Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta oktoobrikuu Tervis Plussis.

Needid kaovad, armid jäävad 

Getter Orusalu , 26. jaanuar 2016 12:31
NabarõngasFoto: MATI HIIS
Eri kehaosadesse aukude tegemine ja neetide panemine tundub teismelisena või varases täiskasvanueas viis, kuidas massist eristuda ja põneva stiiliga silma paista. Mis saab augustatud kohtadest aga siis, kui vanus, muutunud elustiil või töökoht nõuab nende kinnikasvatamist?

Esimeste kõrvaaukude tegemine on vist igal neiul eredalt meeles. Ärevus ja hirm olid suured, kuid ühiskondlik surve veelgi suurem. Kui klassiõdedel olid kõrvas sätendavad rõngad, siis pidi nii olema igal tüdrukul. Ja selle nimel olid neiud siis ja on tõenäoliselt ka praegu valmis augustamise valu kannatama.

Kui aga tekib soov augustada ekstreemsemad kohad – nina, kulmud, huuled, keel või naba –, hakkavad tihtipeale vanemad reageerima: räägitakse tulevikust ning sellest, et augud jätavad armid. Ja armid pole ilusad.

Teismeea trots ja kangekaelsus on aga imetlusväärsed ning seetõttu on paljud tüdrukud-poisid lasknud end ühel või teisel moel augustada. Ja nüüd, täiskasvanuna, mõelnud sellele mässumeelsele ajale tagasi nii nostalgia kui ka kahetsustundega.

Põletikud augustamise järel

Rakverest pärit Sirli Spelman (26) sai oma esimesed kõrvaaugud 7–8aastaselt vanematelt sünnipäevaks. Lühikese vahega järgnesid veel viis auku ja kui lõpuks seitse kõrvaauku olemas oli, tundis ta end väga popina. Kui kõrvaaugud tehtud, tundus, et ka alahuules võiks üks auk olla.

“Vanemad ei lubanud. See mind ei takistanud ning kui ma õigesti mäletan, siis lasin huuleneedi panna salaja,” kirjeldab naine oma põikpäisust.

Huuleneedile järgnes nabaneet ning oma viimase needi lasi Sirli panna alles mõned aastad tagasi. “Olin keeleneeti soovinud juba 15. eluaastast peale, kuid hirmust sain üle alles 22aastaselt.”

Pea iga augustamise järel vaevasid Sirlit tugevad põletikud. Kõrvaaugud läksid tal kõik n-ö halvaks ja ta pidi pikka aega vaeva nägema, et need korda saada. “Huuleneediga lõi samuti põletik sisse ja isegi korraks kahetsesin, et sellisesse kohta augu olin teinud. Põletik oli kõigile kaugelt näha,” meenutab ta.

Samas oli keeleneedi koht ainuke, mis mädanema ei läinud ning põletikku sisse ei võtnud. Süütuna tunduv nabaneet oli aga kehale see-eest eriti raskesti vastuvõetav.

“Põletik oli päris tugev. Naba ümbrus oli paistes ja olin üsnagi lähedal sellele, et võtan needi üldse ära.”

Sirli tunnistab, et kõige pikemat kohanemisaega tahtis keele­neet. Ka huuleneet vajas paarinädalast harjumist. Põhjus oli mõlema puhul sama: needi pulk oli alguses pikem, et paistetuse puhul komplikatsioone ei tekiks. Pikk pulk aga segab nii söömisel kui ka rääkimisel.

Praegu on Sirlil alles vaid kõrvaaugud ning nabaneet. Huuleneedist loobus ta juba aastaid tagasi, keeleneedist suhteliselt hiljuti. “Huules oleva augu pidin kinni kasvatama, kuna breketite tõttu tehti see huuleneedi õigest asu­kohast allapoole. Sissepoole jääv osa hakkas aga alumisi igemeid hõõruma ja hambaarst ütles, et pean needi eemaldama, kui tahan, et hambad alles jääksid,” räägib Sirli. “Vahel jäi neet söömise ajal hammaste vahele, mis oli äärmiselt ebameeldiv.”

Huuleneedist on Sirlil väike arm lõual. Peitma pole ta seda pidanud, sest see on õnneks üsnagi märkamatu. “Kui ütlen ja otsima hakatakse, siis tavaliselt leitakse see täpp üles,” ütleb ta.

Mälestus eelmisest eluetapist

Tallinnas elav Ann Vool (27) sai oma esimesed kõrvaaugud “alles” 10aastaselt. 14aastaselt otsustas ta, et ka ninna on vaja üht auku, mille ta endale ise kodus nõelaga tegi. “Istusin bussis ning üks kuri vanamees vaatas mind pikalt ja ütles: “Vanasti pandi lehmadele ninasse rõngaid!”” naerab Ann.

Augustamine tundub paljudele mõistetamatu tegevus. Tihti on see aga seotud enese otsimise, oma stiili leidmise ning massist eristumisega. “See on aeg, mil otsid oma kohta siin ilmas. Kuigi augustamist seostatakse mässumeelsusega, on sageli selle taga vaid uudishimu või soov erineda,” tunnistab Ann.

Umbes 16aastaselt soovis Ann ema vastuseisust hoolimata kulmuneeti. Kui kodus nõelaga tehtud auk n-ö välja kasvas, sammus ta salongi ning lasi teise kulmuneedi panna professionaalil. Nii nina- kui ka kulmuneet oli naisel kümme aastat. Keeleneeti sai ta kanda umbes aasta, siis hakkas see haiget tegema ning tuli eemaldada.

Aukudest on Annil väikesed armid, kuid neid häbenenud ega peitnud ta pole. Kuigi öeldakse, et armid kaunistavad vaid mehi, pole Anni hinnangul neil väikestel armidel temagi näos midagi viga.

Kui tüdrukud panevad rõhku kõrva- ja nabarõngastele, siis poiste seas on populaarsemad kulmu- ja keeleneedid. Nii oli ka järvamaalane Asko Muru (27) teismeeas popp poiss, sest tal oli kulmuneet. Mõned aastad hiljem lasi ta endale panna ka keeleneedi.

Mõte kulmuneedist hakkas ta peas keerlema juhuslikult. “Olin oma parima sõbra ja ühe erilise tüdrukuga teel Viljandisse. Tollelt neiult selle mõtte saingi ning teostasin kohe Viljandisse jõudes,” meenutab ta oma spontaanset käitumist.

Kui Asko hommikul nägu pestes kogemata oma esimese needi sõrmusega kulmu küljest lahti rebis, otsustas ta teise augu kulmu teha ise. See aga kasvas välja. Kvalifitseeritud augustaja oskab vist paremini, otsustas Asko ning sammus uuesti professionaali juurde, kes poisile kolmanda kulmuneedi pani. Ka keeleneedi lasi ta korralikus salongis paigaldada. “Keel on ikka paganama tundlik,” meenutab mees, kes oleks pärast keele needistamist peaaegu minestanud.

Põletikuohu vähendamiseks soovitab Asko minna augustamissooviga spetsialisti juurde. “Vähemalt minul on kogemus, et ise tehtud auk läks mädanema, kuid salongis tehtu püsis infektsioonivaba,” ütleb ta.

Ka Asko on nüüdseks eemaldanud kõik oma needid. Keeleneedi kõrvaldamise tingis muuseas üks halb kogemus. “Ükskord jäi see mul kogemata hammaste vahele. Kahjuks nii õnnetult, et kaotasin killukese hambast,” räägib ta. Koos keeleneediga eemaldas ta ka kulmuneedi, sest kasvas lihtsalt needimaailmast välja.