Mu sõber pole ainus, kes end päikese eest kaitsmisest ei hooli. Naistefoorumites, Facebooki gruppides, ükskõik kus jutt päevitamise peale liigub, ikka on keegi, kes teatab – milleks päikesekaitsekreemid, milleks pidurdada pruuniks saamist?
Pruuniks 2. juuniks on vaid mõni nädal aastas päikese kõrvetavat kuumust tundva eestlase mantra. Siis ei jää aega oodata, kui rahulikult õues liikudes või aiatööd tehes kerge jume tekib, maikuu esimeste soojemate ilmadega kutsuvad sõbrad-tuttavad randadesse, koduaeda või rõdule päevitamismaratonile. Päikesekaitsekreemi kasutamine on aga pigem erand kui reegel.
Tõsi küll, ei saa öelda, et oma tervisest üldse ei hoolitaks: on üha rohkem neid, kes pole kordagi elus nina solaariumisse pistnud ega kavatsegi seda teha – hirm eelkõige nahavähi ees on liiga suur. Paraku tundub, et seda jõulisemalt grillitakse end päikesekiirte käes.
Oleks siis, et päikesekaitsekreemi vastalistel tõesti kaunis kuldpruun jume oleks – keskmine eestlane muutub suve jooksul pigem ohtlikult punaseks. Milleks siis end kärsatada?
Kas ma valin 2 tundi päikse võtmist ilma kreemita või kuus tundi kreemiga (tulemus on sama), siis ma eelistan esimest,, sest siis jääb aega üle ka millega targemaga tegelemiseks.
Kui tahad aga mingil põhjusel rannas vedeleda, aga ennast päikese eest kaitsta (valgeks jääda), siis on muidugi kreem omal kohal.
Ja muideks teadlased on kindlaks teinud, et vähemalt 15 min päevas peab päikest võtma ilma kreemita, mis aitab saada D-vitamiini, mis aitab hoopis kaitsta nahavähi eest.