Tähtis on inimene, mitte tema puue

Tom vajab kõrvalabi kõigis toimingutes, mis eeldavad kätega tegutsemist, sest oma käsi ei saa ta üldse kasutada. Ka liikumiseks peab ta teistest inimestest üksjagu rohkem vaeva nägema, aga sellega on mees nii harjunud, et ei pane lisavaeva enam tähelegi.

Koos Tom Rüütliga kandideeris mullu sügisel juhtumikorraldaja kohale töötukassa Tõnismäe büroosse ligi 40 inimest. Pooled neist kutsuti vestlusele ning neist omakorda viis said edasi rühmatööle, kus testiti ametikohale sobivust. "Seal selguski, et Tom on sellesse ametisse nagu loodud,” meenutab Tomi nüüdne ülemus, töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna juhataja Siim Sarapuu. "Üks meie oma töötaja oli kehastunud n-ö läbinisti pettunud erivajadustega tööotsijaks ja muudkui kurtis: nagunii ma tööle ei saa, mul on ju puue! Aga Tom, kes oli kehastunud nõustajaks, julgustas teda: kuidas ei saa, näe, mina ju sain!" kirjeldab ta sügisest juhtumikorraldajate konkurssi.

Sarapuu rõhutab, et tööle võetakse inimene ikkagi selleks, et asutusele vajalik töö saaks tehtud. Maksavad haridus, kompetentsus ja isiksuseomadused, motiveeritus, valmisolek õppida ning koostööd teha. Tomi puhul on tähtis koht ka ta haridusel – tal seisab ees Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö magistrikraadi kaitsmine.

"Kui parimal kandidaadil juhtuvad olema erivajadused, ei jää ta nende pärast mingil juhul töökohast ilma. Samas ei palka me ühtki inimest üksnes sellepärast, et tal on puue. See oleks ju absurd! Ja oleks ka ülekohtune asutuse, teiste töötajate, aga ka sellesama puudega inimese suhtes, kes lõpuks ikkagi tööga hakkama ei saaks ja peaks võib-olla kogema järjekordset traumeerivat läbikukkumist,” arutleb Siim Sarapuu.

Vajalikud kohandused

Kui valik oli tehtud, hakati vaatama, missuguseid kohandusi on Tomil töötamiseks vaja. Samuti oli vaja läbi mõelda, kuidas tagada talle tööpäeva jooksul kõrvalabi olukordades, kus ta üksinda ei saa hakkama.

Sarapuu nendib, et tegelikult osutus Tomi abivajadus oluliselt väiksemaks, kui esialgu arvati. Tema arvuti tuli välja vahetada sülearvuti vastu, lauatelefon suunata mobiilile, see omakorda ühendada vabakäesüsteemiga ning paigutada eraldi printer nõustamisboksi, kus Tom töötab.

"Tavaliselt panebki paberi printerisse ja võtab prinditud dokumendi sealt välja nõustamisel olev klient ise,” võtab Tom Rüütel jutujärje üle, "Aga kui ka tema seda teha ei saa, siis ajan ise kas või hammastega asja ära. Ja kindlasti on minu jaoks väga oluline see, et töötukassa maksab lisaraha kaastöötajale, kes mind tööl olles vajadusel abistavad.”

Tom seletab, et lisaks mõnele töisele toimingule, näiteks kaustade tõstmine jms, läheb tal kõrvalabi kindlasti vaja ka söömise juures ja tualetis käies. Külmema ilmaga tuleb talle ka jope selga panna, jne. Kui ta töötukassasse tööle tuli, siis esialgu ta lihtsalt palus selliste toimingute puhul mõne lähema kolleegi abi. "Muidugi nõustuksid nad mind siiamaani abistama niisama, tasu saamata, aga tegelikult on ju see ka töö ja ka mul on kolleegilt palju mugavam abi vastu võtta, kui see on vormistatud kui osa tema tööst," lausub Tom.

