Vähk on 21. sajandi epideemia: hinda oma isiklikke riske (1)
Teadlaste hinnangul päris suur: kui praegu diagnoositakse maailmas igal aastal ligikaudu 10 miljonit uut vähijuhtu, siis aastaks 2020 ennustavad nad haigestumise tõusu poole võrra ehk siis avastatakse tõenäoliselt 15 miljoni uut vähijuhtu aastas. Ka Eestus on vähki haigestumine tõusuteel.
Kas saab midagi ise ära teha, et riski vähktõppe haigestuda võimalikult madalal hoida?
„Arvatakse, et umbes veerand kõigist vähijuhtumitest tekiksid ka välismõjudest olenemata organismis eneses moodustuvate kantserogeensete ainete ja parandamata geneetiliste vigade tulemusena,“ nendib doktor Tiiu-Liis Tigane, Eesti Vähiliidu meditsiininõunik. Ehk teisisõnu, olgu inimene nii tervislikult toituv ja sportiv, iga neljas vähk areneb vaatamata elustiilile. Ja see tähendab, et riski vähktõppe haigestuda on olemas igaühel.
Teine suur risk on see, kui perekonnas on eelsoodumus mingiks vähiks. See tähendab, et perekonnas ema- või isaliinis esineb mitmeid sama paikme vähi juhtumeid ja laps pärib vigase geeni emalt või isalt. Näiteks on tänapäeval teada geenid, mis põhjustavad rinna- ja munasarjavähki (need saavad alguse ühest geenimutatsioonist).
„Siiski on päriliku osakaal väike, enamus vähkkasvajaist saab alguse elu jooksul tekkinud geenimuutustest,“ lohutab Tigane. Tänapäevaste teadmiste kohaselt võib öelda, et laias laastus on vaid 5-10% vähijuhtudest pärilikud..
Mõne vähiliigi puhul on riskiks ka sugu. Näiteks rinnavähi puhul naiseks olemine. Kuna rinnavähk on östrogeensetest hormoonidest sõltub haigus, on risk seda suurem, mida rohkem ja kauem on naine allutatud nende hormoonide toimele. Eesnäärmevähk on aga jällegi puhtalt meeste tõbi.
Kolmas suurem risk on eluiga: tõenäosus haigestuda suureneb eluea kasvades. Näiteks rinnavähi esinemissagedus tõuseb hüppeliselt alates 45-eluaastast.
Tiiu-Liis Tigane võtab eelneva kokku nii, et tegelikult inimene mitmete riskide puhul midagi ära teha ei saa: ei saa oma perekonnaloo, eluea ega soo vastu, kuid saab oma üldist vähki haigestumise riski vähendada tervisliku eluviisi ja tähelepanuga oma tervise suhtes.
Kuna aga on teada, et varajaselt avastatud vähk on ravitav, tuleb oma tervist jälgida, häirete puhul arsti poole pöörduda ja kindlasti käia riiklikel sõeluurinutel.
Perekondliku eelsoodumuse kahtlusel tuleb ära käia geneetiku konsultatsioonil, kuhu saadab perearst, günekoloog või mammoloog. Meditsiinigeneetik otsustab, kas on vaja teha geenitest või mitte ning annab ka soovitusi enda hilisemaks jälgimiseks.
Lapsed kurvastavad, aga mäletavad mind siiski sellisena, kes ei olnud neile koormaks, kellelt sai abi ja tuge. Riik rõõmustab, sest ma jätan oma pensioni teistele, ravirahad teistele. Mis siis, kui see maailm ja need arengud siin Eestis mulle ei sobi ja haigus on palju aksepteeritavam, kui enesetapp?