Neuroloog Pille TabaFoto: MARGUS ANSU
Keha
8. märts 2016, 13:50

Lugu ilmus esmakordselt 2011. aasta novembrikuu Tervis Plussis.

Aju areneb aastakümneid (15)

Meil on ajurakke sama palju kui Linnuteel tähti. Sündides on need kõik meile juba kaasa antud, aga elu puistab iga päev tuhandeid igavikku. Selles imelises ja keerulises galaktikas aitab orienteeruda ja aju tervist hoida Tartu Ülikooli närvikliiniku dotsent Pille Taba.

Me ei mäleta aega emaüsas ega oma sündimist, aga midagi aju ju sel ajal juba teha mõistab?

Loote areng tähendab pikka protsessi rakkude paljunemise ja spetsialiseerumisega. Ajurakud on teistsugused kui näiteks lihase- või näärmerakud. Ja ka ajurakud ise on erinevad, mõned neist on seotud liikumisega, s.t lihastööga, teised aistingute vastuvõtmisega, sh naha tundlikkuse, nägemise, kuulmise ja muude tundlikkuse liikidega.

Mälu on aga keerulisem funktsioon, milleks on vajalik mitme ajuosa ühis-    tegevus. Tunnetus areneb suures osas välja juba looteea jooksul, kuid meil pole tarvidust kogu saabuvat informatsiooni eluaeg kaasas kanda.

Tundeid, mida arenev loode üsas tunneb, hiljem vaja ei lähe ja meil pole otstarbekas neid mällu salvestada. Teatud looteperioodil tekib esimene suhe maailmaga ja tunnetatakse ka väljast tulevaid tugevaid helisid ja muid impulsse, kuid neidki ei ole edas-pidises elus sellisel määral tarvis, et me neid hiljem mäletaksime.

Mäluimpulsid, mis alatiseks meelde jäävad, tekivad alles paariaastaselt. Sageli on need seotud tugeva emotsiooniga, mis mälusse märgi jätab, näiteks tähtsate peresündmuste või ka õnnetustega. Nii et mälu teeb oma valikud ja säilitab ainult selle, mis on vajalik või emotsionaalselt väga oluline.

Kas aju arenemisel ja arendamisel on mõni periood teistest olulisem?

Kindlasti on oluline kogu kasvamise aeg – kuni täiskasvanuks saamiseni. Looteeas tekivad kõik tarvilikud ajuosad ja sündides on lapsel olemas kõik närvirakud kogu eluks. Mõeldes võimalikele ajukahjustustele, on eriti tundlik arenguperiood 2.–3. raseduskuul, kui moodustuvad eri organid ja eristuvad ajuosad. Kuigi rasedad peavad vältima mürgiseid aineid (ja mõtlema koos arstiga läbi ka ravimikasutuse) kogu lapseootuse aja, on teada, et just siis tuleb eriti hoolikalt kahjulikest teguritest hoiduda.

Küll aga ei ole sünnimomendil välja kujunenud kõik närvirakkude omavahelised ühendused ehk impulsside liikumise teed.

Esimesena saavad “küpseks” juhteteed, mis on seotud elutähtsate funktsioonidega, nagu neelamine ja hingamine. Motoorika on meil sündides n-ö valmis, aga muu võtab veel mõnevõrra aega. Loodus on siin teinud oma järjekorra: näiteks lõhnade tundmine tuleb maailma tundmaõppimisega ning tasakaalufunktsioon selleks ajaks, kui laps kõndima hakkab ja õpib oma kehaasendit säilitama.

 Mis puudutab tunnetust ja arusaamist maailmast, siis see areneb tõesti kogu lapsepõlve jooksul koos õppimisega. Väga olulised on muidugi esimesed eluaastad, aga võib öelda, et kogu kasvamise aeg on ka meie õppimise ja arenemise aeg.

Seoseid närvirakkude vahel tekib juurde kogu elu ja ühel närvirakul on neid nii palju, et ei saagi ette kujutada, kuidas need ruumiliselt ära mahuksid, aga neurokeemiliselt on see võimalik. 

Varajases lapsepõlves on võimalik, et kui mingi ajuosa saab kahjustada, siis selle funktsiooni võtab üle teine ajupiirkond. Selgitage palun seda fenomeni.

Seda fenomeni nimetatakse aju plastilisuseks. Kuigi igal ajupiirkonnal on oma kindel ülesanne, võib varajases eluperioodis kasvaja või mõne muu haiguse tõttu kahjustunud ajuosa funktsiooni üle võtta mõni teine piirkond. Mida noorem aju, seda plastilisem see on.

Eriti plastiline on aju muidugi esimesel eluaastal, aga ka hiljem – arvatakse, et kuni kaheksanda eluaastani toimib see üsna suurel määral. Näidatud on, et pärast neljakümnendat eluaastat niisugune võime sama hästi kui kaob.

Kuid inimese bioloogiline vanus võib teinekord olla erinev kronoloogilisest ja seetõttu ei saa kindlaid ajalisi piire anda. Mõni inimene püsib kaua noor, aga teisel võib vananemisprotsess olla varajasem. Üldine reegel on aga tõesti see, et väikelastel on aju plastilisus palju suurem kui täiskasvanutel ja teatud eas plastilisus kaob. 

Aga kui vanem aju kaotab osa oma rakkudest, näiteks insuldi tõttu, kas või kuidas siis puudujäävat kompenseerida saab?

