Karinil (nimi muudetud) on mõned aastad neljakümnest puudu. Ta on kolme lapse ema ning kui ta tänaval jalutab, saadavad meeste pilgud teda. Naise enesekindel hoiak ning selge silmavaade ei reeda millegagi tema tegelikke probleeme.
Mõne aasta eest sünnitas Karin kolmanda lapse ja 60 kilo kaalunud naisele lisandus kümmekond kilo. "Eks vanus on juba selline, et ainevahetus on aeglasem ja kilod ei kao kergelt," kostab naine.
Kuid ta ei suuda sellega leppida. Nelja aasta eest hakkas ta tuge otsima lahtistitest. "Alguses võtsin igal õhtul üks-kaks tabletti, lõpus isegi kuni 15 tabletti," ohkab Karin.
Vaatamata ravimitele, naise kehakaal ei taandunud. Vastupidi – et lahtistid viisid organismist kõik vajaliku välja, sõi ta igal võimalikul hetkel ja kilosid tuli vaid juurde.
See on Karini sõnul tõeline nõiaring. "Söömine leevendab pingeid. Siis tuleb ahastus, et mida ma nüüd tegin. Et midagi enam päästa ei anna, söön veel. Ja õhtul neelan lahtisteid," kirjeldab ta. Karin tunnistab, et proovis oma söömaorgiate leevendamiseks ka oksendada, kuid üle ühe korra ta seda teha ei suutnud.
Neli aastat õgimist ja lahtistikasutamist viis naise tupikusse. "Et hommikupoolikud möödusid enamasti tualeti vahet joostes, hakkasin ma vältima igasugust väljaskäimist. See muudab ju komplitseerituks nii kooliskäimise kui ka töötamise," selgitab Karin.
Nii loobuski naine tööst ja magistriõpingutest, samuti lõpetas suhtlemise tuttavatega. "Mul oli kogu aeg hirm, et mu probleem tuleb avalikuks," ohkab ta.
Karini sõnul on söömishäiretega inimesed meistrid probleeme varjama. Näiteks räägib ta, et lahtisteid müüakse 40 tableti kaupa. "Mul oli marsruut paigas, mis järjekorras ma erinevaid apteeke külastasin. Oma koduapteegist ei saanud ma seda mingil juhul teha," lausub ta.
Kui kodused küsisid Karini ühe või teise otsuse, näiteks töölt äratulemise kohta, olid tal hädavaled varrukast võtta. "Hirm, et minu probleem tuleb avalikuks, oli väga suur. Ma olin oma haigusega kahekesi."
Nüüd teab ta, et see on suuremaid vigu, mis üldse olla saab. "Kodus nelja seina vahel probleem vaid süveneb," ohkab Karin. Tema tundis möödunud aasta lõpul, et ei saa enam endaga hakkama. Ja otsis abi psühhiaatrilt.
Naine jõudis ravile psühhiaatriakliinikusse söömishäirete osakonda. Sealsed spetsialistid toetavad uue, ilma lahtistiteta elu alustamisel. Õpetavad normaalset toitumist taastama ja oma kehaga leppima. Psühhoteraapia ja haiglasolemise kõrval võtab Karin antidepressante ning otsib lõõgastust joogast.
Kuigi kehakaal on hakanud langema, ei ole Karin endaga endiselt rahul ja oma praegust kaalunumbrit ei ütle. "Ma ei kipu leppima, et vana kaalu tagasi ei saa," ohkab ta. Eriti masendavad naist kõikvõimalikud ajakirjad, mis on täis noori ja ilusaid sookaaslasi. "Vaatan neid ja mõtlen, et miks küll mina pole selline," ohkab ta veel kord.
Tõsi, lahtistite asemel panustab ta nüüd tervislikule toidule ning spordile. Kuid päris ilma lahtistiteta Karin enam ei saa – neid võtab arstiga kokkulepitult kord nädalas. "Minu sooletegevus on muutunud nii laisaks, et ei suuda iseseisvalt peaaegu enam funktsioneerida," selgitab ta.
Ning et mitte üksi võidelda, on ta raske kõneluse ette võtnud ka pereringis. Selle tulemusena askeldab nüüd köögis enamasti mees.
Ja lapsed on valmis emaga igal hetkel õue jalutama minema, kui too vaid märku annab. "Kui mul tekib mõte, et nüüd peaks midagi sööma, tuleb kiirelt tegutseda ehk mõttel sabast kinni saada ja see ära lõhkuda. Ka lapsed teavad, et siis tuleb kiiresti riided selga ajada ja minna," lausub ta.
