Mäng Pokemon GOFoto: Alar Truu
Meeled
26. juuli 2016, 17:36

Sportlane ja psühhiaater Pokemon GO-st: lodevat see vormi ei vii, oht hoopis sõltuvusse jääda (13)

Pokemon GO'd saab kutsuda tervisespordiks, mänguks, sõltuvuseks, massipsühhoosiks - olenevalt sellest, kuidas vaadata. Psühhiaater Jüri Ennet tuletab siiski meelde reeglit, et mängu peaks juhtima inimene, mitte mäng inimest. Vastasel juhul võib tegemist olla sõltuvusega.

Jüri Ennet ütleb, et Pokemon GO näol on ära tabatud väga hea psühholoogiline moment, mida tuleks nüüd rakendada positiivses võtmes. "Seda, et lapsed seitse tundi laua taga ei istu ja liiguksid, seda võib lugeda positiivseks küljeks. Aga kui see mäng on nüüd nii, et lähen nagu andmed näitavad ja kõnnin autole ette, see on see negatiivne osa," räägib Ennet.

Nüüd juba üle Eesti võib märgata pilk telefonis ringi tatsavaid lapsi, noori ja täiskasvanuid. Õnneks pole keegi Eestis raskelt viga saanud, sest on unustanud ennast hajameelselt pokemone püüdma. Välismaal on Pokemoni mängijatega juhtunud lühikese ajaga palju õnnetusi. Jüri Ennet leiab, et rajad, mida mööda pokemone otsida, peaksid olema ohutud metsarajad ja teed, et ei tekiks situatsioone, kus hajameelsed mängurid oma elu ohtu seaks.

"Igal nähtusel on oma head küljed ja halvad nüansid. Ei ole olemas absoluutset halba ja head. Millest see suhe sõltub? Mängude puhul on rusikareegliks ühe kindla tõsiasja selgeks tegemine - kas mina juhin mängu või mäng juhib mind. Kui mäng hakkab inimest juhtima, siis on tegemist sõltuvusega. Samamoodi nagu viina ja narkootikumi sõltuvus," kirjeldab Ennet mängu psühholoogilist mõju.

Ennet defineerib Pokemon GO mängu kui massipsühhoosi, mis kaob suurema osa inimeste huviorbiidist varsti. Ta usub, et õiges kohas ja ajas tarbituna ei ole antud mängul negatiivseid külgi, vaid kõik oleneb täpselt tarbijast endast. "Inimese tarkusest sõltub kummale kaalukausipoolele ta ennast veab, kas negatiivsele või positiivsele."

Spordiaktivist, treener ja maadleja Martin Plaser on skeptiline selle suhtes, et Pokemon GO'st võib saada midagi revolutsioonilist, mis noored arvutite eest ära toob ja liikuma paneb. "Nagu loodeti Nintendo Wii'st ja muudest interaktiivmängudest paksudele lahendust, loodetakse praegu ka Pokemon GO'st. Treenerina kiidan heaks liikumise, kui seda teha targalt. Paraku on praeguse hüsteeria taustal selge, et aju on kehast eraldatud," avaldab Plaser arvamust mängu suunal.

Martin leiab, et alternatiivina pokemoni mängule võiks tulla turule hoopis mäng, mis tooks ekraanile treeneri või trennikaaslase, kes innustaks noort inimest sooritama enda eeskujul erinevaid harjutusi. Siiski ta kardab, et sellist mängu hakkaks noored kohe väärkasutama ja suudavad leida viisi, kuidas süsteemi petta. "Enamus mängijaid jääb sõltlasteks, kuni järgmise ülehaibitud fenomeni ilmumiseni," usub Martin.