Perearst Madis Veskimägi: Arstid teevad suurepärast tööd, tulemuse püsimine sõltub aga põhiliselt inimesest endast (9)

"Tegemist on statistikaga, selliste andmete registreerimine on tegelikus elus keerukas ja vastuoluline. Erinevad võivad olla ka tavad meditsiinis ja ka surmapõhjuste registreerimisel. Eestis on „kombeks“ et inimene sureb südamehaiguse tõttu, süda jääb seisma ja ongi kõik. Kui surmalehele kirjutada näiteks kopsupõletik ja äge hingamispuudulikkus- on kohe tüli omastega suur- kuidas lasti küll surra kopsupõletikku. Saladuskatte all võib öelda, et suur osa lamajatest ja eakatest haigetest just surebki selle tõttu.

Eesti inimene on väga haiglate, uuringute ja ravimite usku, vähemalt ravikuuri algul. Kui on tehtud palju analüüse, „säristatud torus“ ja kirjutatud erinevad ravimid on kõik tore. Aga kui selgub, et lisaks ravimitele PEAB INIMENE ISE loobuma suitsetamisest, vaatama üle toidusedeli, liikuma parajalt, langetama kaalu 30 kg, parandama oma suhteid lähedastega, saama üle oma kurjusest ja pahurusest, õppima andestama- siis on kohe tüli majas. Arstid teevad suurepärast tööd ja isegi imesid, selle tulemuse püsimine sõltub aga põhiliselt inimesest endast.  Elatakse kahjuks väga vale teadmisega „viin oma keha parandusse, tehakse korda ja lasen samas vaimus edasi nagu vanasti“. Meenub hiljuti kuuldud drastiline näide- meespatsient kaotas veresoontehaiguse tõttu mõlemad käed, oma osa oli siin suitsetamisel ja alkoholi liigtarvitamisel. Arstidel õnnestus suurepärane operatsioon- doonorkäte siirdamine. Edasises ravis on ülioluline keha äratõukereaktsiooni allasuruvate ravimite kasutamine ja muidugi loobumine suitsetamisest ja alkoholi liigtarvitamisest. Esimene aasta oli tulemus hea- käed töötasid rahuldavalt. Kahjuks ka süütasid sigarette – ühesõnaga patsient pöördus oma vana eluviisi juurde tagasi. Ja kõik kordus – mees kaotas ka siirdatud käed….

Ja veel. Kahjuks on meil palju heitunud ja kartlike patsiente, kes teavad oma vaevusi, kuid ei pöördu õigel ajal arsti vastuvõtule. Siit üsna palju kaugelearenenud haiguseid, mis õigel ajal pöördudes oleksid eduka(ma)lt ravitavad. Kriitiliselt võib öelda, et selle põhjus on meie meditsiinikorralduses- valitseb kahjuks usaldamatus- patsient-perearst-eriarst-haiglaarst-perearst-patsient. Kui inimene ise või tema lähedane seda kogeb, siis see kogemus on raske ununema.

Arvan, et need tegurid ongi riikidevahelise erinevuse tagamaa. Teades päris hästi arstiabi kättesaadavust ja ooteaegasid protseduurideks teistes maades, ka selle pingerea eesotsas olevates maades siis on meil sellega päris hästi. Võib öelda - suisa imetlusväärne, mida väike Eesti oma kõhna meditsiinisüsteemi rahakoti juures pakub.

Võib esineda olukordi mille tekkel on meie rahva väiksusel oma mõju. Lihtsalt on juba nii, et suure elanikearvuga riikides on harvem esinevate haiguste ravikogemus suurem - esiteks nende haiguste õigeaegsel avastamisel või äratundmisel, seejärel diagnoosimisel ja õigel ravil. Seda probleemi lahendada on keerukas - kuidas saada 1 miljoniga elanikuga riigist näiteks 50 miljoniliseks. Lihtsam lahendus oleks riikidevaheline või riikideüline koostöö Euroopa Liidus, kuidas seda aga korraldada nii, et see oleks kättesaadav kõigile- see jäägu kellegi teise arutada."