Foto: PantherMedia / Scanpix
Marika Jürgenson 16. veebruar 2016 12:04
Higistamine on vajalik abiline naha kaitse- ja termoregulatsioonis.

Naha üks olulisi ülesandeid on kehale sobiva temperatuuri hoidmine ehk termoregulatsioon. Selles pidevas protsessis osalevad ka higinäärmed, mis aitavad ülekuumenevat nahka kogu ulatuses jahutada. Lisaks termoregulatsioonile eritavad higinäärmed nahapinda kaitsvaid mikromolekulaarseid rasvhappeid, mis pidurdavad bakterite ja seente kasvu.

Higiga lahkub kehast ka mõningane hulk jääkainetest ning organismi sattunud mürkidest. Koos higiga võib organism eritada ka feromoone ehk signaalmolekule, mis muudavad inimesed vastastikku kas ligitõmbavaks või antipaatseks, annavad märku stressist jm.

Lõhnatu soolane vedelik

Higi tootmises osaleb umbes 3–5 miljonit higinääret. Rahuolekus eritavad higinäärmed mõnisada milliliitrit higi päevas. Näärmete tegevust aktiveerib füüsiline koormus ja psüühiline stress.

Värske higi on täiesti lõhnatu vedelik, mis koosneb umbes 98 protsendi ulatuses veest, ülejäänu on piim- ja rasvhape ning sool. Higilõhn tekib koosmõjus bakteritega. Ebameeldivat higilehka võivad aga põhjustada ka tugevalõhnalised toidu- või maitsetaimed, eriti intensiivne on küüslauk.

Inimese nahas on kaht tüüpi higinäärmeid: ekriinsed ja apokriinsed. Ekriinsed näärmed katavad enamiku kehast ja avanevad vahetult nahapinnale. Nende näärmete toodetav higi on vedel, selle kaudu toimuv soojusregulatsioon on sujuv ja intensiivne. Apokriinsed näärmed paiknevad kaenla all, pea, kubeme ja jalgade piirkonnas. Nende toodetud higi on tihkem ja raskem ning see ei osale soojusregulatsioonis sama tõhusalt kui ekriinsete näärmete toodetu. Nende piirkondade valgurikkam higi on meelepärane bakteritele. Selle tagajärjeks on ebameeldiv spetsiifiline higihais, mis võib pöiapiirkonnas olla eriti tugev, ka on niiske ja soe keskkond hea pinnas jalaseenele. Umbsetes kehapiirkondades, nahavoltides võib higiniiskus põhjustada haudumust.

Vastavalt vajadusele

Higistamist juhitakse peaaju temperatuurikeskusest. Protsess intensiivistub, kui organismi temperatuur kerkib füüsilise koormuse, ümbritseva keskkonna temperatuuri tõusu või infektsioonhaigusega kaasneva palaviku tagajärjel üle 37,1 kraadi.

Jahedas keskkonnas võib intensiivsema higistamise korral erituda umbes pool liitrit, kuumas töötades aga isegi kuni
12 liitrit higi ööpäevas. Palavaga tööd rügades on intensiivne higistamine eriti vajalik, sest keha kuumeneb ning kehatemperatuur võib tõusta koguni organismile saatusliku 41 kraadini. Higistamise kaudu eraldunud vedeliku aurustumine aga jahutab nahka ja kogu organismi.

Lühiajalise väga tugeva koormuse korral võib higieritus küündida koguni mitme liitrini tunnis ning koos sellega väljutatakse organismist mitu grammi soola. Kuna sool on organismile vajalik mineraal, tuleks selle intensiivne kaotus korvata mineraalvee või spordijoogi joomisega. Normaalse higistamise puhul saab organism kaotatud soolakoguse tagasi toidust.

Kõrgest välistemperatuurist ja kehalisest pingutusest tingitud higistamine paneb kõige sagedamini leemendama kaenlaalused ning inimene tunneb, et tal on palav. Stressist ja emotsioonidest tingitud higistamine üldjuhul väliskeskkonnast ei olene. Ärritus- ja erutusseisundis inimesel märguvad eelkõige peopesad, otsmik, selg, jalatallad, aga ka kaenlaalused. Seda higi nimetatakse ka külmaks higiks, sest sageli kaasneb külmatunne.

Higieritust võib soodustada ka vürtsikate toitude söömine, kohvi joomine või alkoholi tarbimine. See paneb higistama näopiirkonna, eelkõige otsmiku, huulte ümbruse või ninapealse.

Kuna higistamise intensiivsust mõjutavad hormoonid, tõhustub higinäärmete töö hormonaalsete muutuste perioodil: murdeeas, menstruatsiooni, raseduse ja imetamise ajal ning üleminekueas.

Vähe on ohtlik, liiast ebamugav

Kui termoregulatsioonikeskuse töö on häiritud, võib loomulik higistamine olla puudulik. Ebapiisavat soojusregulatsiooni esineb väikelastel, vanuritel, palavikuhaigetel, seda võib esineda ka teatud ravimite võtmise tõttu jt. Puuduliku higistamise (hüpohidroosi ehk anhi­d­roosi) all kannatavad inimesed taluvad halvasti kuumust ning neil on suurem kuumarabanduste oht.

Ajutisi termoregulatsioonihäireid põhjustab ka alkohol. Seetõttu on joobeseisundis kuumal saunalaval higistada üsnagi ohtlik, sest võib tekkida ülekuumenemine. Organismis kujuneb äge vee ja soolade puudus, nahk muutub kuivaks, esinevad teadvushäired, krambid, südamerütmihäired, vahel isegi neerupuudulikkus, ülekuumenenud inimene võib langeda koomasse. Esmaabiks on naha kiire jahutamine ja niisutamine ning vedeliku- ja soolavaeguse korvamine.

