Meeled

Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta novembrikuu Tervis Plussis.

Kuidas end suhtesõltuvuse ahelatest vabaks rebida? (4)

Kadi Kütt, holistilise regressiooni terapeut ja joogaõpetaja, 23. märts 2016, 10:22
Foto: PantherMedia / Scanpix
Sa armastad teda kogu südamest. Sa aitad, hoolitsed ja muretsed ning oled valmis tema heaks end kas või ribadeks pingutama. Sa muudkui annad, kuid vastu saad õige vähe.

Oled väsinud ja muserdatud. Kui sulle tundub, et su õnne võti pole sinu taskus, vaid kellegi teise käes, oled kaassõltlane. Alkoholi- ja uimastisõltuvusest oleme kõik kuulnud.

Samal teemal

Alkohoolikut ei peeta enam ammu veinisõbraks, vaid haigeks inimeseks, kes vajab ravi. Alkoholist ja narkootikumidest räägitakse kui ainetest, mis mõjutavad inimese enesetunnet, maailma tajumist ja käitumist. Täpselt sama võib öelda kaas­sõltuvuse kohta.

Siin on tegu suhte­sõltuvusega ehk inimene klammerdub mittetoimivasse suhtesse: naine hoiab kinni oma vägivaldsest ja vastutus­tundetust mehest, isa ehitab oma elu üles poja saavutustele, ema täidab oma päevi vaid käitumishäire all kannatava lapse eest hoolitsemisega ja unustab iseenda sootuks.

See mõjutab inimese enesetunnet ja käitumist, tema maailmataju moondub.

Kaassõltuvuse all kannatab väga suur osa inimestest: alkohoolikute abikaasad ja täiskasvanud lapsed, emotsionaalse või vaimupuudega inimeste lähedased, kroonilise haigega koos elavad inimesed, käitumishäiretega laste vanemad, aga ka meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad, terapeudid.

Kaassõltuvus haarab ohjad

Kas kaassõltlased on siis mingid veidrikud? Kõik me ju vajame hoolt ja armastust ning tunneme end teisi aidates hästi? Probleem on selles, et kaassõltlased mitte üksnes ei soovi teist inimest oma ellu, vaid sellest saab nendele tungiv vajadus, mis haarab ohjad ja hakkab elu juhtima.

Nad pakuvad oma armastust, lootes saada vastuarmastust. Selline inimene annab selleks, et vastu saada. “Kõrvalt vaadates tundub ta olevat vägagi isetu, tema pea kohal võib koguni sädeleda nimbus, aga ta ei suuda näha, et see oreool püsib sarvede toel,” hoiatab Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten.

Kui tunnistame kaassõltuvuse haiguseks, tähendab see, et selle haiguse käes vaevlev inimene vajab abi. Paraku leiab ta väga harva mõistmist, sest lihtsam on sõltuvalt käituv inimene tembeldada lihtsameelseks, rumalaks või saamatuks. Mis ta siis ripub niimoodi kellegi teise kaelas ega ela oma elu?

Sest ta hoolib, ta on mures oma häiritud käitumisega lähedase pärast. Kaassõltlasel võib olla veel valusam kui tema lähedasel, sest tal pole millegagi oma valu tuimestada. Janet G. Woititz kirjutab kogumikus “Kaassõltuvus – kasvav probleem”: “Keemiline sõltlane tuimestab oma tundeid, samas kui see, kes on tema kõrval ja ise aineid ei kuritarvita, on valust kõveras.”

Erika (42) on kogu oma täiskasvanuelu otsinud armastust ja hoolimist, kuid leidnud vaid ebaterved suhted ja sobimatud partnerid. Oma viisteist aastat kestnud abielus on ta talunud nii emotsionaalset kui füüsilist vägivalda, kuid partnerist loobuda pole suutnud. “Ega ma iga päev ka peksa saa,” naerab naine ebalevalt, “vahel on abikaasa üsna meeldiv, temaga on võimalik isegi normaalselt rääkida.”

“Kas see on see, mida sa oma abielult ootad – normaalne rääkimine?” küsin Erikalt.

“Nojah, viimasel ajal mõtlen ise ka, et kas see ongi armastus. Ma muudkui koristan ta järelt, hoolitsen ja ninnutan. Mille pagana pärast ma end nii halvasti tunnen?!” kuulen ahastust naise hääles.

