Mis on ökopsühholoogia? (2)

Mis on ökopsühholoogia?

Ökopsühholoogia on üsna uus nähtus. See, mida praegu nimetatakse ökopsühholoogiaks, on pärit Ameerika Ühendriikidest ning suurem avalik diskussioon tekkis pärast Theodore Roszaki raamatu “Maa hääl” (“The Voice of the Earth”) ilmumist 1992. aastal. Ökopsühholoogia tekkis vastukaaluks peavoolu psühholoogiale, sealhulgas ka keskkonnapsühholoogiale, mille raames uuritakse laiemalt inimese ning teda ümbritseva tehisliku ja looduskeskkonna suhet.

Miks ökopsühholoogia tekkis?

Ökopsühholoogia jaoks jäid traditsioonilise teaduse piirid liiga kitsaks. Ilmselt oli aeg küps selleks, et osutada suuremat tähelepanu inimese ja looduse suhtele. Sellele, et inimene oli oma linliku eluviisi tõttu eraldunud looduskeskkonnast ega pannud piisavalt tähele tarbimisühiskonnas elamisega kaasnevaid keskkonnaprobleeme. Kuigi eri teadusharud nende probleemidega tegelesid, tundus ökopsühholoogia alusepanijatele, et traditsioonilises teaduses takerduti liialt pisiasjadesse ning tervikpilt kippus kaduma. Ökopsühholoogia valis seevastu oma lähtekohtadeks süvaökoloogia (filosoofiline suund, mis käsitleb inimese-looduse suhet) ning intuitsiooni ja psühholoogilise süvakaemuse väärtustamise.

Milles väljendub ökopsühholoogide tervikpildi nägemine?

Ökopsühholoogia tugineb suures osas James Lovelocki sulest pärinevale Gaia hüpoteesile. Gaia tähistab meie planeeti kui terviklikku elusorganismi, kes hoiab atmosfääris loomulikku tasakaalu temperatuuri reguleerimise kaudu – atmosfäär imeb endasse või vabastab piisaval hulgal sooja. Inimene võib seda tasakaalu aga rikkuda, tõstes globaalse soojenemise käigus temperatuuri nii palju, et kogu terviksüsteemi (teiste elusorganismide) tegevus häirub.

Ökopsühholoogia väidab: peale selle, et inimene on loodusega seotud oma füüsilise vormi kaudu, on ta seda ka oma hinge kaudu ning inimese ja Maa vahel eksisteerib sünergiline side. Ökopsühholoogia põhiliseks huviobjektiks on selle suhte kogemine ja süvendamine ning eesmärgiks inimeste ja meie planeedi vaheline tasakaal ja harmooniline kooseksisteerimine.

Mida teeb ökopsühholoog praktikas?

Nõustamine või teraapiaprotsess ei saa olla viljakas, kui ei arvestata inimese olemuslikku sidet loodusega. Depressioon, tühjusetunne, mõnuainete kasutamine ja vägivald väljendavad konkreetselt seda, et inimese ja looduse suhtega pole kõik korras. Kliima soojenemine ja ressursside lõppemine on omakorda inimese destruktiivse käitumise tagajärg. Seda, et inimene kurnab loodust, käsitletakse psühhopatoloogiana. Praktilist tööd tehes üritavadki ökopsühholoogid inimese-looduse suhet taastada ja süvendada, kasutades erinevaid looduse kogemise viise, näiteks loodushäälte kuulamist, mõtestatud jalutuskäike looduses jne. Sageli on ökopsühholoogiaga tegelevatel inimestel taustaks oma isiklik kogemus, arusaam enda ja planeedi ühtsusest kui tervikust.

Kas ökopsühholoogia teeb koostööd teiste teadusalade või teraapiameetoditega?

Üsna sageli toovad ökopsühholoogid inimese-looduse suhte kasulikkuse kohta näiteid keskkonnapsühholoogia raames tehtud uuringutest. Näiteks on uuritud looduskeskkonna positiivset mõju inimese tervisele. Viimasel ajal ongi peavoolu psühholoogia ja ökopsühholoogia astunud dialoogi. Ühelt poolt on looduse- ja keskkonnakaitse ning sellega seoses ka inimese tervis ja heaolu muutunud olulisemaks uurimisteemaks peavoolu psühholoogias. Teisalt toimuvad muutused ökopsühholoogia enda sees. Ökopsühholoogia on avanud end kriitikale, väärtustab eri alade koostööd ning empiirilisel teel saadud teadmisi.

Eestis keegi praegu teadaolevalt öko­psühholoogia praktilise elluviimisega (vähemalt selle nime all) ei tegele.