Liighigistamine ehk hüperhidroos on higistamine tugevamal määral, kui on vajalik keha normaalseks soojus­regulatsiooniks. Liigse higieritumise probleem algab üldjuhul lapse- või
noorukieas. See ebamugav probleem segab kohati ka sotsiaalset elu.

Ajutist liighigistamist võivad põhjustada füüsiline tegevus, liiga soe keskkond, rasvumine, ärevus, šokk, hormonaalsed muutused, teatud ravimite (depressiooniravimid, aspiriin, kortisoon, neuroleptikumid, beetablokaatorid) manustamine, valu, alkoholimürgistus, narkootikumide tarvitamine, podagra, kilpnäärme ületalitlus, suhkurtõbi, madal vere suhkrutase, harvem ka kasvajad või aju termoregulatsioonikeskuse vigastus.

Liighigistamine võib aga olla ka mõne nakkushaiguse (nt malaaria, tuberkuloos, südamelihasepõletik) esimene ja peamine tunnus, siis on vaja arsti juurde minna.

Emotsioonidest tingitud liighigistamise korral hakkavad kõige sagedamini leemendama peopesad, kaenlaalused ja jalatallad. See mure on sageli pärilik ning võib alguse saada juba lapseeas. Higistamine on probleemiks nii talvel kui ka suvel. Vaid magamise ajal seda muret ei ole. Neil inimestel on käed sageli külmad, niisked ja sinakad.

Jahe dušš ja mugavad riided

Suurenenud higierituse põhjusi teades on lihtne ebamugavusi leevendada või vältida. Peab valima ümbritseva keskkonna temperatuurile ja füüsilisele koormusele vastava riietuse.

Soovitatav on kanda naturaalsest materjalist rõivaid, mis soodustavad higi aurustumist ning vähendavad niiskust. Vastasel juhul tekib nahale niiske õhukiht, mis nõrgendab keha võimet higi ja kuumust eraldada. Kuumas ja niiskes keskkonnas viibides oleks hea, kui kerge tuul aitaks nahka kuivatada.

Abi pakuvad ka loodustooted, näiteks salveitee ja salveiekstrakti kapslid.

Maitsemeelega seotud higistamise korral peaks vältima teravaid ning tuliseid toite. Loobuda võiks alkoholist.

Nahk tuleks hoida puhas. Iga päeva on kasulik alustada jaheda dušiga. Seebiga tasub olla kokkuhoidlik, igasuguseid tugevatoimelisi ja antibakteriaalseid seepe vältida ning vajadusel kasutada kas lasteseepi või mõnd leebetoimelist pesuvahendit apteegi käsimüügist.

Regulaarselt tuleks raseerida kaenlaaluseid. Jalgu ja kaenlaaluseid võib töödelda talgiga. Sellega saab puuderdada vajadusel ka kogu keha, sest õhuke talgikiht laseb nahal hingata.

Välisjalanõusid oleks hea pidevalt vahetada, mitte kanda neid mitu päeva järjest. Jalatsid peaksid vahepeal vähemalt ööpäeva kuivama.

Deodorant või antiperspirant

Kumb osta – kas deodorant või antiperspirant? Kui higieritus on loomulik ja soovitakse leevendada vaid higilõhna, siis sobivad deodorandid. Deodorant ei pärsi higieritusprotsessi ning laseb seega nahal vajalikke funktsioone täita. Deodorandi ülesanne on higilõhna maskeerida.

Antiperspirantidega on võimalik piirata liighigistamist. Antiperspirantide koostisse kuuluvad peamiselt mitmed alumiiniumisoolad, mis koos higiga moodustavad higinäärmete juhades ajutise korgi ja takistavad seega ohtrat leemendamist. Kuna higistamist vähendava vahendiga töödeldakse üldjuhul vaid väikest osa kehast (näiteks kaenlaaluseid), siis ei takista see eriti kehale vajalikku jahutamist.

Tõsisema liighigistamise korral läheb vaja tõhusamaid vahendeid ning soovitatav on asjatundjalt nõu küsida. Tugevamad antiperspirandid tunneb ära alumiimiumkloriidi sisalduse järgi (10–20%). Neid tooteid kantakse higistavatele piirkondadele ööseks, mil higinäärmed on puhkeseisundis. Kui vahend hakkab mõjuma, vähendatakse kasutamist 2–3 korrani nädalas, vahel piisab ka 1–2 korrast. Kuigi tugevad antiperspirandid on efektiivsed, võivad nad mõnikord nahka ärritada. Samuti peaksid tundlikuma nahaga inimesed eelistama veepõhist antiperspiranti alkoholi sisaldavale analoogile. Ärritusnähtude ärahoidmiseks tuleb antiperspiranti panna kuivale ja tervele nahale väga õhukese kihina ja hommikul nahka veega loputada. Vahetult enne higistamisvastase vahendi tarvitamist ei soovitata raseerida.

Liighigistamist on võimalik vähendada ka iontoforeesi ehk nõrga elektrivooluga laetud vee protseduuridega, Botoxi-süstidega, antidepressantidega, higinäärmete läbilõikamise või eemaldamisega.

Allikas: ELO KUUM, dermatoveneroloog

Vaata lisaks: www.derma.ee