Ühe depressiooni lugu: "Kõigest, absoluutselt kõigest oli kõrini." (40)

Tiia (60, nimi muudetud) on oma elus depressiooni põdenud kahel korral. Esimest korda veeres tema elu rööbastelt välja, kui ta sai teada, et tema mees on elanud kaksikelu ning naaberlinnas on teda ootamas teine pere.

"Vajusin justkui musta auku. Mulle tundus, et mind pole enam kellelgi vaja, et minust ei hooli keegi. Et peale kodu, töö ja tütre ei ole minu elus enam midagi," ohkab Tiia aastatetagust aega meenutades.
 
Sõprade ja töökaaslaste keskel säranud Tiiast sai poole aastaga ahervare, suures mures kadus tal söögiisu ja kaal langes. Sõpradest hakkas ta eemale hoidma. "Tahtsin vaid pea padjal lamada ja nii jääda. Kõigest, absoluutselt kõigest oli kõrini," kirjeldab ta.

Järjest sagedamini juhtus, et koolist koju tulnud tütar läks süüa otsima sugulaste juurde. Kuni ta lõpuks palus vanaema, et see teda enda juurde elama võtaks.

See palve avas Tiia praeguseks manalateele läinud ema silmad: tütrega on midagi hullu lahti. "Tänu taevale, et tavapärase soovituse asemel end kätte võtta helistas ta nõu saamiseks psühhiaatriakliiniku valvearstile," lausub Tiia.

Nii sattus ta haiglasse. Esimese soojaga veetis Tiia seal kuu aega. Antidepressandid koos psühhoteraapiaga mõjusid ja äkki sai ta aru, et tema koht ei ole haiglas. Et ka üksikule naisele võib maailm midagi pakkuda. Ning mis kõige tähtsam – et tütar vajab tema tuge ja hoolt.

"Peast käis läbi justkui krõps ja ma mõtlesin, et ei taha muutuda samasuguseks nagu paljud patsiendid siin haiglas. Nad on vaevelnud depressioonis aastaid ja nagu ei oskagi oma eluga midagi asjalikku peale hakata," räägib ta vaikselt.

Esimesest depressioonihoost sai Tiia tänu psühholoogile ja ravimitele jagu umbes poolteise aastaga.

"Kui ma olin endaga taas sõbraks saanud ja oskasin maailma nautida, leidsin ka toreda kaaslase, kellega elame tänase päevani koos," on ta rahul.

Tiia teine kokkupuude depressiooniga oli paarkümmend aastat hiljem ja sai alguse koondamisteatest. Äsja oma esimest juubelit tähistanud naise jaoks sai argipäevaks lehtedest loetu, kuidas vanematel inimestel on raske tööd leida.

"Kandideerisin, kuhu vähegi võimalik. Mees lohutas, et me saame ju rahaliselt hakkama, kuid mulle tundus, et pean liiga paljust loobuma. Kui tööbüroost ka enam raha ei saanud, tundsin end alandatuna. Eriti kui pidin mehelt uue näokreemi jaoks raha küsima," kirjeldab Tiia.

Tööle ei tahtnud teda aga keegi.

Tiia kapseldus endasse: ei tahtnud suhelda sõprade ega lähedastega, lamas taas vaid kodus voodis. "Ma olin kõigest nii väsinud. Hommikul, kui mees kodust ära läks, jäin voodisse. Õhtul, kui ta tagasi tuli, võisin vabalt veel teki all olla."

Peale jõuetuse tabasid teda sel korral ka füüsilised tervisehädad. "Süda justkui valutas kogu aeg," meenutab ta.

Probleemid südamega said ajendiks abi otsida. Õigupoolest ei olnud Tiial endal jaksu seda teha, kuid ühel päeval kutsus mees koju perearsti. Tohtril oli Tiia esimene depressiooniperiood teada ja nii oskas ta anda mehele asjalikke näpunäiteid, mille tulemusena jõudis Tiia taas psühhiaatriakliinikusse.

"Ise poleks ma seda suutnud. Kui mees poleks ohje haaranud ning mind vajalikesse kohtadesse vedanud, ei elaks ma ilmselt enam," viitab Tiia sellele, et haiglas nägi ja kuulis ta, kuidas üks või teine suures masenduses enda elu kallale kippus.

Kui ravi hakkas mõju avaldama – sel korral läks paranemiseks pisut rohkem aega – suutsid psühholoog ja sotsiaaltöötaja panna Tiia elu hoopis uue pilguga vaatama. Selle tulemusel vahetas ta tegevusala ning on praeguseks ise enda tööandja. "Ma ei oleks midagi suutnud ilma oma mehe, psühholoogi ja sotsiaaltöötaja jäägitu usuta minusse," arvab ta.

Tiia võib enda sõnul ka magades kinnitada, et soovitus osata näha ja tunda lähedasi enda kõrval ei tohi olla pelgalt filmidest ja raamatutest tuntud muinasjutulik klišee: "Kui lähedased on olemas, saab nende toel välja ronida ka kõige sügavamast ja mustemast august!"