Endorfiinidele jõuti esimest korda jälile, kui uuriti opiaatide, nagu heroiini ja morfiini toimet organismis. Teadlased avastasid, et need ained avaldavad erakordset mõju pea- ja seljaajus olevatele retseptoritele, mille ülesanne on kanda edasi närvisüsteemi signaale. Opiaadid suudavad pidurdada või täielikult blokeerida valusignaali, mida need retseptorid edastavad. Jõuti järeldusele, et sellise mehhanismi olemasolu põhjus on see, et keha ise toodab opiaadilaadseid aineid – endorfiine.
Endorfiinidel on võtmeroll kesknärvisüsteemis, nad soodustavad või pärsivad närvisignaalide edasikandumist. Keha toodab neid kemikaale stiimulite, nagu stressi, hirmu või valu toimel ajuripatsis, seljaajus ning kogu närvisüsteemis. See mõjutab ennekõike aju neid osi, mis seotud valu blokeerimise ja emotsioonide kontrollimisega.
Samuti vastutavad endorfiinid meie õnne- ja rahulolutunde eest. Usutakse, et kehas luuakse rahulolutunne selleks, et inimene saaks aru, millal on millestki heast küllalt saanud – olgu selleks hea roog, seks või seltskond. Teiseks motiiviks on aga tekitada motivatsiooni neid heaolu põhjustajaid uuesti jahtida.
Lõviosa emotsioonidest ja ka mälestustest töödeldakse aju limbilises süsteemis, mille üks piirkond vastutab hingamise, seksuaalse rahulolu, aga ka näljatunde ja emotsioonide eest. Selles piirkonnas on rohkelt heaoluhormoonidele vastuvõtlikke retseptoreid ja kui neid endorfiiniga mõjutada, ongi võimalik rahuloluaistinguid esile kutsuda.
Endorfiinide puudus võib tuua kaasa ka teatud vaimseid häireid, sh obsessiiv-kompulsiivne häire. Näiteks kui tavaline inimene peseb käsi, saabub varem või hiljem hetk, mil ta loeb selle tegevuse rahuldavalt lõpetatuks. Need, kelle keha ei tooda piisavalt endorfiini, ei pruugi sellist signaali õigeaegselt saada ning nad jätkavad kätepesu veel ja veel – kuni rahulolutunne lõpuks nendeni jõuab.
On teooria, et kõrvalekalded endorfiinide tootmises või retseptorite võimes neid siduda võivad põhjustada kliinilist depressiooni ja äkilisi tujukõikumisi. Samuti usutakse, et endorfiinid vastutavad ülemäärase raevu ja ärevushäirete eest. Kontrollitav ja stabiilne endorfiinide tootmine organismis on soovunelm, mis kunagi ei täitu. Inimorganismid on erinevad ning aju toodab ka endorfiine erinevalt, seepärast reageerivad inimesed samadele mõjuritele isesuguselt.
Veel usutakse, et endorfiinid on seotud platseeboefektiga. Kui neelad alla tavalise suhkrutableti, uskudes samal ajal, et see on just õige rohi sinu häda vastu, võib õnnestuda aju ära lollitada ja endorfiine tootma panna ning seeläbi päriselt heaolu- ehk tervenemistunnet kogeda.
Valu ja stressi kõrval kutsuvad endorfiinide tootmist esile ka treeningud – eriti raskejõustik või intensiivne aeroobne tegevus (nt sprindid). Ka meditatsioon ja kontrollitud hingamisharjutused, näiteks
, pilates ning jooga, aitavad organismis endorfiine vabastada. Sama efekt on ka akupunktuuril ja massaažil. Kindlasti nõustuvad kõik emad, et lapse sünnitamisel, millega kaasneb nii valu kui ka stress, on põhjust endorfiinil sekkuda. Ka kerge või mõõdukas alkoholi joomine soodustab õnnehormooni tootmist, samas tõsine napsutamine seda ei tee. Kapsaitsiin, mis annab tšillipiprale tulisuse, tingib tuld kustutava endorfiini tootmise kehas. Ka ultraviolettvalgusel on sama mõju – võib-olla sellepärast mõned solaariumiga üle pingutavadki?
Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis 2015. aasta juulis.
Kommentaarid