Treeni nagu Mike Tyson

Poksimisega seondub ette­kujutus, kuidas ninad lüüakse lömmi, silmad siniseks ja kulmud rulli. Aga kuidas näeb välja üks poksitrenn? Läksime uurima atleetika- ja poksi­klubisse Anton.

Treener Priit Viirpuu võtab meid vastu naerusuiselt ja lubab teha korraliku treeningu. “Kuidas füüsiline vorm muidu on?” küsib ta. Tunnistan, et ega kiita midagi ole – saapapaelu veel jõuan siduda.

Poksikotini roomates

Treening algab sörkjooksuga ümber saali. Lisanduvad harjutused – ristsammuga jooks, kiirendusjooks, hüpped. Esimese mulje poksist annavad käelöögid õhus. Vaatan treenerit – jõulised löögid nähtamatu vaenlase suunas. Vaatan ennast – peletan kahe kätt meenutava spagetiga sääski.

Jooksuharjutused jätkuvad, pulss küünib 190ni, lõpuks saabub oodatud puhkus. Lõõtsutan raskelt. “Kas võib loota, et edasi läheb kergemaks?” küsin. “Üldiselt lähevad treeningud ikka tõusvas joones aina keerukamaks,” vastab Viirpuu. Naeratan vastuseks, kuid mõttes puhken ahastades nutma.

Teine osa: ringtreening. Iga harjutuse juures 30 sekundit. Hüppenööriga hüppamine, hantlitega poksimine, nähtamatu poks, pallivisked ringjoones liikudes, üle pingi hüpped, käte abil edasiliikumine kõhuli pingil, kõhulihaseharjutused pingil, poksikoti peksmine. Jõuan ringiga lõppu ja kleepun väsinult poksikoti külge nagu sitikalaik auto esiklaasil.

“Kas jõuad veel ühe ringi?” küsib Viirpalu. Kisendan mõttes “eeeei!”, aga suust kostab jube enesekindel “jah!”. Mis siis ikka – teine ring kohe otsa.

Olen nüüd täiesti higine ja jään pingi külge nagu liim, kui ennast kätega, hambad ristis, edasi tirin. Viimane harjutus poksikotiga terendab ees. “Aeg!” hüüab treener. Voolan pingilt maha ning rooman käpuli koti juurde. Toks-toks, klobin kotti või õigemini pühin sellelt õrnalt tolmu. “Aeg!” Teine ring ongi läbi.

Jalgade tudisedes kõnnin pingi juurde jooma. Mis ajast 1,5liitrine veepudel
20 kilo kaalub? “Paus üks minut ja siis järgmised harjutused!”

Üks minut,  jõuan mõelda, kui see juba ongi läbi. Järgnevad dessantväelaste eriharjutused. Ehk siis 15 sekundit kükke, 15 sekundit kätekõverdusi, 15 sekundit kõhulihaseharjutusi, 15 sekundit lõdvestuskarglemist, järjest, pausideta ja võimalikult kiiresti. Seejärel sama 5 sekundiga. Enne kui ma jõuan kükist kätekõverduste asendisse, on juba aeg kõhulihaseid treenida. Higi lendab, hingata on raske, lihased tudisevad, jaks kaob.

Lüüa? Mõistusevastane!

Järgmine minutiline puhkus on juba nii õnnis, et isegi nutt ei tule meelde. Järgneb päris tõeline poksimine. Hakkan siduma elastiksidet ümber käe, kõrvus hakkavad kõlama basskitarri noodid “Rocky” tunnusmeloodiast “Eye of the Tiger”. Trummid – tam-tam-tahh.

Tõmban peakaitsme silmini ja astun Priit Viirpuuga ringi. Lööme kindad kokku ning matš algab. “Eye of the Tigeri” helilint jookseb kõrvus ootamatult kokku, sest peaksin teist inimest lööma hakkama. Mõistusevastane.

“Löö mind!” käsib treener. “Ma ei julge!” karjun vastu. Loogika ütleb: ta on sust pool meetrit pikem, meesterahvas, kogenud poksitreener, pealegi ei murraks minu löök ka sääsel jalaluud. Teine ajupoolkera ütleb: ei tohi lüüa! Esimene raund möödub vastastikku karjudes või  niisama õhus vehkides.

Teine raund. Viirpuu üritab ässitada lööma ning annab kerge nätaka piki piilumist. Proovin teda vastu lüüa, kuid see meenutab rohkem poksikinnastega paitamist. Viirpuu võtab kindad silmilt ja osutab oma peale – no löö ometi! Paitan teda taas kindaga. “No tuleb küll!” julgustab ta.

Kui juba paar lööki läheb õnneks, ongi raund läbi.

Lõpuks harjutan kinnastega patjade pihta löömist, mida treener käes hoiab. Meenutab kunagisi trummitreeninguid, kui pidi kindla rütmi selgeks õppima.

Treening lõpeb venitustega. Poolteist tundi higi, verd ja pisaraid. Enesetunne on aga võrreldamatult hea! Trepist kõndides tunnen valu, kuid olla on võimatult mõnus.

Järgmisel päeval pole kehas ühtegi lihast, mis ei valutaks. Aga kui valiksin trenni, kuhu tagasi minna, siis oleks see kindlasti poksitrenn. Silma siniseks ei saa, kuid korralikult läbi võtab küll!