Kaassõltuvusliku suhte puhul võib pinna­pealsel lähenemisel tõesti tunduda, et tegu on ennastsalgava armastusega, kuid tegelikult on armastusest asi kaugel. Inimene salgab ennast, sest sügaval südames on hirm, et muidu jäetakse ta maha. 

Leena (56) muretseb pidevalt mehe pärast. Kui mees tunneb end pahasti, tunneb Leena süüd, et on midagi valesti teinud. Ta vaevleb unetuse käes, kui mehel läheb tööl kehvasti või sõbrad ei pea kinni lubadustest. Leena läheb abikaasa iga kulmukortsutuse peale pingesse ja püüab aimata, mida mees mõtleb või tunneb.

“Mu isa märatses nagu vulkaan. Nüüd tahan, et mu kodus oleks rahu. Sõbrad kadestavad mind, nende arust on meie peres kõik paigas, aga mina tunnen, nagu oleksin tühjaks pumbatud,” kurdab naine. “Ma olen kogu meie abielu elanud abikaasa elu: teinud seda, mida tema tahab, suhelnud sõpradega, keda tema on valinud, ostnud asju, mis talle meeldivad.”

Sügaval Leena sees pulbitseb allasurutud vimm, vahel lausa vihkamine. Naine tunneb, et tema elu on mees jalge alla tallunud.

Kõiki kaassõltlasi seob üks joon – nende enesehinnang on madal. Nad süüdistavad ja kritiseerivad end, neid saadab pidev hirm vigu teha. Nad ei usu, et võiksid teistele meeldida sellisena, nagu nad on. Nii hülgavad nad enda vajadused ja pühenduvad jäägitult teis(t)ele. Kaassõltlane ütleb jah, kui peaks ütlema ei, ja seetõttu vaevleb ta nii kodus kui tööl suure kohustustekoorma all. Ta teeb rohkem, kui oleks õiglane, ja annab rohkem, kui vastu saab.

Ümbritsevatele paistab, et kaas­sõltlane on väga tubli ja abivalmis. Kogu aeg aitab ta kedagi, võitleb kellegi õnne eest. Tegelikult on ta motiiviks kasu­saamine – ta ootab paremat enesetunnet ja valu lõppemist. Teiseks võimaldab selline käitumine tal enda probleemide ja hinge­hädaga mitte tegeleda ning teeselda, et tema eluga on kõik korras. Teisisõnu, see aitab tal endale valetada ja oma elu eest mitte vastutust võtta.

Kaassõltlasega on keeruline ausalt suhelda, sest ta ei väljenda oma tundeid. Enamasti ta ei teagi, mida tunneb, sest on ennast nii kaua tagasi hoidnud ja oma emotsioone kontrollinud. Kui kõik ini- u

mese ümber on kaootiline ja juhitamatu, nagu see näiteks alkohooliku kõrval elades on, siis annab enda mõtete ja tunnete kontrollimine näilise kindlustunde. “Ma saan hakkama, ma pean vastu,” kordab kaassõltlane endale päevast päeva. Nii suudab ta ka väljapoole jätta mulje hästi hakkamasaavast ja edukast inimesest. See, millisena ta teistele paistab, on kaassõltlasele peaaegu elu ja surma küsimus!

Kaassõltlane tahab kontrollida ka teiste inimeste mõtteid ja tundeid. Tal on väga keeruline lubada olla lähedastel need, kes nad on, sest nii võib elu jälle kaosesse vajuda. Kaassõltlane on hea manipulaator – ta kurdab emotsionaalse ahistamise üle, kuid on ise sageli see, kes oma abituse ja süüdistamise abil reeglid kehtestab ja niite tõmbab.

Kokkuvõttes on kaassõltlane ebaküps täiskasvanu, ta loodab naiivselt, et suudab kõiki ja kõike enda ümber kontrollida ja nii end turvaliselt tunda. Ja seetõttu pole harvad juhud, mil kaas­sõltlasest endast saab alkoholi-, uimasti- või söögi­sõltlane, lootuses valu ja hirmu vastu rohtu leida või neist vabaneda.

Alla­surutud emotsioonide ja pideva stressi tõttu kaasnevad sageli ka füüsilised hädad: peavalu, südame pekslemine, iiveldus jm.

