PÄRAST SÜNNITUST: Miks raseduseelne vorm ei taastu?

Ämmaemanda nõuandetelefon 12252 kirjutab suhtlusportaalis Facebook sellest probleemist lähemalt. Nimelt tähendab kõhu sirglihase lahknemine ehk diastaas, et kõhulihased on külgsuunal (sageli ka pikisuunal) üle veninud, sidekude on muutunud õhemaks ja nõrgemaks ning kõhu sirglihase parem ja vasem pool eemalduvad teineteisest üle 2 cm. Seda esineb enamasti sünnitanud naistel, kuigi teatud põhjustel võivad seda kogeda ka mittesünnitanud naised, mehed ja lapsed.

Iseloomulikuks sirglihase diastaasi sümptomiks on seliliasendis pead tõstes kõhu keskjoonele tekkiv esilevõlvumus või vagu. Väga tihti ei ole aga väliselt muid muutusi, kui et kõht on teistsuguse kujuga ja naba võib olla väljapoole võlvunud. Lisaks võib olla raske kõhtu sisse tõmmata ja kõhtu sees hoida.

Enamasti põhjustab diastaasi raseduse ajal suurenev emakas, rasvkoe ladestumine kõhu piirkonda, lihasnõrkus, kõhulihaste vale treening, agressiivne üldtreening või ületreenitud jäigad kõhulihased.

Raseduse ajal peab kõht oma mõõtmetelt suurenema, et kohanduda kasvava lootega - talje ümbermõõt suureneb ligi 50 cm, kõhu sirglihas venib pikkusesse umbes 20 cm. Lisaks sellele soodustavad hormoonid (relaksiin, östrogeen, progesteroon) kogu keha pehmete kudede lõtvumist ja üheks sihtmärgiks võib olla kõhu sirglihast ühendav lihaskimpude vahel asetsev sidekoeline kõhu valgejoon. Tugev surve või jõud kõhu eesseina suunas võib põhjustada ülevenituse tagajärjel lihaskimpude eemaldumise üksteisest rohkem kui 2 cm.

Kõhu sirglihaste lahknevust saab naine ka ise testida. Testimiseks tuleb heita selili, jalad kõverdatult ning tallad maha asetatult. Panna üks käsi pea alla ning asetada teise käe nimetissõrm enda kõhulihaste keskele. Nüüd pinguldada kõhulihaseid, tõstes pead veidi üles. Nii peaks olema nimetissõrmega katsudes tunda, kas kõhulihaste vahele tekkis vahe. Kontrollida tasub kindlasti tervet kõhu sirglihaste vahet, alustades roidekaare vahelisest kolmnurgast, lõpetades häbemeluu juures.

Suurem tõenäosus diastaasi tekkeks esineb nendel naistel –
- kes sünnitavad väikese vahega kaks või enam last ning kelle kõhusein ei ole piisavalt taastunud,
- kes on ülekaalulised - kõhule kogunev rasvkude survestab kõhulihaseid ja sidekude,
- kellel on mitmikrasedus,
- kelle laps sündis suure sünnikaaluga (üle 4kg),
- kellel esines raseduse ajal looteveeliigsus,
- kellel olid enne rasedust väga nõrgad või siis vastupidi - ületreenitud jäigad kõhulihased.

Sünnitusjärgselt taastuvad kõhulihased iseeneslikult 2-3 kuud - kiiremini neil naistel, kes on aktiivsed enne rasedust, aga ka raseduse ajal. Tihti jääb mõningane vahe lihaskimpude vahel alles juba pärast esimest rasedust ning süveneb iga järgneva rasedusega. Diastaas võib süveneda ka sünnitusjärgsel perioodil, mis seostub lapse eest hoolitsemisel kasutatavate füüsiliselt raskete ja koormavate ning ebaergonoomiliste võtete kasutamisega (kumera seljaga vankrikorvi vedamine, turvahälli tõstmine jms).

