Terviseuudised

Ralf Allikvee: Eesti haiglavõrgul puudub jätkusuutlikkus (3)

Ralf Allikvee, Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees  , 2. juuni 2016, 14:20
Ralf AllikveeFoto: Ida-Tallinna keskhaigla
„Eesti haiglavõrk on oma praegusel kursil kaotanud jätkusuutlikkuse, elades läbi keerulist ja kohati perspektiivitut ajajärku. Eelmisel aastal ma veel nii pessimistlik ei olnud, kuid tänaseks pean tunnistama, et oma 37-aastase meditsiinivaldkonna juhistaaži juures nii keerulist olukorda varasemast ajast ei mäleta,“ tõdeb Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee.

Eestile kolm suurhaiglat

Samal teemal

Palju räägitakse haiglate võrgustumisest kui ühest imelahendusest praegusele olukorrale. Selle mõte on lihtsustatult, et Eesti meditsiini tipptegijad, suured ja tugevad haiglad suudavad ja soovivad tagada erakorralise arstiabi olemasolu 24/7/365 ja samuti korraliku eriarstiabi kättesaadavuse kogu Eesti territooriumil.

Senine jutt kahest kompetentsikeskusest on minu arvates liialdatud. Saame rääkida pigem kolmest korralikust keskusest, mis suudavad teenindada nii piirkonna kui kaugemalt saabuvaid patsiente, pakkudes neile vajalikul määral igakülgset kvaliteetset eriarstiabi. Milline on meil hetkeseis? Olukorra hoomamiseks peame vaatama elanike jaotumist üle Eesti – 2/3 elab Põhja-Eestis, 1/3 Lõuna-Eestis. Tartu Ülikooli Kliinikum suudab tagada enam-vähem piisavalt kvaliteetse arstiabi Lõuna-Eestis, kokku ca 450 000 inimesele. PERHi ravimahud kaks korda suurema elanikkonnaga Põhja-Eestis on aga praegu Tartu Ülikooli Kliinikumi ravimahtudest väiksemad. See tekitab õigustatud küsimuse – kas Põhja-Eestis ühest kompetentsikeskusest piisab? Olen realist ega näe PERHi suutlikkuse osas olulisi muutusi ka lähitulevikus. 

Tundub, et otsustajate jaoks on võimalikeks probleemi lahendusteks maakondlike haiglate tugevdamine, erinevad e-lahendused ja osade jaoks ka erameditsiinile suurema rolli andmine. Arvan, et e-konsultatsioon pole võluvägi, mis tekkinud olukorra kiirelt lahendab, seega ei saa me sellele lootma jääda. Samas on riigi jaoks tervikuna nii ravikvaliteedi kui ka teenuse kättesaadavuse osas vägagi arvestatav lahendus - kolmanda tipphaigla vajaduse ja tegeliku olemasolu tunnistamine –jäänud riigi poolt kõrvale. Põhjus on ilmselt proosaline – valitsuskoalitsiooni ja Tallinna suhted pole viimasel kümnendil just kõige sisukamad olnud. Eks see on ka üheks asjaoluks, miks näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla, mis PERHiga ravimahtudelt ju sama suur, pole senimaani saanud ühtegi senti eurotoetust. Miks on kolm tippkompetentsidega suurhaiglat, mis kõik vastutaksid solidaarselt ka üle-eestiliselt arstiabi kättesaadavuse eest, Eestile parem lahendus? Nii tekiks meil tipptegijate vahel väikegi konkurents, headel arstidel valik töökohtade osas ning patsientidel sisuline valik haiglate vahel. Oleme Eestis olukorras, kus juba täna tuleks teha kardinaalseid otsuseid, mitte mängida võrgustamist ning teha tegelikkuses vaid pehmeid otsuseid. Kes vastutab täna tehtava eest nüüd ja tulevikus?

Raviraha puudu 100 miljonit

Tänasel päeval on eriarstiabi kättesaadavus kohalikul tasandil isegi parem, sest maapiirkondades ei jätku erialaarstidel piisavalt tööd. Tartus ja eriti Tallinnas on olukord teistsugune. Suured haiglad teevad miljonite eurode eest ületööd, mille kulud jäävad haigekassa poolt reeglina katmata. Kõik ravijuhtumid, mis lähevad üle haigekassa lepingumahu, tasustatakse sõltuvalt juhtumist koefitsiendiga 0,3-0,7 ja see ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Näiteks Ida-Tallinna Keskhaiglal jäi haigekassa poolt tasumata ravijuhtumeid mullu ligi kolme miljoni euro eest, kuid me ei saa ju ravi vajavaid inimesi ukselt tagasi saata põhjusel, et selle eriala ravijuhtumite lepingumaht on juba täis. Ka käesoleval aastal oleme juba otsustanud, et vajadusel ravime inimesi rohkem, kui haigekassa leping võimaldab.  Meie jaoks on oluline säilitada oma häid inimesi ja tagada neile piisav koormus. Ravijärjekorrad on aga ikka pikad ning mitmel erialal on arstiaegu saada peaaegu võimatu. Miks see nii on? Lihtsalt raviraha on vähe. Näiteks meie haigla suudaks pakkuda eriarstiabi hinnanguliselt kuni 12-13 miljoni euro eest rohkem. Eestis tervikuna on aga minu hinnangul iga-aastaselt raviraha puudu ligi 100 miljonit eurot. See on tekitanud olukorra, kus sel aastal on Eestis ainult kahel haiglal positiivse tulemiga eelarve. Samas on meil pea igas maakonnakeskuses nõukogude ajal ehitatud suured ja pooltühjad haiglad. Eesti haiglavõrk on liiga suur ja kulukas, et seda üleval pidada.

Terviknägemus puudub

Kokkuvõtvalt - meil ei ole Eestis ikka veel terviklikku nägemust ja kokkulepet, millist tervishoiusüsteemi me oleme võimelised viie ja kümne aasta pärast üleval pidama. Tundub, et otsustajatel on erinevaid ideid ja mõtteid ning ka tahet neid ellu viia, kuid tervikvaade Eesti tervishoiule ja soov teha keerulisi otsuseid kahjuks puudub. Erinevad “reformid”, mida viimastel aastatel on tehtud, ei paku lahendust inimese jaoks tegelikult kõige olulisemale küsimusele – kuidas on talle tagatud kvaliteetne arstiabi, seda ka öösel ja nädalavahetustel, ükskõik kus kohas Eestis inimene ka  ei viibiks. Linnades, moodsates ruumides tööpäeviti kella 9-17ni on meditsiiniteenuste pakkujaid palju, isegi liiga palju. Kahjuks tervisehädad ei hüüa tulles ning peame mõtlema, kelle hoolde usaldame oma elu öösel. Kas näiteks pimesoole operatsiooni puhul piisab, kui seda teeb alles residentuuri läbiv noor või väga kehva riigikeelt rääkiv Vene või Ukraina arst? Ja uskuge mind – selline valik on juba praegu väga hea valik, tegelik olukord on mitmel pool palju keerulisem. Noorem, pealekasvav põlvkond ei soovi omale öövalveid ja nädalavahetustel töötamist. See on kohustus, mida on haiglatel järjest keerulisem tagada.

Tulevik arstide arvu suurenemise osas samuti positiivseid signaale ei anna. Avatud Euroopa, mitmekordsed palgavahed, pendelränne nii Eesti ja Soome kui ka Tartu ja Tallinna ning muu Eesti vahel pingestavad olukorda. Mullu lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 126 Eesti elanikku, kellest residentuuri läks vaid 80. Seega enam kui kolmandik meie tulevastest arstidest läheb kas Eestist ära või ei hakka erialast ravitööd tegema. Õdede puudusest ma parem ei räägigi.

Solidaarsusprintsiibist tervishoius ei saa me üle ega ümber – see on oluline. Eesti olukorda hinnates peame endale ausalt tunnistama, et tervishoius samamoodi me edasi minna ei saa ja peenhäälestusest meile ei piisa. Tänase Eesti ravikindlustussüsteemi finantsiline elujõulisus lähema 5-10 aasta vaates on niikuinii suure küsimärgi all. Lähiaastatel saab ainult süveneda kahtlus, kas haigekassa reservis on raha üldse olemas. Me peame selgeks saama, millist raviteenust ning mis mahus suudame tänaseid võimalusi arvestades Eesti inimestele pakkuda ning sellest lähtuvalt edasi tegutsema.

Kui haiglavõrgu efektiivsemaks muutmise osas lähiajal jõulisi otsuseid ei tehta, oleme peagi olukorras, kus tulevik on tume. Senist jätkates ei lühene ei ravijärjekorrad ega parane ravikvaliteet – seda me ometi ei soovi. Sel juhul võime Eesti Vabariigi 100. aastapäeval seista olukorra ees, et samal tasemel arstiabi, mis meil on täna, ei suudeta enam tagada.  Siis saame juubeliks soovida vaid ühte – raudset tervist!

Artikkel ilmus esmakordselt Ida-Tallinna Keskhaigla siselehes "ITK sõnumid" nr 15 (juuni, 2016)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee