Juhendi on koostanud õed, kes puutuvad oma töös iga päev kokku erinevate ärevusseisunditega ning on patsiendijuhendi koostamisel lähtunud sama haigusseisundi kohta käivast tervishoiutöötajatele mõeldud ravijuhendist.
Patsiendijuhendis on soovitusi käsitletud patsiendi vaatenurgast ning see sisaldab infot, mida patsiendil või tema pereliikmel on vajalik teada haiguse olemusest, igapäevaelu korraldamisest ja ravist. Kõike juhendis olevat räägib patsiendile tema visiidi ajal ka arst, ent uue info paljususes kipub kuuldud tarkus
koju jõudes sageli ununema. Patsiendijuhend aitab vastata tekkivatele küsimustele, kui arsti pole läheduses.
Ärevushäire segab igapäevaelu
Igapäevaelus tekib tihti olukordi, kus on loomulik tunda teatavat ärevust. Kui inimene ei tunneks mingit ärevust üheski olukorras, mis võib olla ohtlik või tuua kaasa läbikukkumise (näiteks eksam), oleks midagi korrast ära.
Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima. Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et sellega kaasnev ärevus on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitu kuud ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist. See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Näiteks ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi (koolis või tööl käimine, söömine) vältima. Niisuguseid tavaolukordi tõlgendatakse selles seisundis ohtlikumana kui need tegelikult on.
Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid. Ärevus ja muretsemine keskendub tavaliselt mitmele stressi tekitavale asjaolule elus, näiteks rahaline olukord, suhted, edasijõudmine koolis või tööl jms. Häirele on omane, et inimesel on palju muresid, ta veedab enamiku ajast muretsedes ning ei suuda muretsemist kontrolli alla saada. Muretsemise tugevus on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad.
Peale pideva muretsemise esinevad üldistunud ärevuse puhul ka mitmed lisasümptomid. Näiteks rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspinge, unehäired, ärrituvus. Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Arvatavasti mõjutavad
selle teket nii pärilikkus kui ka ärevushäire teket soodustavad lapsepõlvekogemused (vanemate liigsed ootused, hülgamine, tõrjumine).
Ärevushäirete ravi algab perearstist
Ärevushäirete ravi algab vestlusest perearsti ja –õega. Vestluse käigus selgitatakse ärevushäire olemust ning seda ägestavaid ja leevendavaid tegureid. Samuti soovitatakse eneseabivõtteid, teavitatakse ravi- ja paranemisvõimalustest, haiguse kulust ning taasägenemise märkidest.
Ärevushäirete raviks on mitu võimalust – eneseabi, psühhoteraapia ja ravimid.
Eneseabi puhul tutvustatakse patsiendile harjutusi, mida kasutada pingete või ärevuse ilmnemisel. Samuti tutvustatakse eneseabimaterjale, millega saab töötada kas iseseisvalt või spetsialisti (arst, õde, psühholoog) juhendamisel.
Psühhoteraapia käigus kasutatakse ravivõtteid, mis aitavad tekitada mõtlemises, tunnetes ning käitumises paranemiseks vajalikke muutusi.
Ärevushäirete puhul peetakse tõhusaks psühhoteraapia vormiks kognitiivkäitumisteraapiat. Vajadusel määrab arst patsiendile ravimeid, nt antidepressante või rahusteid ja/või uinuteid.
Patsiendijuhendid valmivad nii trüki- kui veebiversioonis. Trükise saab patsient kas perearsti või eriarsti käest. Lisaks jagame juhendeid ka vastavaid patsiente esindavate kogukondade kaudu. Patsiendijuhendi veebiversioon on kõigile kättesaadav aadressilt ravijuhend.ee.
Kommentaarid