Marite KallasmaFoto: Stanislav Moškov
Õhtuleht.ee 3. veebruar 2016 13:15
"Tol hetkel ei tulnud mulle pähegi, et see mind kohe-kohe puudutada võiks," meenutab endine telediktor Marite Kallasma, kuidas näppu sattunud artiklit lähedase surmast läks tal vaja juba nädal hiljem - siis, kui suri tema abikaasa.

"Ühel hetkel oled sa üksi. Jah, seal oli nõuandeid, mis on mulle tuge andnud. Mul on ka sõbrad ja sõbrannadest paekivimüür, nagu ma armastan öelda. Ma olen neile väga tänulik, sest nad on mind hoidnud ja toast välja tulema sundinud," räägib Marite Kallasma ajakirjas Tiiu nentides, et leinaga peab üksi toime tulema. Marite Kallasma abikaasa suri pisut üle aasta tagasi.

"See pole nii, et istun maha ja hakkan uluma. Hoopis sedasi, et toimetan oma igapäevaseid tavalisi asju ja järsku, kas siis seoses mingi esemega köögikapis või põõsaoksaga aias, meenub midagi, mis lihtsalt kisub pisarad voolama. Hämmastav, milliseid seiku ja mälupilte on mu ette tulnud, millest mul enam ammu midagi meeles polnud," räägib ta, et aja möödudes saab selle kõigega hakkama, kuid mitte iialgi pole sa enam sama inimene, kes olid varem.

Samal teemal

Kommentaarid  (22)

Nii see on ... 11. veebruar 2016 11:53
Leinaga peab ise toime tulema, sest sa oled üksi... Tegelikult pole mitte kedagi, kes saaks seda koormat vähendada. Lohutussônad vôivad tunduda kohatututena, kohmakatena, kunstlikena, ka môttetutena... mônikord siiski aitavad ka, kuid see sôltub leinaja hetkeenesetundest. On vaja aega, vôimalust siiski rääkida, sest endassetômbumine ei kergenda olukorda. Kuid kust leida need inimesed, kes tahavad lôputult neid lugusid kuulata... ja leinaja pisaraid taluda...? Nii ongi, et lôppeks on ikka leinaja oma mustas masenduses üksi ja katsub kuidagi toime tulla.
maeitea 5. veebruar 2016 08:49
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS