Foto: Vida Press
Uudised
4. juuni 2016, 06:00

Kas inimkonda ootab tõesti elu ilma antibiootikumideta? (7)

Mikroobide ja inimeste vahel käib äge võidujooks ellujäämise nimel. Arstid ja biokeemikud üritavad leida võimalikult häid ravimeid, millega baktereid hävitada, nood omakorda proovivad leida viise antibiootikumide hukutava mõju käest pääsemiseks. Kas mikroobid on saavutamas ellujäämisolümpial esikohta?

Meie kehas elutseb triljoneid baktereid ja meid ümbritsevas keskkonnas on neid veelgi rohkem. Osa meie kehaelanikest on kasulikud – toodavad vitamiine ja turgutavad immuunsüsteemi, teised ei tee kasu ega kahju, osa sissetungijaid võivad aga tekitada raskeid haigusi. Tõbi saabubki siis, kui bakterid lähevad ülekäte. Siis on vaja mikroobid kiiresti maha nottida ja nende paljunemist pidurdada.

Tõenäoliselt ei mõtle me eriti tihti selle peale, et praegu üsna kergesti ravitavad haigused, nagu kõrvapõletik, kopsupõletik ja hambamädanik olid veel 20. sajandi alguses võimalikud surmahaigused.

Antibiootikumid on muutnud inimkonna ajalugu, sest tänu nendele suudame ravida nii inimesi kui ka kariloomi. Lapsi sureb vähem, inimesed elavad kauem ja meil on rohkem toitu.

Antibiootikumide ajastu sai alguse 1928. aastal, kui šotlasest arst Alexander Fleming pani oma laboris tähele, et mikroobid ei suuda pintselhallituse lähedal ellu jääda. Ta järeldas, et hallitusseened toodavad mingit bakterite elutegevust takistavat ainet. Ta nimetas selle pintselhallituse ladinakeelse nime Penicillium järgi penitsilliiniks.

Fleming üritas sellega ravida laborihiiri ja sõbra silmapõletikku, kuid hallitustest eraldatud penitsilliin polnud piisavalt puhas ja võis tekitada uusi tõvenähte. Seepärast muutus ravim laiemalt kättesaadavaks alles Teise maailma sõja ajal, kui seda õpiti puhastama ja kasutama alguses sõdurite ja hiljem tavainimestegi raviks.

Antibiootikume peeti superravimiteks ja neid kasutati väga palju. Paraku järgnesid kohe tagasilöögid. Juba 1940. aastal leidsid mikrobioloogid, et osa kuldkollaseid stafülokokke (Staphylococcus aureus) ei lase end penitsilliinist häirida ja kasvavad rõõmsalt ravimi kõrval edasi. See bakter elutseb terve inimese nahal, kuid nõrga immuunsüsteemiga kehas möllates tekitab ta toksilist šokisündroomi ja teisi väga ohtlikke haigusi.

Tetratsükliini hakati raviks kasutama 1950. aastal ja kümme aastat hiljem avastasid mikrobioloogid selle vastu tundetud düsenteeriatekitajad. Sama lugu on teistegi antibiootikumidega.

Evolutsiooniline võidukihutamine

Selle nähtuse selgituse leiab üheksanda klassi bioloogiaõpikust, kus selgitatakse evolutsioonimehhanisme. Kõik elusolendid alluvad looduslikule valikule, nad peavad pidevalt muutuva keskkonnaga kohanema ja end kaitsma. Kes ei suuda kohaneda, sureb vaenulikuks muutunud tingimustes välja.

Kui mingil bakteril tekib pärilikkusaines geenimuutus, mis lubab tal antibiootikumide mõjust hoolimata ellu jääda, paljuneb ta ja järgnevad põlvkonnad kannavad seda mikroobide jaoks ülikasulikku mutatsiooni edasi. Kui sellised geenimuutused levivad, tekivadki bakterid, kelle vastu antibiootikumid enam ei aita.

Võttes neid pidevalt ja lohakalt, suurendame resistentsuse tekkimise tõenäosust. Peame meeles pidama, et bakterid elavad lühikest aega, paljunevad välkkiiresti ja nende evolutsioonikell tiksub palju nobedamas tempos, kui me oleme harjunud. Mikroobide muutumine käib mõne aastaga.

Nohu ja teiste viirushaiguste puhul antibiootikume tarvitades ei mõjuta me mitte nohu või grippi tekitanud viirust, vaid meie kehas elutsevaid baktereid. Suur osa mikroobidest hukkub, kuid ellu võivad jääda need, kellel on olemas selle ravimi toime vastu kaitsev geenimuutus. Ellujäänud paljunevad kiiresti ja nende järeltulijad on ravimi suhtes palju vastupidavamad.

Inimesed on antibiootikume liiga palju kasutanud näiteks põllumajanduses. Asja muudab hullemaks see, et näiteks inimese ja sea rakud on üsna sarnased ja nii mõnedki tõvestajad võivad kanduda loomadelt inimesele.

Supermikroobid tulekul?

Kui bakter omandab resistentsuse mitme antibiootikumi vastu, räägitakse multiresistentsusest. Üks selline haiglate hirm on metitsiliiniresistentne kuldkollane stafülokokk, mida ingliskeelse lühendi järgi nimetatakse ka MRSA-bakteriks.

Suurbritanniat hirmutab ravimresistentse tripperitekitaja levik ja paljudes riigid, sealhulgas ka Eesti, võib leida ravimitele allumatut tuberkuloosibakterit. Hiljuti levis uudis, et USAs avastati ühe haige uriinist mikroob, kes on tundetu kolistiinile – ühele väga tugeva toimega antibiootikumile, millega tavaliselt notitakse neid haigustekitajaid, kes ei allu enam tavalistele ravimitele.

Tartu ülikooli kliinikumi nakkushaiguste osakonna juhataja Matti Maimetsa sõnul võetakse kõiki selliseid uudiseid väga tõsiselt, kuid paanikaks pole põhjust. Antibiootikume tuleb tarvitada mõistlikult ja ainult arsti ettekirjutuse järgi, täpselt manustamisreegleid järgides, rõhutab ta ja ütleb, et Eestis on sobiva ravimi problemaatiline vaid mõnede haigete puhul.

Ka terviseameti epidemioloogianõuniku Kuulo Kutsari hinnangul teevad ravimresistentsed mikroobid Eestis veel üsna vähe muret. Näiteks põhilise kopsupõletikutekitaja Streptococcus pneumoniae penitsilliinivastase resistentsuse sagedus haigetel oli meil 2013. aastal kõigest 1,3 protsenti. Nukraks tegev Euroopa rekord on poolakate käes – seal esines ravimresistentset bakterit suisa 32,3 protsendil tõbistest.