HINGESUGULASED: Merike Värik ja Tiina Pajula ­(vasakul) on sõbrad ja hingesugulased. Nad aitavad teisi vähihaigeid Põhja-Eesti regionaalhaigla teabetoas ja on Põhja-Eesti vähihaigete ühenduse eestvedajad.Foto: Laura Oks
Katrin Helend-Aaviku 6. juuni 2016 06:00
Kaks rinnavähi seljatanud naist aitavad, innustavad ja inspireerivad nüüd teisi vähidiagnoosiga inimesi. "Elu läheb edasi! Vaadake meid!"

Kaks rinnavähi seljatanud naist aitavad, innustavad ja inspireerivad nüüd teisi vähidiagnoosiga inimesi. "Elu läheb edasi! Vaadake meid!"

"Oli aeg, kus mu elu pealkirjaks oleks võinud panna "Olla või mitte olla". Ja vahepeal oli nii halb olla, et kergem oleks olnud surra, kui kõike seda taluda, mis mulle anti," räägib rinnavähki põdenud Merike, kelles oli piisavalt vintskust, et rasked ajad üle elada. Nüüd on ta sõbra ja saatusekaaslasega nõu ja jõuga teistele vähihaigetele abiks. Nende elumoto: parim viis ennast aidata on aidata teisi.

Merike Värik ja Tiina Pajula on sõbrad ja hingesugulased. Kummastki eraldi rääkida olekski ehk veidi meelevaldne, sest koos moodustavad nad justkui harmoonilise terviku.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (16)

Nii või teisti 8. juuni 2016 09:17
Hüüda, et seljatasin, on ehk liiga enneaegne, kuid tõsi on siiski ka see, et vähist on vabanetud. Tean vanadaami, kes umbes 35 aastat tagasi oli rinnavähki suremas, aga elab tänini, on elurõõmus ja tubli, nagu Kunksmoor. Pole õige öelda, et see on raviomatu haigus. Meis kõigis on tuhandeid potentsiaalseid vähirakke, kuid tugev immuunsus tõrjub neid ja me elame.
nii ja naa 7. juuni 2016 14:44
see on väga tundlik teema ja inimesed ja haigused on erinevad.Minu väga positiivse ellusuhtumisega õde jäi haigusele alla. Kaheksa aastat pärast esimest oppi arvasime kõik, et ehk ongi haigus taandunud ja siis paraku kulus ainult seitse kuud ja oligi kõik.
Oma kogemustest võib ja peabki rääkima, aga see ei ole mingi tõekuulutamise teema, et nii on õige.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS