Miks me armastame suudelda, kui teised loomaliigid seda ei tee? (7)

Veel üsna hiljuti olid antropoloogid kindlad, et suudlemine on inimesele kui liigile üldloomulik käitumisviis. Uusimate andmete järgi teeb seda alla poole erinevatest inimühiskondadest. Mõnede hõimude hulgas peetakse musitamist suisa jälgiks. Näiteks arvavad seda Brasiilias elava menaku hõimu liikmed.

Nii ongi teadlased hakanud arvama, et suudlemine tekkis alles üsna hiljuti ja see on õpitud käitumine, mida lapsed omandavad oma vanematelt.

Seda tunduvad kinnitavat ka kirjandusandmed. Vanimad teadaolevad suudluskirjeldused pärinevad India veedadest, mis pandi kirja ligikaudu 3500 aastat tagasi. Seevastu vanad egiptlased ei kujutanud oma joonistustel kunagi suudlevaid inimesi.

Kes loomariigis musitavad?

Loomade seas armastatakse suudlemist veel vähem. See on levinud meie lähisugulaste - šimpanside ja kääbusšimpanside ehk bonobote seas. 

Kuulus inimahvide uurija Frans de Waal on korduvalt kirjeldanud, kuidas šimpansid pärast tüli embavad ja suudlevad. Selle liigi jaoks pole suudlus siiski mitte romantiline teguviis vaid hoopis leppimise märk. Enamasti teevad seda isased loomad.

Bonobod suudlevad tihedamini ja nende musitamine on rohkem seksiga seotud. Samas peab silmas pidama, et see  liik on tuntud oma hüperseksuaalse käitumise poolest. Näiteks kasutavad kääbusšimpansid seksimist tervituseks ja ühtivad ka siis, kui toidu pärast tekkinud tüli klaaritud.

Suudelda pole vaja, sest terav nina annab piisavalt infot

Koonusid kokku hõõruda ja nägu lakkuda võivad paljud teisedki loomaliigid, kuid huulte ja keelte ühendamist ei harrasta neist ükski. Põhjus on tegelikult üsna arusaadav - neil pole seda vaja. Suur osa armujuttudest liigub hoopis õhu ja ninade kaudu.

Näiteks metssigade haistmismeel on nii terav, et emised tajuvad juba kaugelt kuldi lõhna. Selle põhikoostisosa on androstenooni nime kandev hormoon, mis tekitab seaprouades suure ühtimiskihu. Hamstritel eritavad emasloomad lõhna, mis isased pööraseks ajab. Paljud elukad läkitavad oma seksisoovi väljendava sõnumi uriiniga maapinnale ja põõsastele. 

Nii suhtlevad need loomad peamiselt molekulide keeles. Mida viljakam ja parema tervisega loom, seda rohkem ta hormoone toodab. See signaal jõuab lõhna abil võimaliku kaasani, kellele liginetakse alles siis, kui sigimissoov on täiesti kindel.

Inimese haistmismeel on seevastu nii kehvake, et oma kaaslase lõhna tajume vaid talle külje alla pugedes. Lõhn on ometi oluline. 

Bioloogid on näidanud, et naised eelistavad partnerivalikul mehi, kes on neist geenide poolest võimalikult erinevad, sest nii saadakse kõige elujõulisemad järeltulijad. Otsustamisel on abiks just higi ja naha lõhn.

Katsetega on kindlaks tehtud, et mehe lõhn muutub eriti tähtsaks siis, kui naine on menstruaaltsükli viljakas faasis. Kui on võimalus laps saada, muutuvad naised alateadlikult väga valivaks.