Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta novembrikuu Tervis Plussis.

ALLERGIKU MEELEHÄRM: Nähtamatud voodikaaslased 

Marika Jürgenson, 4. märts 2016, 13:00
Foto: PantherMedia / Scanpix
Lausa õnn, et inimese silm pole loodud nägema kõike. Imepisikeste tolmulestade kari, mis voodis pesitseb, võtaks ilmselt ära igasuguse uinumissoovi.

On inimesi, keda halvab ämbliku nägemine. See väike putukas toimetab aga omaette ega ole inimesele enamasti üldse ohtlik. Vastupidi silmaga nähtavale üksikule ämblikule kubisevad voodid silmale nähtamatutest ämblikulaadsetest olenditest – tolmulestadest. Need imepisikesed voodikaaslased kuuluvad inimest ümbritsevasse loomulikku keskkonda, kuid nende liiga suureks paisunud populatsioon võib esile kutsuda allergiat. 

Samal teemal

Väike toimekas maailm

Tolmulestad (nimetatakse ka voodilestadeks) on pooleldi läbipaistvad 0,1–0,5 millimeetri suurused olevused. Neil on töntsakas pikkade hõredate karvakestega kaetud kere ja neli paari hea haaramisvõimega jalgu. Emane tolmulest elab kuni kolm kuud – tunduvalt kauem kui isane, kelle eluiga on vaid mõni nädal. Täiskasvanuks saab tolmulest kümnepäevaselt ning seejärel kindlustab emane ämblikuline 60–100 muna kaupa oma populatsiooni järelkasvu.

Oma aja ära elanud tolmulestadest saab nähtamatu surnud olevuste lade. Kui elutust osast tolmulestade maailmas on korraliku kloppimisega võimalik mingilgi määral vabaneda, siis elusad lestad ennast sellisel moel meelepärasest keskkonnast välja tõrjuda ei lase. Nad klammerduvad jäsemete otstes olevate nappade abil sedavõrd tugevasti tekstiilide külge, et isegi tolmuimeja ei suuda neid lahti tirida.

Oma elutegevuseks ja paljunemiseks vajab tolmulest parajalt soojust ja niiskust. Toiduks tarvitavad nad elutuid orgaanilisi osakesi: hallitust, udusulgede pudemeid, kõõma, nahakude jm. Võib arvata, et ilma toimekate tolmulestadeta oleks nii mõnigi paik meie kodus eluasemeks laiutavale hallitusele.

Gramm kodutolmu võib sisaldada tuhandeid tolmulesti, üks keskmine kodu produtseerib aga ligi 15 kilo tolmu aastas. Mida rohkem tolmu, seda mõnusam paik lestadele: neile meeldivad vaibad, pehme mööbel, pehmed mänguasjad, kardinad, lahtised riiulid, vanad raamatud.

Mikroskoopilistele lestadele on kõige meelepärasem keskkond see, kus üle paarikümne soojakraadi ja 50–70 protsenti niiskust. Seepärast on täiesti mõistetav, et nad on oma väikese maailma loonud eelkõige inimese voodisse. Pealegi annab voodi tolmulestadele ka hulgaliselt toitu: sulepatjade ja -tekkide sisu ning inimese naha osakesi.

Nimelt uueneb meie nahk pidevalt ning selle protsessi käigus eralduvad surnud naha­rakud ja kõõm – iga päev 1–2 grammi, mis toidab ära mitusada tuhat pisiolevust. Noore abielupaari voodis on märkimisväärselt rohkem tolmulesti kui vanuri või lapse sängis: kahe aktiivse noore inimese magamisase on palju soojem ja niiskem kui üksiku inimese oma.

Mida vanemad on madrats, sulepadi ja suletekk, seda rohkem on neis lesti. Uue madratsi muu­dab see mikroelanikkond enesele mõnusaks suureks kolooniaks poole aastaga.

Kuigi tolmulest on kodukeskkonna loomulik osa, on ta tänapäeval üks agressiivsemaid ülitundlikkuse tekitajaid. Organismi immuunsüsteem reageerib väliskeskkonnast sissetungivatele viirustele ja bakteritele kiiresti. Tõrje käigus toodetakse antikehi, mis teevad sissetungija kahjutuks.

Allergiasoodumuse korral võib inimese immuunsüsteem ägedalt reageerida aga tavapäraselt kahjututele osakestele, näiteks voodis ja kodutolmus leiduvatele elus ja elututele tolmulestadele ning nende elutegevuse jääkidele. Miks organism niimoodi käitub, on seni selgusetuks jäänud. Kuid on teada, et kodutolmuallergia korral on enamjaolt süüdlane just tolmulest.

Tolmulestade elutegevus aktiveerub sügiseti ja kevaditi ning siis on allergiapuhangud sagedased. Ülitundlikkuse sümptomid on vesine nina, aevastushood, ninakinnisus, köhatamine, ärritustunne kurgus ja isegi hingematmistunne. Harvem võib esineda ka naha­sügelust ja löövet. Kuna enamik sümptomeid langeb kokku sügiseti ja kevaditi levivate külmetushaiguste tunnustega, ei pruugi inimene arugi saada, et aevastama ei aja mitte viirus, vaid hoopis omaenda madrats, tekk, padi ja voodipesu.

Kui nohu, kurgukõditus ja köhatused paari-kolme nädala jooksul ei vaibu, võiks kahtlustada organismi allergilist reaktsiooni kodutolmu suhtes. Tolmulestaallergia korral avalduvad sümptomid eelkõige öösiti vastu hommikut või hommikuti. Kodus, aga ka niisketes, tolmustes, vanades kinnistes hoonetes viibides need sümptomid püsivad või süvenevad, väljaspool kodu ja värskes õhus aga leevenevad või kaovad.

Üks võimalusi ise kindlaks teha, kas tegemist võib olla kodutolmuallergiaga, on nädalaks-paariks puhkusele sõita ja võtta mõnes uues hotellis allergikutele sisse seatud tuba. Kui seal hingamisteede või ka naha ärritusnähud järele annavad või kaovad ja hiljem kodus uuesti puhkevad, on põhjust allergoloogi vastuvõtule minna.

Allikas: allergoloog Larissa Rodman