Puuetega inimesed: kassahitt "Mina enne sind" kisub pisaraid meie arvelt! (5)

Briti kirjaniku Jojo Moyesi pisarakiskujal "Mina enne sind" põhinevat samanimelist filmi, naiivsevõitu romantikalugu, on saatnud üüratu publikumenu – oma tagasihoidliku 20 miljoni dollari suuruse eelarve teenis see piletituluna tagasi üheainsa nädalavahetusega.

Filmi Londoni esilinastust möödunud aasta mais tumestas aga puuetega inimeste protest: inimestele, kes peavad oma elu tegelikult ratastoolis veetma, ei meeldi süžee, mis annab signaali, et neile oleks parem vabatahtlik halastussurm kurikuulsas Dignitase kliinikus.

"Filmi sõnum on, et liikumisvõimetul mehel on targem surra, et oma armsamale heategu teha," vahendab Hollywood Reporter näitleja Zack Weinsteini, kes 2005. aastal pärast õnnetust ratastooli jäi.

Weinsteini sõnul on inetu kasutada invaliidsust kinopublikult emotsioonide väljapressimiseks. "Mul on piinav vaadata, et minu elu tõsiasju sel moel ära kasutatakse."

Režissöör Jenni Gold, kes liigub ratastoolis lihaste kärbumise tõttu, heidab Hollywoodile ette, et füüsilist puuet kujutatakse linateostes tihtilugu kui kõige trööstitumat tragöödiat.

"Mind ei häiri fakt, et jutustatud on selline lugu, vaid et sageli ongi see ainuke lugu, mida [puuetega inimestest] üldse jutustatakse," täpsustab Weinstein, kes füüsilistest takistustest hoolimata ikka veel näitlejatööd teeb (muu hulgas on ta külalisrolli teinud noortehitis "Glee").

Filmitegijad rõhuvad valikuvabadusele

Filmis kehastab liikumisvõimetut hurmurit Will Traynorit "Näljamängudest" tuntud Sam Claflin ja tema armsamat Louisa Clarki "Troonide mängu" staar Emilia Clarke.

Enne Claflinit kaaluti traagilise saatusega pankuri rolli näitlejaid, kellel on ka tegelikult mingi puue, aga sellest ei saanud asja – režissöör Thea Sharrocki sõnul olnud eesmärgiks leida rolli näitleja, kes ennekõike oleks oma töös tasemel.

Claflin olevat režissööri kinnitusel palju eeltööd teinud, et mõista, mida tähendab olla ratastooliinimese kehas. Ka Sharrock uuris liikumisvõimetust põhjalikult ja käis haiglates selgroovigastusega patsientidega vestlemas.

Sellega parandas režissöör raamatu autori Moyesi vea: viimane pahandas invaaktiviste, sest ei käinud enne Traynori tegelaskuju loomist ratastoolimeestega kohtumaski.

Clarke on ratastoolirahva ees juba vabandanud. "Neid riivata ei tahtnud me küll kuidagi. Me ei tee ju mingit propagandat, me ainult kirjeldame üht olukorda."

Sharrock aga lausus Observerile, et vihased aktivistid on filmi sõnumist valesti aru saanud. Eesmärk olnud hoopis rõhutada, et kõigil on õigus ise oma valik teha ja seda ei tohiks hukka mõista.

"Inimesed teevad päriselt neid otsuseid. Kui patsiente küsitlesin, teadsid paljud kedagi, kes olid otsustanud oma elu lõpetada."

Inspiratsiooniks ragbimängija saatus

Kirjanik Moyes väidab, et tema raamatu peategelase prototüübiks oli 23aastane Inglise ragbimängija, kes pärast õnnetuse tagajärjel invaliidistumist endalt samuti Dignitases elu võttis.

Noormees olevat surmaminekuks abi palunud oma vanematelt. "See lugu šokeeris mind. Ma ei kujutanud ette, kuidas üks lapsevanem suudaks sellise otsuse teha," kirjeldab kolme lapse ema Moyes raamatusõprade saidi GoodReads intervjuus.

"Mul oli hästi palju eelarvamusi. Aga mida rohkem sellesse süvenesin, seda rohkem mõistsin, et vanematele ei jäänudki mingit valikut – nende poeg oleks oma otsuse täide viinud nii või teisiti. Terve oma elu oli ta olnud väga sportlik ja ta ei suutnudki kohaneda. Elu invaliidina ei tähenda ju lihtsalt ratastoolis istumist, vaid seal on hulk väärikust puudutavaid ebamugavusi ning terviseprobleeme. Hakkasin sügavamalt järele mõtlema: mis siis, kui minu armastatud inimene paluks minult sellist otsust?"

Raamatut kirjutades olid Moyesil silme ees kaks sugulast, kes vajasid ööpäev läbi hooldust. Kirjaniku sõnul on tänapäeva meditsiin ülivõimas ja annab eluvõimaluse ka raskelt vigastatutele ning haigetele.

Eetiline küsimus seisnevat elukvaliteedis – kui seda ei suudeta pakkuda, kas on siis üldse mõtet elu pikendada?