Sageli on diastaasiga inimestel kehatüvi ja vaagnavööde ebastabiilsed, mis loob soodsa pinnase rühihäirete aga ka alaselja- ja vaagnavalude tekkeks. Lisaks on suurem surve vaagnaelunditele ning oht uriinilekete ja allavajede tekkeks.

Diastaasi korral ei ole kõhu eesseinal ka lihaselist tuge, mistõttu suureneb risk songade tekkeks. Samuti mõjutab diastaas diafragma tööd ja seeläbi ka hingamist. Rasedusaegne laiaulatuslik diastaas võib põhjustada ka emaka ettekaldumist, mistõttu muutub raskemaks lapse väljutamine sünnitusel.

Diastaasi teket on võimalik ennetada olles kehaliselt aktiivne - treenida tasakaalustatult kogu keha ning kui esineb valusid või rühihäireid, siis tuleb õigeaegselt pöörduda füsioterapeudi poole. Raseduse ajal on soovituslik toituda tervislikult, hoida kaalutõus kontrolli all, palju liikuda ning tugevdada ja venitada lihaseid kodus või spetsiaalsetes rasedate võimlemistundides.

Sünnitusjärgselt tuleks kindlasti kahe kuu vältel vältida intensiivseid treeninguid ning harjutusi kõhulihastele, et soodustada keha iseeneslikku taastumist.

Traditsioonilised kõhulihaste harjutused (näiteks selililamangust jalgade või ülakeha tõsted) ei sobi diastaasi korral sest kõhulihaste treenimise ajal suurenev kõhuõõnesisene rõhk survestab niigi nõrka sidekude ning selles asendis pole võimalik sirglihast kokku suruda ja lihaskimbud eemalduvad teineteisest veelgi. Halvemal juhul võib seisund süveneda ja ilmneda kaasuvaid probleeme - seljavalud, vaagnapõhjahäired jms.

Juba tekkinud diastaasi saab edukalt ravida järjepideva süstemaatilise treeninguga. Abi saamiseks tuleb pöörduda füsioterapeudi poole, kellel on litsents ja kes valdab õiget harjutuste õpetamise metoodikat. Neid harjutusi ei saa sooritada mehaaniliselt, vaid tuleb tunnetada lihast, mis tööle rakendub ning pingutuse suurust, samuti tuleb osata lihast lõdvestada. Vale treeninguga võib diastaas süveneda! Oluline on õppida individuaalselt sobivad harjutused füsioterapeudi juures selgeks ning seejärel järjepidevalt 3-4 kuud neid teha.

Raskematel juhtudel, kui sidekude on väga kahjustunud, läheb aega rohkem.
Kui lihased on kontrolli all, siis on soovituslik olla kehaliselt aktiivne, hoida kehakaal kontrolli all, vältida suurte raskuste tõstmist ja jälgida treeningsoovitusi. Taastumisperioodil annab füsioterapeut ka nõu, mida on oluline jälgida igapäevaelus, milliseid treeninguid võib soovi korral teha või kuidas peaks harjutusi endale sobivaks muutma.

Diastaasi korral võib abi olla ka spetsiaalse tugivöö kandmisest (Diastasis Rehab Splint). Seda võiksid juba raseduse ajal kanda need naised, kellel esineb alaseljavalusid, vaagnaelundite allavajesid, puusavalusid, surumistunnet vaagnapõhjas, ulatuslikku kõhu sirglihase lahknemist. Pärast sünnitust aitab tugivöö kandmine esimestel nädalatel kaitsta üleveninud kõhulihaseid ning aitab tänu rühi paranemisele kehal kiiremini taastuda

Kui ühe aasta jooksul ei saa kehatüve stabiilseks, siis võib olla näidustatud operatiivne ravi. Eesti Haigekassa sellist operatsiooni ei toeta, kuid võimalik on ilukirurgiline sekkumine.