimeetrit.

Ning üks, mida tõukekelgumatkal on tarvis, on aeg. "Inimesed on harjunud ühel päeval tegema palju erinevaid asju, kuid tõukekelgumatka õhtusse ma teatripiletit broneerida ei soovi. Matkamine nõuab vaba aega, selle lõppu ei saa kunagi väga täpselt dikteerida," tuletab Imre meelde.

Järvejääle minnes ära unusta ohutust!

Kui minna matkale matkakorraldajaga, on temalt olemas kogu vajalik varustus. Lisaks tõukekelgule eeldab järvejääl matkamine ka ohutusvahendite olemasolu ehk kindlasti peaks kaasas olema jäänaaskel, millega end läbi jää kukkudes vajadusel pinnal hoida. Seejuures ei tohi seda panna seljakoti põhja, vaid kättesaadavasse kohta. Näiteks nööriga kaela riputada.

Jääl liikumiseks annab matkakorraldaja kaasa ka saapa külge kinnitatavad kassid, mis võimaldab end ka siledal jääl edasi lükata.

Kuid tõukekelke on võimalik ka laenutada, näiteks loodusturism.ee on avanud tõukekelgulaenutused Tartus Anne kanalil ning Pühajärvel, ning minna huvipakkuvat omal käel avastama.

Kuigi tänavune külm talv on veekogud jääkaanega katnud ning ahvatlev võib tunduda mõte matkata järvesaarekestele, soovitab Imre Arro ohutuse mõttes pigem jääd omapäi mitte avastama minna. Piirissaarele liikudes on tegu piiriveekoguga ning see seab matkajaile omad nõudmised. Matkakorraldajatel on hetkeoludest aga ülevaade olemas, ka juhul, kui ametlikku jääteed pole avatud, nendega koos liigutakse kindlal ja kokkulepitud marsruudil. Lisaks tagavad matkakorraldajad turvavarustuse olemasolu ning neil on kaasas ka muud vajalikud abivahendid nagu näiteks viskeliinid ja apteek.

Ka Lämmijärv tervitab meid rüsijää ning suurte jääpragudega, mistõttu Piirissaarel ei ole veel ametlik jäätee avatud. Kuid see ei sega uljaid sugugi ning tagasiteel mandrile kisub liiklus üsna tihedaks. Lisaks koju kiirustavatele kalameestele mööduvad matkajaist jää pragina saatel ka kaks sõiduautot. Kalameestega koos tulid mandrile ka saarel kohatud ema lapsega.

Selline liiklus teeb aga raja tõukekelgutajate jaoks päris raskeks, sest jääpragudest jääle kippuva vee tõttu saavad auto jälgedest kiiresti rööpad ning mõnusat pinda ühtlaseks libisemiseks on keeruline leida. Küllap seepärast oligi üks pisem rühm retke võtnud ette suuskadel. Siimgi tunnistab pärast matka, et selliste oludega oleks tema eelistanud pigem suusatamist.

Kui aga kõik ohutusnõuded on arvesse võetud, on hea tuju ja punased põsed ka pärast nelja tundi ja 20 kilomeetrit tagatud. Just nii palju näitas mobiilirakendus Endomondo pärast tiiru Piirissaarel läbitud maa pikkuseks. Ning kõik töö- ja muremõtted puhus üle lõputu järvejää lõõtsunud jäine tuul samuti peast.

Kellel see lugu tekitas vastupandamatu soovi end proovile panna, siis tõukekelgumatku toimub Eesti erinevais paigus igal nädalavahetusel – lisaks Piirissaarele toimuvad kindlasti matkad ka asustamata saartele, näiteks Lämmijärvel asuvale Salosaarele ning Võrtsjärve keskel laiuvale Tondisaarele. Tuleb endale sobivaima pikkusega retk vaid matkakorraldajate kodulehekülgedelt üles otsida, end kirja panna ning stardiajaks õiges kohas olla.

Piirissaarele on Meie Liigume Matkadel plaanis uus rännak teha 28.veebruaril ning siis lubab matkajuht Siim tänu kavandatavale jääteele ka palju paremat rada.