Karin nendib, et enne haiglasolemist poleks eal valmis olnud pereliikmetele oma probleemist rääkima. "Aga nad oleksid saanud mind aidata, kui nad vaid oleksid sellest teadlikult olnud," nendib ta tagantjärele targana.
Pärast kolme kuud kestnud ravi on Karin endaga järjest rohkem rahul. Kuigi terveks saamise teel on käia pikk tee, see teda ei heiduta: "Et ma vastutan kolme lapse eest, pean lihtsalt terveks saama."
Psühholoog hoiatab: söömishäire võib lõppeda surmaga!
"Söömishäired ohustavad enim noori naisi ning hoolimata soost sportlasi ja tantsijaid," kliiniline psühholoog Helen Margus.
Valdava osa moodustavad tema sõnul naised eelkõige ilu ja saledust väärtustava sotsiaalkultuurilise surve tõttu. Meestel on seda vähem, kuid see pole kindlasti ainus söömishäiret soodustav asjaolu. Söömishäirete riskitegureid on mitmeid ning häire kujuneb välja paljude tegurite koosmõjus.
Meestel on söömishäire väljakujunemine seotud eelkõige varasema ülekaalulisuse, homoseksuaalsuse ning kaalu ja välimusega seotud spordialade harrastamisega.
Söömishäired algavad tavaliselt puberteedi-, nooruki- või varases täiskasvanueas ja on seotud dieedipidamisega või katsetega oksendamise või lahtistite abil tarbitud toidust vabaneda. Erandi moodustab liigsöömishäire, millesse haigestunuid on enim 30–50aastaste hulgas ja mille puhul tahtlikku kehakaalu alandamist eriti ei esine. "Paljudel juhtudel jääb söömishäire mingil kujul püsima ravist hoolimata, mistõttu leidub ka keskealisi ja vanemaid anoreksia ja buliimiaga kimpus olevaid inimesi," nendib kliiniline psühholoog.
Helen Marguse sõnul on söömishäire tõsine haigus, mis võib halvemal juhul lõppeda surmaga. "Isegi siis, kui haigus nii traagiliselt ei lõpe, ei õnnestu kõikidel haigestunutel terveneda," rõhutab ta vajadust leida endale kogemustega spetsialist, kelle toel psüühikahäirete alla kuuluvaid söömishäireid ravida.
"Pelgalt toitumisnõustamisest või empaatilisest kuulamisest söömishäiretest tervenemiseks ei piisa, tarvilikud on söömishäirete ravis efektiivseks tunnistatud teraapia ning raskematel juhtudel ka haiglaravi," lausub ta ja lisab, et suurem tõenäosus paraneda on neil, kes on ravile pöördunud haiguse alguses, kellel on vähem kaasuvaid psüühikahäireid ja toetavad suhted.
Söömishäire tunnused
Kliiniline psühholoog Helen Margus loetleb söömishäiretele iseloomulikke tunnuseid mõtlemises ja käitumises.
* Kehakaalu ja figuuri ületähtsustamine. Enesehinnang ja tuju sõltub peamiselt sellest, kuivõrd kaal vastab enda ideaalile. Muud omadused, oskused ja saavutused on kaalunumbri kõrval tühised.
* Kehaga rahulolematus hoolimata sellest, et kaalunumber näitab normaal- või isegi alakaalu. Söömishäirega inimesed kaaluvad ennast sageli, on tähelepanelikud iga väiksemagi muutuse osas oma kehas, keskenduvad kehaosadele, mis neile ei meeldi, võrdlevad ennast ideaaliga. Või siis väldivad enda vaatamist-kaalumist, olles veendunud, et näevad välja paksud ja eemaletõukavad.
* Kaalu alandamiseks kasutatakse äärmuslikke meetodeid. Näiteks toidukoguste ja toidugruppide äärmuslik piiramine, toidukordade ärajätmine, liigne füüsiline treening. Paksuks minemise vältimiseks üritatakse oksendada ja/või lahtisteid võtta.
* Korduvad liigsöömishood (paarist korrast nädalas kuni mitme korrani päevas).
* Söömine ja selle piiramine tunnete kontrollimise eesmärgil. Enamasti on eesmärk ennast premeerida, karistada või probleemide eest põgeneda.
* Mõtted keerlevad pidevalt söömise ja dieetide ümber.
aga kui tahan, siis söön seda mida tahan. nii on täitsa normaalne elada.