Abistaja töökohalt

Ta räägib, et esialgu proovis ta saada töö juurde isikliku abistaja teenust Tallinna linnalt, kuna seaduse järgi peakski abistaja andma omavalitsus. Kuna ta vajab aga abistajat ka väljaspool tööaega ja linna antava teenuse mahul on piirid, siis see plaan ei õnnestunud.

"Paar nädalat katsetasin ka väljastpoolt saabuva abistajaga, aga see variant osutus kohmakaks ja logistiliselt keerukaks. Kui helistan ja kutsun abistaja välja, kulub suur osa teenuseajast kohalesõidu peale. Samas igast abivajadusest ei õnnestugi alati pool tundi ette teatada. Õigem on ikka see, kui abistaja on sul töökohal kõrval ja teeb seda tööd vastavalt vajadusele oma tööülesannete raames," põhjendab Tom Rüütel.

Küsimuse peale, kas "käteta" inimese kõrval töötamine on mingil moel avardanud ka kolleegide maailmapilti puuetega inimestest, kehitab Tom hetkelise mõttepausi järel õlgu. Tema meelest on vastupidi – ta ise on kolleegidelt palju juurde õppinud. Töötukassa on pakkunud ju spetsiaalseid teenuseid puuete ja krooniliste terviseprobleemidega inimestele juba üle aastaid ja selle aja jooksul on kõik juhtumikorraldajad kokku puutunud paljude erivajadustega inimestega.

Siim Sarapuu arvates aga annab Tom erakordse isiksusena kõigile kolleegidele energiat juurde. „Kogu töötukassa meeskond koosneb missioonitundega inimestest. Võiks isegi öelda, et meil siin töötavad lausa inimeste inimesed. Ja Tom sobitub ideaalselt meie sekka!” ütleb ta.

Rikastav kogemus

Mõlema mehe meelest on väga hea, et kuust kuusse saabub töötukassasse nõu küsima järjest rohkem puudega inimesi. Tomi meelest on eriti tore see, et need, kes praegu tulevad, ei tee ju seda veel töövõimereformi sunnil, vaid lihtsalt soovist oma eluga edasi minna ja ühiskonnas kaasa lüüa.

"Tööd otsida on palju lihtsam, kui teed seda vabatahtlikult. Lihtsalt tahad, viitsid ja üritadki! Nii on asjal hea minek sees. Kapsasupp maitseb ka hoopis paremini, kui oled selle menüüst ise välja valinud, mitte et sind sunnitakse seda sööma,” leiab ta.

Siim Sarapuu meelest on Tomi üheks plussiks puuetega inimestega töötamisel veel see, et väga sageli saab ta aidata nõustatavat isiklike kogemuste pinnalt. Töötukassal on ka eraldi kogemusnõustamise teenus, mida ostetakse sisse, aga kui keegi töötajaist teeb seda "käigu pealt", on veel parem.

Tom ise ütleb, et püüab isiklikest kogemustest kõneldes siiski olla pigem ettevaatlik. Olukorrad ja inimeste seisundid on nii erinevad, et vahel võib ennast eeskujuks tuues ka mööda panna.

"See võib kõlada vastikult, kui keegi targutama hakkab. Mõned väiksed õlekõrred olen siin-seal küll välja pakkunud ja öelnud, et näe, mina sain sellest või teisest abi jne. Aga kindlasti katsun suunata nõustamisele tulnud inimeste mõtteid puuetest ja erivajadustest just eemale. Tööd otsides pole keegi kaitstud halbade kogemuste ega äraütlemiste eest, olgu tal puue või mitte. Aga olen tähele pannud, et erivajadustega inimesed kipuvad kandideerimisel saadud järjekordse „ei” tähendust kümnekordistama. Neile on see alati veel valusam. Ja mis eriti halb – äraütlemist kaldutakse üksüheselt seostama oma puudega, kuigi see ei pruugi alati olla põhjus, miks tööle ei saadud,” ütleb Tom Rüütel. Ta ei usu, et tänapäeval oleks veel tööandjaid, kes puude pärast mõnest heast töötajast loobuks.