Valuvaigistite üleannustamisel toime ei tugevne, vaid suureneb kõrvaltoimete tekke risk (1)

Valuvaigistid vähendavad valuretseptorite tundlikust, pidurdavad valuimpulsside ülekannet valuteedes ja pärsivad valu tundmist peaajus või muudavad inimese valukäitumist, seletab Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline proviisor Jana Lass, kuidas valuvaigistid toimivad.

Sobivaim ravim valitakse valu tüübist lähtuvalt

Lass toob välja, et valuvaigistitena on kasutusel hulk ravimeid, mis jagunevad toimemehhanismi järgi kolme peamisse rühma: lihtsad valuvaigistid nagu paratsetamool, ibuprofeen ja diklofenak; nõrgad opioidid (nt tramadol, kodeiin) ja tugevad opioidid (nt morfiin) ning toetavad ravimid, mida kasutatakse näiteks närvivalu ravis.

Jana Lassi sõnul  ütleb, et niinimetatud lihtsatel valuvaigistitel ehk ibuprofenil, paratsetamoolil ja diklofenakil on maksimaalne soovitatav ööpäevane annus. Sellest suuremate annuste kasutamisel valuvaigistav toime ei tugevne, küll aga kasvab oht kõrvaltoimete tekkimiseks.

Lassi sõnul sõltub sobivaima valuvaigisti valik, ravimi annus ja ka valuravi pikkus nii valu tugevusest (nõrk, mõõdukas või tugev valu), valu tüübist (kas on tegemist nt haavavalu või närvivaluga), inimesest (eakas, laps, rase jne) kui ka näiteks kaasuvatest haigustest. „Näiteks peavalul võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid – migreeni ja pingepeavalu puhul ei pruugi valu leevendada samad ravimid,“ ütleb Lass. Ta nendib aga, et ka valuvaigistite pikaajaline liigtarvitamine võib olla peavalude põhjustajaks.

Paratsetamool – esmane abimees

Lass ütleb, et paratsetamool on nõrga ja mõõduka valu korral enamasti esmavalik.  „Paratsetamool erineb teistest lihtsatest valuvaigistitest, näiteks ibuprofeenist ja diklofenakist eeskätt selle poolest, et tal puudub seedetrakti limaskesta kahjustav toime. Kõrvaltoimeid esineb paratsetamooli tarvitamisel harva, kõige raskem neist on maksakahjustus, mis on harv ja tekib enamasti ravimi üleannustamise korral,“ räägib ta.

Maksimaalne ööpäevane paratsetamooli annus on neli grammi manustatuna neljaks osaks jaotatuna – paratsetamooli ühekordne valuvaigistav annus on üks gramm.  Proviisor paneb südamele, et paratsetamooli tuleks ettevaatusega kasutada maksa- ja neerupuudulikkuse, kroonilise alatoitumuse ja alkoholismi korral. „Kui kasutatakse ravimipreparaate, mis sisaldavad paratsetamooli kombinatsioonis teiste valuvaigistitega,  tuleb jälgida, et ei ületataks paratsetamooli ööpäevast maksimaalset lubatud annust. Lastel toimub paratsetamooli annustamine vastavalt vanusele ja kehakaalule,“ lisab ta.

Lass märgib, et kui paratsetamooli valuvaigistav toime jääb liiga nõrgaks, võib nõrga ja mõõduka valu korral võtta ka näiteks ibuprofeeni, ketoprofeeni, naprokseeni, diklofenaki või teisi sama toimerühma ravimeid. „Need ravimid kuuluvad mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite rühma ning neil on valuvaigistav, palavikku alandav ja põletikuvastane toime. Siiski ei ole soovitatav neid ravimeid ilma arsti soovituseta pikka aega tarvitada, nende kasutamine on vastunäidustatud seedetrakti haavandi puhul ning ettevaatusega peavad neid ravimeid kasutama ka raske südamehaigusega inimesed. Seedetraktipoolsete kõrvaltoimete risk on suurem vanematel inimestel ja neil, kes kasutavad neid ravimeid suurtes annustes,“ selgitab proviisor.  Ta lisab, et seedetrakti kõrvaltoimete teke ei sõltu ravimi manustamise viisist – ka mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite rühma kuuluvate ravimite ravimiküünlad ja süstitavad ravimvormid ei sobi seedetrakti haavandiga haigele.

Tugeva valu korral kasutatakse lisaks eelnevalt mainitud ravimirühmadele ka opioide, mille retsepti kirjutab vajadusel välja arst. Lassi sõnul on opioidide tavalised kõrvaltoimed iiveldus ja oksendamine. „Iiveldust tekitav toime nõrgeneb opioidi pikemaajalise kasutamise korral. Teine opiodide manustamisel tekkiv tavaline kõrvaltoime on kõhukinnisus, mille ärahoidmiseks tarvitatakse lahtisteid.“

Proviisori sõnul võib erineva toimemehhanismiga valuvaigisteid ka omavahel kombineerida.

Ööpäevast annust ületada ei tohi

„Kuna valuvaigisteid tuleb võtta vastavalt valu tugevusele, võib juhtuda, et valuvaigisti on antud valu jaoks liiga nõrk. Sellisel juhul ei tohi juba võetud valuvaigistitega liialdada, vaid tuleb pöörduda arsti poole,“ rõhutab proviisor, et erinevatele valutüüpidele võib tõhusamalt mõjuda ühe või teise toimemehhanismiga valuvaigistite rühm. Näiteks ei pruugi närvivalu puhul tavalistest valuvaigistitest abi olla ja sellisel juhul tuleb pöörduda arsti juurde.“

Kindlasti soovitab Lass arsti poole pöörduda ka siis, kui valu kurdab laps, valu tugevneb kiiresti või tekib peale traumat, kui tugevad valusööstud esinevad öösiti ning valuga kaasnevad järsk kaalulangus ja tundlikkushäired, välistamaks võimalikud tõsised valu tekitavad haigused.

Lass juhib tähelepanu, et valuvaigistitel on maksimaalne soovitatav ööpäevane annus, millest suuremate annuste kasutamisel valuvaigistav toime ei tugevne, küll aga kasvab kõrvaltoimete tekkimise tõenäosus. Ta ütleb, et enne valuvaigisti manustamist tuleks igal konkreetsel juhul kindlaks teha optimaalne ühekordne valuvaigistav annus, manustamisintervall ning maksimaalne ööpäevane lubatud annus – see info on alati olemas pakendi infolehel.

„Ravimi üleannustamise tagajärjed sõltuvad kasutatud valuvaigistist ja sellest, kui suur kogus valuvaigisteid korraga manustatud on. Oluline on see, kas ravimeid manustatakse pikka aega suurtes annustes või lühiajaliselt,“ selgitab proviisor. „Paratsetamooli suurim oht on juhuslik üleannustamine lastel, seetõttu on väga tähtis hoida ravimit laste käeulatusest kaugemal ning täpselt järgida annustamisjuhist. Sama kehtib ka teiste valuvaigistite kohta,“ lisab ta.

Kui valuvaigisteid on tahtlikult või tahtmatult üleannustatud, tuleb kiiresti pöörduda haiglasse.