Siin tuleb mängu veel üks faktor – ajafaktor. On hästi teada, et kui me saame veresoonesulgusele jaole paari tunni jooksul ning tromb õnnestub lahustada, siis võib häiritud funktsioon taastuda, kas osaliselt või vahel isegi täielikult. Insult võib olla väga erineva raskuse ja kuluga, väga palju oleneb sellest, kui suur on ajukoe kahjustuse ulatus.

Kahjustuskolde keskmes võib olla piirkond, mida enam raviga muuta ei saa, ja selle ümber ala, kus on haigusprotsessi võimalik kiiresti tegutsedes veel ümber pöörata ja saavutada ajukoe säilimine tänu vere-varustuse taastamisele.

Paraku alati ei saa ka kiiresti tegutsedes paranemist lubada, kui insuldikolle on suur ja veresoonte olukord halb. Kui insuldi algusest on juba mitu tundi mööda läinud või koguni ööpäev, siis ei ole enam võimalik tekkinud kahjustust muuta.

Selge on aga see, et noorematel inimestel või lastel on prognoos parem. Insult tabab enamasti siiski vanemaid inimesi. Umbes pooltel juhtudel tekib insuldi korral püsiv ajukahjustus, mis põhjustab liikumishäire või on vajalik edaspidine abi igapäevaelus. 

Milline tegevus või haigus tapab eriti palju närvirakke?

Ajuhaigusi on palju, osa neist kiire tekkega, nagu insult või põletikud (meningiidid, entsefaliidid). Aga on ka aeglaselt kulgevaid protsesse, mille korral rakud teatud ajuosades vähenema hakkavad, näiteks Alzheimeri või Parkinsoni tõbi. Nimetame neid aeglaseid rakuhävitajaid neurodegeneratiivseteks haigusteks.

Tänapäeval suudame mõne sellise haiguse sümptomeid leevendada, aga haiguse kulgu peatada ei ole võimalik. Rakkude vähenemine võib viia mõne ajuosa mahu olulise kahanemiseni – sellist seisundit nimetatakse atroofiaks – ja sellega kaasneb haigusnähtude süvenemine.

Peale selle esineb nn sekundaarseid ajukahjustusi, mis tekivad ajule mürgiste ainete toimel, vahel inimese enda tegevuse tõttu. Kõige tuntum näide selles reas on alkohol – järjekindel alkoholi kuritarvitamine hävitab ajurakke palju suuremal hulgal, kui see toimub nor-maalse vananemise käigus.

Kui kaua meie aju püsib õppimis-võimelisena?

Õppima peab ikka eluaeg. Aga kindlasti on õppimine seda raskem, mida vanemaks saame. Samas on ainus hea profülaktika mälu halvenemise vastu selle treenimine, s.t aju kasutamine. Iga päev tuleb midagi lugeda, uurida, õppida, siis on õppimisvõime ka pikaajalisem.

Paraku on haigusi, mis mälu halvendavad ja mille vältimiseks sellest ei piisa, et me ise oleme aktiivsed, näiteks dementsusega kulgevad haigused. Aga kui rääkida normaalsest vananemisprotsessist, siis mida aktiivsem on inimene ja mida rohkem oma aju õppimisega koormab, seda õppimisvõimelisem ta ka püsib. 

Öeldakse, et aju tahab toitu. Mida see õigupoolest tähendab ja millist toitu aju vajab?

Aju on kõige suurema energiavajadusega kude, umbes 1/6 südame väljutatavast veremahust läheb ajule, kandes temani vajalikku hapnikku ja kõiki toitaineid. Kui inimene on ilma vereringeta, siis esimene organ, mille toimimisele hapnikupuudus saatuslikuks võib saada, ongi aju.

Kas peaga palli tagumine või muu sellesarnane tegevus mõjutab aju tervist ja kas aju on võimalik ära külmetada nagu kurku?

Aju on üsna hästi kaitstud, koljuluu on tugev ning pall sellele väga kergesti liiga ei tee. Kuigi parem on muidugi oma pead mitte liiga palju taguda lasta. Ajul on oma kaitsemehhanismid, kolju sees ümbritseb aju amortisaator – ajuvedelik ehk liikvor, mis pehmendab võimalikke lööke.

Nii tugev aga kolju ei ole, et suure kiirusega võimendatud löökidele vastu panna. Seetõttu on traumariskide korral, näiteks liikluses või teatud töötingimustes, tarvis kanda kiivrit. Näeme haiglas, kui erinevad tagajärjed võivad olla traumadel olenevalt sellest, kas lisakaitse oli olemas või mitte.

Aga nii lihtsalt ei ole aju võimalik ära külmetada nagu kurku. Ka bakterid ei pääse ajuni nii hõlpsalt – ajuveresoontel on eriline barjäär, mis ei lase mitte kõiki sissetungijaid ajuni.

Küll aga juhtub see kergemini, kui organism on nõrgestatud, olgu siis sagedaste muude elundite põletike või immuunsüsteemi alla suruvate ravimite tõttu.

Aju on osa meist kui tervikust, ajuveresooned osa kogu vereringest ja aju on mõjutatud inimese üldisest tervisest. Mõne haiguse riske saame maandada elustiiliga, sama kehtib traumaohu vähendamise kohta, kuid alati see ei aita. Paraku on ka selliseid haigusi, mis on meile antud päriliku soodumusega, tulenevad keskkonnast või on seotud muude terviseseisunditega.