Põhjused leiad minevikust

Alkohooliku kaaslasi uurides arvasid psühholoogid esialgu, et ebaterve käitumise põhjuseks on pidev psüühiline pinge, mida sõltlase kõrval elades kogetakse. Kuid polnud harvad juhud, mil sõltlane suutis alkoholi tarvitamisest vabaneda, aga tema partneri kaassõltuvuse sümptomid aina süvenesid.

Nii hakati uurima kaassõltuvust kui omaette haigust. Kui uuringugruppi kuuluvad kaassõltlased rääkisid oma lapsepõlvest, ilmnes, et paljudel neist oli kas üks või mõlemad vanemad alkohoolikud. Uurijad jõudsid järeldusele, et selle haiguse varjatud põhjused võisid olemas olla juba enne alkohoolikuga abiellumist.

Nii Erika kui Leena lapsepõlvekodus oli palju emotsionaalset ja füüsilist vägivalda. Erika teab hästi, kuidas olla “hea ja sõnakuulelik laps, et isa viha ja rusikaid ei peaks tundma”. Leena on oma “tundlad” aastatega ülitundlikuks kasvatanud, et pidevalt õnnetu ja masendunud ema tujusid ära arvata.

Täiskasvanuna end samasuguse kaaslasega sidudes leiab kaassõltlane end tuttavast olukorrast ja tunneb end probleeme lahendades kui kala vees. Selline inimene loodab täiskasvanuna alateadlikult, et kui ta suudab sõltlase kõrval väga tubli olla ja hästi hakkama saada, siis vabaneb ta lapse­põlves kogetud, kuid hiljem alla­surutud valust.

Kuid kõik kaassõltlased pole sugugi alkohooliku kõrval kasvanud. Paljud neist on õppinud niimoodi käituma, sest lapse­põlves ei suutnud vanemad neid armastada ega emotsionaalset tuge pakkuda, sest nad olid iseendaga hädas. Nüüd otsivad nad igast oma suhtest meeleheitlikult vajaka jäänud hoolimist ja armastust, võtavad vastutuse paljude asjade eest, samas kui partner ei vastuta peaaegu millegi eest.

Autoritaarse vanema kõrval kasvanud laps on kuulnud enda aadressil üksnes kriitikat, ta pole tohtinud olla nõrk ja ebatäiuslik. Nii õpib ta ennast umbusaldama ja hakkab täiskasvanuna elama kellegi teise elu. Kaassõltlane kasvab tõenäoliselt lapsest, kes pole tundnud piisavalt armastust ja kes on pidanud varakult vastutuse enda õlule võtma. Selline laps on proovinud ümbritseva maailmaga toime tulla nii hästi kui võimalik, ta on püüdnud lihtsalt ellu jääda. 

Tõkked lahenduse ees

Sõltlaste peredes elatakse valede varjus. Kogu pere näeb kurja vaeva, et alkohoolikust isa või vastutustundetu ema tegusid varjata. Kogukonna ees tehakse head nägu, kantakse meil-on-kõik-korras-maski ja nii on ümbritsevatel inimestel sageli raske uskuda, et probleem on väga tõsine.

Erikagi kuuleb imestamist: “Sinu mees, ja vägivallatseb?! Ei ole võimalik! Ta on ju nii sõbralik ja seltskondlik.” Lõpuks kahtleb vägivallatseja kaaslane ise ka, kas suhte ebaõnnestumise põhjus pole üksnes temas endas. Madal enesehinnang ja häbi sunnivad suud lukus hoidma ja head nägu tegema, kuid olukorda on keeruline muuta, kui teemat ei tohi arutada.

Vahel tundub, et kaassõltlasele on vajalik, et sõltlane, pere must lammas, jätkaks oma õnnetut elu sõltuvuse küüsis. Nii saab ta oma senist “ennast­salgavalt hoolitsevat” käitumist jätkata, oma halba enesetunnet kaaslase sõltuvusega seletada ega pea end muutma. Erinevalt alkoholi- ja narkosõltlastest saavad kaassõltlased ühiskonnalt tunnustust oma ülemäärase meeldida ja aidata tahtmise eest ja ka see takistab tegelemast kaassõltuvuse kui haigusega.